Lõpuaktus

Nüüd on siis tõesti kool läbi. 6. veebruaril oli Vanemuises lõpuaktus. Direktor Andrus Mõttus pidas kõne, kus rõhutas, et Tartu KHK lõputunnistus on kõva sõna ja meile on nüüd kõik uksed lahti - juttu, mis mu varasemate ametite puhul oli selgelt vale, võib kondiitrieriala puhul uskuda. Saiakesi, kooke, torte, komme ja trühvleid armastavad peaaegu kõik ja see amet ei kao mitte iialgi. Kui tunnistuse ja kiituse järgi läksin, oli direktori ilme väga optimistlik ja ütles, et ma olevat tubli tüdruk nagu oleksin lasteaialaps, aga eks ma kondiitri eriala suhtes olegi ju alles algaja, sest ühe aastaga õpib vaid mõned põhialused selgeks.

Aktus oli pidulik, rahvarohke ning kestis peaaegu kaks tundi. Kandsin lõpukleiti, mille olin lasknud õmmelda oma esimeseks ülikooli lõpetamiseks 1999. aastal. See läheb mulle siiamaani selga, kuna olen keskkohast sama sale kui toona. Kindad hakkasid tänu kergele jõusaalis kasvatatud musklile triitsepsi ümbrust pitsitama, aga elasin üle. Lasin ilusalongis teha vägeva patsiga soengu ja meigi. Salongipersonal läks täitsa pöördesse ja hakkas mind pildistama, peamiselt juuksevärvi ja soengu pärast. Siin pildil olen peale aktust.

Õhtu lõppes Pierres, kus terve rühma ja õpetajatega torte mekkisime. Mu ema ja õde tulid ka. Õpsid õnnitlesid ema ja küllap tal oli uhke tunne. Kinkisin oma kursusejuhataja Sirjele Postimehe, kus minust oli lugu ja ta kohe nõudis ka autogrammi ajalehele äärele. Neile on koolis oluline, et neil oleksid väljapaistvad lõpetajad. Rääkisime raskest tööst, riskist ja turuolukorrast oma erialal. Mõtlesin, kas saan öelda kohaolijate kohta „minu inimesed“ või läheme paari tunni pärast laiali ega kohtu samas koosseisus enam kunagi? Järgneval pildil on mu soengut rohkem näha. Õnnitleme parajasti vastastikku arvestuse ja aruandluse õpetajaga ja ma seletan, et erinevalt teistest oli tema aine mulle küll raske. Matemaatikaga on mul alati jama olnud. Sellegipoolest pingutasin "viie" välja.

Üks etapp on elus siis jälle läbi. Praegu on selline kaaluta olek, et kaldu ükskõik, mis suunas. Käisin juba paaril kunstinäitusel. Mõtlen tulevikule. Üks probleem on igatahes juba lahenenud: külla minnes oskan ise kingituse kaasa küpsetada. Varem viskasin valmis kas loodus- või lillemaali või „veel hullem“- abstraktsiooni, millega polnud inimestel midagi pihta hakata. Maiustustega on lihtsam, palju lihtsam.

Panen siia Postimehe paberlehe, kus ilmus pikem intervjuu, mida veebis ei ole.

Väiksem uudis ilmus ka Õhtulehes ja raadioski olevat sellest räägitud, mis on juba päris naljakas. :)