Luht

Sven Vabari võimsad mõtisklused Tartu Emajõe luhtadest innustasid mind võtma ette pildistamisretke oma lemmikluhale. Mulle meeldib see koht ka, mida Sven kirjeldas, aga seal on nüüd rattatee tõttu rohkem rahvast. Siiski mitte alati.

Vahel mõtlen, milline tunduks Tartu külalisele, kes esimest korda linnale läheneks kusagilt nii, et ta ilma kesklinna ja üle jõe minemata jõuaks Annelinna rattateele ja sealt Ihastesse. Ilmselt peaks ta linnasüdameks ja suurimaks ärikeskuseks Eedenit. Üle jõe paistev tegelik kesklinn mõjub väikese ja madalana, paar juhuslikku kõrgemat hoonet siin-seal. Eriti suur vahe tekib ööpimeduses, kui Eeden on tuledes.

Koht, kus käisin eile, on absoluutselt inimtühi. Sinna pääsemiseks tuleb Ihaste tee poolt üle laia luha jõe suunas minna. Seal on talvel paksu lume tõttu raske kõndida. Praegu on lumi kohati lausa põlvini. Väljal puhuvad võimsad maailmatuuled ja iial ei tea, millal astud tühjusse. Lumi katab kinni võimalikud sissekäigud jõealusesse maailma. Kui läbi raskuste jõekaldale jõudsin, nägin teisel pool värvilise gräfitiga kaetud müüri, mis paistis läbi tiheda võseriku. Suured palgihunnikud nagu vanasti. Edasi minnes nägin üle jõe Prisma ostukeskust, mis mõjus halli ja mahajäetuna. Mäletan, et kui esmakordselt Tartus sürrist kohast, Pärna tänavalt vist, Prisma märki nägin, pidasin seda hallutsinatsiooniks. Täielik ulme, kuidas see nii kaugelt sai kätte paista.

Graffiti ja palgid Ihaste-poolselt kaldalt vaadatuna

Aeglase säriga lumemärja hallfiltriga tehtud pilt

Prisma kaubanduskeskus ja vana puu

Luha-arhitektuur

Emajõel on hilja saabunud talve meeleolu. Jääpuder sõidab mööda tumedat vett. Tahtsin seda aeglase säriga pildistada ning püüdsin objektiivile hallfiltrit ette keerata. Filter kukkus aga lume sisse. Sobrasin küünarnukini lumes. Filtri leidsin, aga käed said märjaks ja hakkasid külmetama. Kandsin neid sõrmikuid, mis sõrmed paljaks jätavad- nende väel ma kadunud asja otsisingi- lisaks olid kaasas käpikud selleks ajaks, kui ma ei pildista. Pidasin veel mõned pildid vastu, kuni käed juba külmast valutama hakkasid. Tuul tõusis ning puistas kerget lund. Panin asjad kokku, endal näpud iga liigutusega aina punasemad ja kriimustusi täis. Mõtlesin, mida möödakäija võiks minust arvata, kui ma oma kollases kombekas valusate sõrmedega vihaselt puhisedes fotoasju kokku panen. Iga kord, kui olen talvekombinesoonis nagu kosmonaut, meenub mulle, kuidas Juri Gagarin orbiidilt laskudes tühermaale sattus. Esimesena kohtas ta vanaeidekest lapselapsega, kellele ütles: „Ärge kartke! Olen nõukogude inimene.“.

Mida mina võiksin möödujaile öelda? Gagarin saabus just esimese inimesena orbiidilt, aga mina? Tulin kodunt, siitsamast nurga tagant. Mul ei ole tõesti mitte midagi öelda.

Möödakäijaid aga ei olnud. Ülejõemaailmas valitses samasugune vaikus nagu Annelinnas ja Ihastes. Ainult hullud möllavad halli ilma ja paksu lumega kusagil võsas.

Kodutee oli pikk ja raske. Lumes käies on tunne nagu unenäos: liigud küll, aga edasi ei saa. Pulss oli laes ja ma ütlesin luhale veendunult, et võitjaks jään mina, ei mingit kahtlust. Gagarin vallutas kosmose, mina luha.

Ma ei kavatsenud üldse nii sõjakalt luhale minna, sest mulle on palju meelepärasem koostöö loodusega (vt näiteks Evelyn Fox Keller), mitte looduse vallutamine (vt näiteks F. Bacon). Küllap krampi tõmbuvad näpud andsid sõjakuseks põhjust. Ei jõua ära kiruda, et mul puudub võime ise oma kehatemperatuuri reguleerida nagu Jäämehel. Kui Vabar kirjutab, et Emajõe luhal võsas elab šamaan, siis Ihastes võiks ju elada Jäämees või -naine.