Korterijama on lõppenud

Oleme Intsu ja Pirniga lõpuks Kunderi tänava üürikorterist välja kolinud. Ints ja Pirn läksid emade juurde elama, mina oma ateljesse Estonia pst-l. Plaan oli osad asjad viia ateljeesse ja enamus asju ema juurde Raplamaale. Tolmuallergia tõttu on iga kolimine minu jaoks tõeline astmaatiline väljakutse. Kui vanasti avaldus mu allergia aevastamises, siis nüüd on see liikunud kuhugi sügavale bronhidesse, takistades hingamist. Tabletid eriti ei aita. Lootsin, et eeskujulik toitumine on ehk organismi vastupanuvõimet suurendanud, aga ei midagi.

Pirniga kahe peale oli meil metsikult kola. Iga kord, kui tundus, et asjad on koos, kerkis nagu maa alt jälle uusi potsikuid, vana elektroonikat ja hallitanud moose. Vihkan asju! Üritasin osad asjad Pirnile pähe määrida: „Kas sa kadunud Ilme Pagari küünlajalg-saabast tahad? Aga tema kosmeetikakotti? Vaata, tahad Key Westi drag queenide show fotot? Vana player ja raadio- anybody?

Iisraelist ostetud platvorm-sandaalid ja Vilniuse Kaasaegse Kunsti keskuses toimunud performance festivali jaoks hangitud punased kõrge kontsaga kingad. Kuivatatud õunad siidkotikeses - kingitus pulmavideoklientidelt. Leivast voolitud vanapagan – kingitus ühelt Tallinna vangla kinnipeetavalt, teadagi mille eest.

Viisime Pirniga metsiku hunniku vanapaberit, pakendeid, ohtlikke jäätmeid ja taarat konteinerisse. Kuna I ei sorteeri prügi, jäi mingi taara, mis meile ei kuulunud, kööki ja kui omanik pärast selle minema palus viia, vastas I, et see olevat eelmisest elanikust jäänud. Omanik naeris ja vastas, et nad olevat korteri meile ilma taarata üle andnud.

Õhtuks oli enamus asju prügikottides ja korteris hõljus nii paks tolm, et ma ei saanud öö läbi magada. Järgmisel hommikul teatati kolimisfirmast, et kõik on kontrolli all ning auto peaks saabuma kell 14.00. Natuke enne kahte helistas autojuht ja ütles, et ta laps lõhkus kraadiklaasi ja ta ei tea, kas laps elavhõbedat ka neelas ning peab arstile minema. Seega kahjuks ei saavat ta täna tulla. Palusin, et ta meile uue autojuhi otsiks, kuid ta ütles, et tema ei saa seda teha ning et ta ise tuleks alles homme. Helistasin kohe bossile, kes lubas asendusauto vaadata. Paljas mõte veel ühest ööst tolmuste kottide keskel jooksutas mu juhtme nii kokku, et hakkasin vihast ja meeleheitest karjuma, tuues kuuldavale kõik ropud sõnad, mida teadsin. Ints oma toast kuulis seda kindlasti. Olin rabanduse äärel ja valmis tapma igaühe, kes minuga jamada tahab. Kolimise lükkumine järgmisele päevale oleks kõik mu plaanid segi ajanud ja tähendanuks võib-olla isegi haiglaravi, sest ma tõesti ei saanud enam hingata. Silme ees tiirlesid kollased kummikindad, tolmurullid, taara ja prügikotid. Korterijama ei lõppegi! Täielik õudus!

Just enne, kui oleksin infarkti saanud ja efektselt põrmu langenud, teatati kolimisfirmast, et asendusjuht on olemas. Hakkasin rahunema, kuni selgus, et uus juht on haige õlaga vanem mees, kes väldib asjade tassimist. Mul on elus mitu korda sattunud juhiks viletsa tervisega virisev pensionär. Ma ei saa aru, miks selliseid haigeid vanainimesi piinatakse. Nad ei tohiks kolimisalal töötada. Õnneks olukord siiski nii hulluks ei läinud nagu 2007. a suvel.

Tunni aja pärast oli kraam kaubikus. Läksime mu ateljeesse ning panime hiiglasliku wc-paberite palli auto peale, sest pall täitis kogu ateljee ning mina poleks sinna enam elama mahtunud - tuli pall maale emale „rõõmuks viia. Teised asjad viisime palli asemel ateljeesse. Askeetilik värk seekord: üks lusikas, üks kahvel, üks nuga, magamisasjad ning kohvritäis rõivaid. Lõpuks algas tee Rapla poole. Maal selgus, et tee on kohutavalt pehme ja porine ning meie buss jäi kinni! Suure hädaga sõitsime maja ette ning laadisime asjad kähku maha. Bussijuht pesi tükk aega oma porist sõidukit, aga õnneks hoidis moka maas ja pärast tuli isegi head aega ütlema.

Ilm oli selge ja soe ning me läksime jalutama. Jõe ääres nägime sookurgi. Nad olid teisel kaldal ja tegid kõva häält. Õhtuse päikese valguse käes kuldsed samasuguse kuldse metsaviiru taustal oma performance’t esitades. See kestis umbes 20 minutit. Alguses oli ainult üks kurg, kes kutsus teist kurge, siis tuli teine ka ja siis nad vestlesid seal. Jõgi oli lahti ja vesi üle kallaste. Metsa all ulatus lumi poolde säärde. Hiljem nägime puu otsas läbi binokli kaht suurt paksu kollase kõhuga lindu, kes seal peaaegu liikumatult istusid. Ei saanudki aru, kes need on. Mul tuli mõte, et need on papagoid. See vaimse ja füüsilise puudega vanamees, kes meie naabruses elab võis mängulinnud puude otsa siduda. Unistada ju võib. Näiteks seda, et ta ainult teeskleb oma puuet ja öösiti ronib mööda puid ning teeb maakunsti. Nojah, kui aus olla, siis ta ei ole sedasorti inimene.

Ilm oli nii klaar, et kontrastid ja värvid olid põhjas, eriti kui binoklist vaadata. Ilus ja ülimõnus oli pärast seda hullumaja värskes õhus sookurgi, papagoisid ja loojangut nautida.

Õhtul pidasime Pirni sünnipäeva. Ainult ema, Pipi, Pirn ja mina. Tordi ja veini kõrvale kirusime mehi. Ikkagi naiste seltskond. Pipi on kastreeritud ega lähe mehena arvesse. Kahetsesime, et enamiku meeste seltskonnas siiras olla pole võimalik. Kiida meest ja ta arvab, et tahad temaga seksida. Laida meest ja ta mõtleb, et tahad temaga seksida, aga ei näita seda välja. Kui mees vööni vette kukub, ütleb ta, et nüüd küll läks üle mõistuse! Ärgu mu blogi lugevad mehed nüüd solvugu. Olen endiselt võrdõiguslane ja arvan, et mehed on naistega võrdsed! Luban endale seksistlikke nalju vaid harvadel juhtudel.

Oli õnnelik õhtu, kui välja arvata see, et ajasin oma kuuma kakao põrandale ja ütlesin, et nüüd on kõik perses. Tegelikult ei olnud. Tegin uue kakao ja üritus jätkus. Öösel ronis Pipi mu niigi kitsasse voodisse ja ma ei saanud hästi magada.

Hommik oli udune ja niiske, tibutas seenekat. Nii erinev eelmisest päevast. Sõin, pakkisin ning läksin jalgsi Tallinna bussile. Linn oli kole ja hall. Külmaks ka oli läinud.

Õhtul käisin Sparta spordiklubis Ott Kiivikase toitumiskoolitusel. Ott rääkis müütidest ja neist faktoritest, mis segavad inimesel oma eesmärgini jõudmist. Treening, toitumine ja puhkus on kolme jalaga taburet. Kõik on võrdselt olulised vormi tegemisel. Istusin viimases pingis ja nuuskasin nina, sest allergianähud olid tagasi.

Köhisin ja aevastasin tolmu oma organismist välja alles ülejärgmiseks päevaks.