Kirev nädal

12. aprillil oli kosmonautikapäev ja Gagarini lennu 50. aastapäev. Olen sellest põlvkonnast, kus lapsed veel kosmonaudiks tahtsid saada. Tookord ütles ema mulle, et kosmonaudiks võetakse vaid erakordselt tugeva tervisega inimesi, mina aga olin ühtelugu haige ja kehaehituselt kõhn. Ise tundsin end tõsi küll, palju tugevamana kui teised mind arvasid olevat. Nüüd on saabunud aeg, mil tunnen, et olen kosmoselennuks valmis. Jõutrenn ja korralik toitumine on muutnud mind tugevaks ja terveks. Lihaste arvelt on tulnud kehakaalu juurde, kuigi ma pole kindel, et ilmaruumis kaaluta olekus inimese kaal üldse rolli mängib. Doonori puhul mängib küll. Alla 50 kg kaaluv inimene ei tohi verd anda. Nii et kosmosesse ma saaksin, aga doonoriks ei saaks.

Viisin enda ja oma maja KÜ rahustuseks kosmonautikapäeval oma lahkunud isa Volkswagen Passati (1984-2011) Kuusakoski taaskasutusse. See oli juba kaks aastat maja ees seisnud. Mul ei olnud seda kuhugi panna ja remondiks puudus raha. Pealegi oli lammutamine ainus võimalus masin ARK-i registrist maha kanda. Isa ei teinud testamenti ja nii see auto siis oligi lihtsalt iseenda oma. Kuigi isa sõber, kes autot remontis ja ülevaatusele viis, ütles et parema meelega saadaks ta masina kohe romulasse ja et rohkem ta seda logu enam kunagi näha ei taha, sõitsin sellega 2008. aastal ringi ilma ühegi probleemita. Isa sõber tegi sellest kuuldes suured silmad. Siis aga selgus, et juba pool aastat tagasi oleksin pidanud ülevaatusel käima. Seejärel jäin Londonis auto alla ja ei oleks nii ehk naa saanud autot juhtida, kuna hüppeliiges oli puruks. Jätsin auto seisma. Seistes kiilus tal üks ratas kinni, aku läks tühjaks ja lumi vajutas stange nukralt viltu. Üsna karm vaatepilt oli selle masina treilerile vedamine. 

Kergendus, et auto sai ära antud, oli suur, isegi kui nägin oma silmaga, kuidas kopp tal aknaäärest kinni haaras, nii et terve aken purunes ja katus lössi läks, õhku tõstis ja pauguga maha pani. Treilerijuht arvas, et mu autost tehakse uusi autosid.

Pärast ootasin ARK-is tund aega oma järjekorda, et romu arvelt maha võtta ning olin juba tüdimusest täiesti apaatne, kui helistas Toits, kes teatas, et TV3 uudistes öelnud, et UFO-d on olemas.

15. aprillil esinesin ettekandega Tallinna Rahvusraamatukogus kodanikuaktiivsuse seminaril „Kodanikud kui aktiivsed ühiskonna mõjutajad“, mida orgunnis Sirje Kingsepp. Rääkisin oma feilinud elust ja kunstniku õigusest saada töö eest palka ja omada tervisekindlustust. Mu ettekanne tegi kõigile nalja. Veel olid kohal ja võtsid sõna loomakaitsjad, EGN aktivistid ning TLÜ õppejõud Anu Toots ja Rein Ruutsoo, kes väga jõuliselt esines.

Pärast sõime seminarist järgi jäänud saiakesi ja salateid kuni raamatukogu sulgemiseni. Tuled juba kustutati ära, kui kiiruga saiu kaasa pakkisime ja treppidest alla jooksime. Mis siin imestada, kui enamus olid kunstnikud, noored või töötud.

Seminaril oma järge ootamas

Laupäeval oli ilm rõvedalt hall ja külm. Õhtul sain autoga Tartu. Juht oli noor naine. Magasin autos. Iga kord möödasõitu sooritades andis tšikk oma punasele maanteemuhule ketsi, nii et see röögatas ja ma ärkasin! Oma sõbrannaga rääkis ta naiste ja meeste palgalõhest ja oli võitluslikult meelestatud. Kahe tunniga sõitsime ära.

Tartus hakkas kohe action, sest kuna õhtu oli käes ja järgmisel hommikul olin lubanud Lagle Aimi ja Margus Kiisiga kummipaadimatkale minna, tormasime Sveniga Aivari poole, kel oli sünna. Viisime talle nänni ning jaurasime seal endalegi üllatuseks lausa neli tundi. Koju saime kesköö kandis.

Hommikul olin nagu zombie. Ees ootas kummipaadimatk Võhandul. Ilm endiselt hall, tuju polnud ollagi. Pakkisin, ostsin süüa, eriti kohupiima, kus on pikka ühtlast energiat andvad valgud ning lõpuks sõitsime Aivariga Lagle ja Marguse juurde. Kui kohale jõudsime, hüüdis terve nende pere aknast, et tulge üles. Läksime. Oli kolm last, keskmine, 5-aastane meikis. Kiikusin ühe lapse kiigel. Margus seletas, et see kõige pisem, aastane laps teab, kui Lagle ja Margus seksima kavatsevad hakata. Müstilist teadmist seletas Margus tõsiasjaga, et noorim laps ei soovi oma pesamuna staatust kaotada. Uue tite tegemist peab takistama. Ma ei imestanud põrmugi, et Margus seksiteema üles võttis.

Valitses rõõmus ja ootusärev meeleolu. Asju kanti autodesse. Kaasa tuli kaks last. Läksime kahe autoga: Aivari ja Marguse omaga.

Räpinas jätsime Marguse auto Võhandu kaldale ja sõitsime Leevakule Aivari autoga. Parkisime kohta, kust kavatsesime paadid vette lasta. Pidime jälgima, et hirmus kosk meile tee peale ei jääks, kui kummipaatidega vette läheme. 

Pumpamine võttis omajagu aega. Tuli juttu klistiirist ja Margus teadis rääkida, kuidas nõuka ajal tegi üks tüüp teisele mingi traktori pumbaga õhk-klistiiri. Veel jutustas ta, kuidas ta eelmisel aastal osales paadimaratonil laste kummipaadiga ja sai disklahvi, kuna kohe alguses pani puusse ja paat läks lõhki. Pärast lappimist sõitis edasi, aga oli viimaste seas. Siiski lõpetas varem kui 24 tunni pärast ja nii oli disklahv tegelikult väga ebaõiglane, sest kõik, kelle aeg jääb 24 h sisse, pidid saama ametlikult lõpetada ja arvestatud

Meie kummipaadisõit algas alles kl 13.30. Olin Lagle ja pesamuna PR-ga ühes paadis, Margus ja vanim laps, 8-a. TT olid teises paadis. Filmisin Laglet ja 1-aastast PR-i. Aerutasime Laglega kordamööda. Kummipaadi omapära on liikuda külg ees, nii et jõutõmbed kahe aeruga kujunesid harvadeks. Ikka pidi ühe aeruga solistama, et paadinina otseks saada. Vett oli palju ja päike säras. Tegime läbi mitu U-kujulist kurvi ja vahepeal sõitsime suurvee alusel heinamaal, kust läksid üle elektriliinid. Tegime ühe peatuse. Räpinas olime ca 3,5 tunni pärast. Kokku sõitsime umbes 15 km. Meil oli Laglega palju rääkida, muuhulgas meenutasime ühist sõpra Immarit, kelle vana paat, rikkis GPS, ilmatuma suur ragisev raadiosaatja, katkine auto, mille summuti kukkus maanteele on jätnud kustumatu jälje me teadvusse. Immariga hängimise aeg jääb 2000. a algusse. Kui PR tüdines, hakkas Lagle talle kaku küpsetamisest laulma ja see kõlas täitsa nagu Seto memmede hüüd, mis oli väga muljetavaldav.

Räpinasse sisse sõites oli PR-l kopp nii ees, et ta hakkas karjuma. Hoidsin teda kinni ja Lagle sõudis. Pulkkange PR röökis ja viskles, kuid milleks ma jõusaalis käin, kui ma aastast last ei suuda ohjeldada ja muidugi ei pääsenud ta minema. Helgetel hetkedel mängisime koos ja PR  kutsus mind pidevalt naiseks, hoolimata sellest, et Lagle talle kõik mu nimed ja isegi hüüdnime selgeks püüdis õpetada. Reisi lõpuks tundsin end kohe palju naiselikumana kui varem. Tegelikult olin üllatunud, et 1-aastane mudilane nii palju rääkis. Mõni ei ole veel 30-aastaseltki nii sõnaosav.

Räpinas jätkas Margus teekonda soolosõitjana kuni Võõpsuni. Meie läksime poodi ja pärast sõime.

Seejärel haarasin Marguse auto rooli ja tahtsin talle Võõpsu järgi sõita, terve pere pardal. Kahjuks ei leidnud me autotulede kangi. Lagle muudkui liigutas vasakpoolset kangi ja ma vaatasin eest, kas tuled süttivad. Ei midagi. Siis läks Lagle vaatama ja mina liigutasin kangi. „Põlevad ju!“ hüüdis Lagle. Tegelikult ei põlenud vaid valguslaik laternatel oli loojuv päike. Helistasime Margusele, kes ütles, et hoopis parempoolset kangi tuleb liigutada. Rohkem takistusi meil ei olnud ja me sõitsime Võõpsu. Margus juba randus. Koduteel rääkis Margus ARS-i süsteemist. 

Loe ka Marguse versiooni paadimatkast. Seal on rohkem videoid ja pilte.

Õhtul väsinuna koju saabudes leidsin postkastist teate, et olen võitnud filmiga „Mehe tee“ preemia üleriigilisel 46. Amatöörfilmide festivalil.

Järgmine päev kulges töö tähe all. Hommikul käisin Vunderis pappi ostmas ja ülejäänud päev läks uue video ette valmistamisele. Tegin papist lehma maski ja lennukitiivad. Õhtul toimus filmimine. Loon videot EGN-i perekonnateemalisele kunstinäitusele.

Olen endale lõpuks orja ka saanud. Ta on ilusam ja targem kui eelmised kandidaadid. Valgemetsas töötamine sobib talle ja puha. Esmakohtumine on alles ees.