Kirjutamine on ekstreemsus

Saabusin kolmapäeval veidi enam kui kaks nädalat kestnud sisepagulusest ema poolt maalt. Eesmärk vältida igasugust kommunikatsiooni, läbides jalgsi kindla süsteemi järgi pikki vahemaid, paastudes ja kirjutades teostus ligikaudu 50 % ulatuses. Tahtsin vaadata, mis teksti hakkab tulema, kui oma vaimse ja füüsilise seisundi ekstreemsuseni viin. Mis tegelikult juhtus?

1. maastikul kulgemine kindla süsteemi järgi (süsteemi siin ei avalikusta)

Jaanuari alguses käisin Valgesoo rabas talvematkal. Lumikate oli sügav, kuid kõva ja nii püsisin peaaegu terve matka vältel lume peal. Sisse vajusin vaid paar korda.

Ema elab Raplamaal Keila jõe ääres metsas. Tahtsin seal samamoodi looduses liikuda. Skeem nägi ette liikumist igasugusel maastikul: üle jõe, läbi metsa, mööda eramaad, üle põldude ja kraavide. Koha peal selgus, et see kobraste langetatud puu, kust suvel veel üle jõe oleks saanud, on pooleks murdunud ja latv minema uhutud. Ühtegi uut puud lähikonnas näha ei olnud. Naabrimees ütles, et tema ei tea kedagi, kes oleks meie külas üle jõe silla teinud, pealegi olevat kusagil teisel kaldal veel kraavid. Jääd kahjuks sel talvel jõele ei tekkinud. Mu projekt nägi ette, et umbes pooled liikumise suunad kulgevad mitu korda üle jõe. Teiseks takistuseks osutus lumi, mis vahepealsete sulailmadega oli muutunud nii pehmeks, et iga sammuga põlvini sisse vajusin. Juba paarsada meetrit sellist liikumist võrdus tunnise jõusaalitrenniga, mis siis veel rääkida minu plaanitavatest 10-kilomeetristest teekondadest! Totaalne utoopia. Nii piirdusid mu jalgsimatkad vaid paari lühikese otsaga mööda maanteed: käisin Inglistel poes ja netis, mis viib meid järgmise teemani...

Tuiskas tee täis

Lumetorm algab

2. kommunikatsiooni puudumine

oli täielik läbikukkumine ja piirdus vaid poolepäevase vaikimisega, kuni avastuseni, et ma ei saa oma jalgsimatku sooritada ning pean oma eesmärgid ümber sõnastama. Sellest hetkest algasid ka muud protsessid Tallinnas, millest tundsin, et mul on tarvis kindlasti osa saada ja juba sellepärast ei tahtnud enam netist ega telefonist loobuda. Hakkasin nimelt igal kolmapäeval Teooriaklubis käima ja juhtus muudki. Õnneks on bussiühendus Rapla ja Tallinna vahel hea ning odav ja ohtrate peatustega sõit kestab „vaid“ 1,5 tundi, mis on ometi palju vähem kui mu harjumuspärane Tartu-Tallinn liin. Bussi peale peab vantsima 4 km. Nii muutus igakolmapäevane linnaskäik omamoodi tuulutuseks, ühtlasi näidates mulle, et ega ma vist ikka väga fanaatiline erak ei ole. Samas ei meeldi mulle ka liigselt suhelda ja ma ei ole kindlasti see, kes pidevalt lobiseb, kõigile helistab ja iga päev teisi inimesi vajab. Kuigi üksindus mind ei hirmuta ja ma pole kunagi metsa kartnud, siis täielik endassesulgumine vast pole ka päris see, mida otsin. Tegelikult ma ei saanudki veel proovida, mida tähendab 100 % isolatsioon, sest idee oli mitte ainult vaikida vaid liita eraklikkus füüsilise liikumisega, mis aga langes ära. Pealegi oleksin ma nii ehk naa pidanud suhtlema õe koera Pipiga, kes minu vaikimist solvanguna oleks võtnud, aga mu eesmärk ei olnud kedagi solvata.

Mõõdukas suhtlemine annab mulle jätkuvalt uusi ideid ja energiat. Mu ema on lapsest saadik puhtakujuline erak, kes ei vaja teiste inimestega läbikäimist. Kui keegi külla tuleb, suhtleb ta normaalselt, aga kui just hädavajadust ei ole, siis ema ise suhtlemist ei algata.

Maal liigub aeg teosammul. Kui kalendrist vaatasin, kaua maal viibisin, ei suutnud ma silmi uskuda ja kontrollisin mitu korda üle: ainult kaks nädalat! Arvasin, et kuu aega.

Maal on kogu aeg hämar ja sajab lund. Maal teeb ema ahjus kruupe ja juurvilja. Maal, kus emal on kolm koera, üritab suur koer väikest mõrvata, aga kui sa juhtumisi ei ole see väike koer, siis elad maal kui vanajumala selja taga.

Külavaheteel on lumetorm, aga ema maja juures metsatukas - vaikne.

3. paastumine

Organismi puhastamiseks plaanisin pikemat paastu, mis minu jaoks loogiliselt seostub taoliste ekstreemsustega nagu kirjutamine, vaikimine ja pikad jalgsimatkad. Alustasin juba linnas. Esimesel päeval ei saanud üldse aru, et miski oleks teisiti. Teine päev tõi kaasa külmatunde ja kerge nõrkuse, kuid nälga ma ei tundnud. Sel päeval sõitsin maale. Kolmandal päeval tahtsingi esimesele matkale minna. Öösel oli kõht uskumatuid hääli teinud ja süda oli tagunud. Hommikul küttepuid tassides läks silme ees mustaks, tuikusin õues ringi ning imestasin, et vaatamata päikesepaistele ei näe ma suurt midagi. Nagu hall loor oleks silme ees. Kõht oli lahti ja kuna varem paastudes ei ole seda juhtunud, järeldasin, et tegemist on viirusega. Panin end juba riidesse ja pakkisin seljakotti, ise lootes et olemine kohe-kohe paraneb kui õnneks avastasin, et ma ei pääse üle jõe. Säärases haletsusväärses seisundis oleksin ilmselt poolel teel kokku kukkunud. Neljandal päeval hakkasin sööma. Olen varem ka paastunud, aga mitte talvel vaid suvel ja sügisel. Üle kolme päeva ma paastunud veel ei ole ja ka seekord ei õnnestunud kauem vastu pidada. Talve teisest poolest alates on organism nii kurnatud, et pikem paastumine tundub olevat võimatu. Mõistus kaob, mõtlemine muutub aeglaseks, mälu veab alt, silme eest läheb mustaks, liikuda ei jaksa, lihased valutavad. Ma ei saa aru, kuidas teised nii hästi paastuda suudavad: http://naistekas.delfi.ee/archive/40-paeva-mis-muutsid-mu-elu-paremaks.d?id=30111591 ja http://suhkruvabasuhkur.blogspot.com

Täielik müstika, et paastu ajal on võimalik end rõõmsana tunda. Mu senised kogemused on näidanud, et isegi kui mul paastumise ajal kuskilt ei valuta, on tuju igal juhul nullis. Samal ajal on hea kerge tunne, sest soolikad on saastast tühjad. Kui see kergus vaid optimismi tekitaks. Võib-olla sobib mulle rohkem intensiivne treening koos tervisliku toitumisega, mitte paast, mis tähendab tahkest toidust loobumist. Veedieediks pole ma loomulikult üldse võimeline. Olen paastunud taimeteedega. Sihuke hälvik olen. Ja mu vanaisa elas Leningradi blokaadi just sellepärast nii edukalt üle, et ta üldiselt sõigi vähe.

Järeldused

„Kirjandus on mitte-veel hullus, aga ka mitte-enam mõistus,“ väidab Leo Luks oma doktoritöös (Luks 2010) Üritasin tabada seda hulluse ja mõistuse vahelist ala, kuid tundub et kukkusin läbi. Hämarolekus osutus kirjutamine võimatuks. Tavateadvuse alal viibides muutus kirjutamine sama rutiinseks nagu iga teinegi toiming. Pidin end selleks vahepeal lausa sundima.

„Kirjanik olla tähendab – oodata,“ mainib Luks veel oma doktoritöös, mis muide kannab pealkirja „Ei kogemine nihilismi mõtlemises filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel“. Te ei taha teada, kui kaua pidin ootama, et üldse pikemaks ajaks metsa kirjutama minna. Kui seal selgus, et asi polegi nii lihtne nagu idee tasandil tundus, tekkis käegalöömismeeleolu, kuid kõik pole veel kadunud. Tegin maal kirjutamisega siiski juba algust. Kirjutatud on 9312 sõna. Võib-olla kirjutan kõik kunagi ümber. Võimalik, et saan näiteks Tartu ümbruses oma maastikuprojekti ikka teostada, sest üle Emajõe on õnneks palju sildu ehitatud. Teoreetiliselt saaksin ka oma Valgemetsa suvilas midagi proovida, aga seal on Ahja jõgi, mis ei kubise just sildadest ja kuhu iga väiksema tuulehoo korral kaldalt mastimännid langevad. Oleksin ükskord äärepealt puu alla jäänud. Suvilas on külmal ajal väga ebatervislik elada, kuna seal on vanad ahjud, mis ei hoia kaua sooja ning ajavad sisse. Maja on muidugi soojustamata. Vanasti jooksis katus ka läbi, aga selle lasin ära parandada. Igavene häda nende vanade majadega. Suvel saaks lihtsalt läbi jõe sammuda, aga suvel ei ole mul mitmel põhjusel võimalik pagulusse suunduda.

Maal veedetud aeg mööda külgi maha ei jooksnud, sest seal tekkis mul mitu kunstilist ideed. Ühel külmal hommikul tegime õega metsas absurdivideo, kus ma olin alasti ning õde koolivormis. Kahjuks läks see aia taha piisava hulga lume puudumise tõttu. Teine mõte oli teha sekkuv guerrilla-aktsioon kohalikus haridusasutuses. Käisime juba luurel, aga aktsiooni lükkasime soojemale ajale. Mingid asjad nagu kusagil sügaval liiguvad, aga midagi konkreetset ei teki. Kummaline ilmaoleku tunne.

Ise olen süüdi, et kunstnikuks hakkasin. Juba tükimat aega tundub, et lüpsjana oleks mul rohkem lööki. Siin Sirbi artiklis väidetakse selgelt, et praegused kunstnikud oleksid pidanud juba keskkoolis mõtlema, kuidas majanduslikult ära elada.