FB-s ringles üks artikkel.
Mõtlesin, et kommenteerin seda pikemalt.
Vananemine ja surm on olnud üks teemadest, millega oma kunstis tegelen, tõsi viimasel ajal on soorollid juhtohjad enda kätte võtnud.
Ma ei leia selle artikli autorit ja lehe järgi otsustades võib see olla isegi välja mõeldud umbluu, aga olgu siis pealegi. Niisiis, kui ma lähipäevil peaksin surema, milliste väidete taha ma saaksin panna linnukese, et olen teinud ega pea tegemata jätmise pärast kahetsema?
Viis asja, mida surijad on kahetsenud
1. Soovin, et mul oleks olnud julgust elada elu enda moodi, mitte sellist elu, nagu teised minult ootasid.
Checked. Olen siiamaani elanud nii nagu ise tahan, ärritades sellega väikekodanlasi ja võib-olla veel kedagi. Ma ei tea, miks mõnesid vihastab, kui keegi elab omatahtsi. Kas nad on kadedad, et ise ei julge, ei suuda või ei ole selle peale tulnud? Osad ehk arvavad tõsimeeli, et ma elan valesti ja mind peab õigele teele juhatama.
2. Soovin, et ma poleks nii kõvasti tööd rüganud.
Checked. Ei ole liigselt tööd rabanud. Töö teeb inimesest ahvi. Pealegi on kunstnikel hoopis teisiti. Kunst ongi kunstniku töö, aga selle eest ei taheta eriti maksta (vt. Meelavaldus).
3. Soovin, et mul oleks olnud julgust väljendada oma arvamust.
Olemas. Ma ei karda midagi. Tegelikult paar asja ikka on, mis kananaha ihule toovad, aga ma ei ütle, mis. Oma arvamusega on mul alati olnud nõnda, et kui ma küsimusele vastust ei tea, siis vastan „ei tea“, aga kui mul on lahendus, siis ei kuluta aega lobisemisele vaid tegutsen (vt. Äng). See ei tähenda nagu ma ei suudaks teooriat panna. Praktika algabki teooriast. Küsimus on valikutes.
4. Soovin, et oleksin sõpradega ühendust pidanud.
Korras. Facebook on olemas. Puudust tunnen praegu irl suhtlemisest oma Tallinna-sõpradega, aga loodan et aasta pärast oleme rohkem koos.
5. Soovin, et oleksin lasknud iseendal rohkem rõõmu tunda.
Kirjas. Mina kätt ette ei ole pannud. Kui rõõm tuleb, lasen alati sisse!
Kuhu õnn jääb?
Olen ju täiesti ideaalne, miks ma siis ikkagi õnnelik pole? Õnnelik ei ole ma nähtavasti ainult selle-pärast, et ei taha. Milleks mulle õnn? Sellega ei saa ju midagi teha ja seda pole minu meelest ülepea olemas. Hetkeline õnnejoovastus, kui midagi väga hästi on läinud või adrekalaks pärast pingelist hetke on olemas, aga mingit õnnelikku elu küll mitte. Kuniks meil on soovid ja ihad, ei ole me õnnelikud ja kui soove ja ihasid enam ei ole, oleme kas surnud või valgustunud. Pigem surnud, sest vaevalt et valgustustki olemas on.
Elu saladus on surra enne surma ja teada saada, et surma pole olemas.
ReplyDeleteÕnne definitsioonis on äkki küsimus?
ReplyDeleteMis on õnn? See vist ei pea olema lakkamatu joovastus, ekstaas, vms. Äkki piisab, kui sa lihtsalt tunned ennast oma elus hästi, õigel kohal olevana, kui sul on piirid ja ego keskpunkt paigas - st sa tead, et sina kontrollid enda elu ise ja sul pole seetõttu vajadust kontrollida teiste omi?
Muide, see irl lühend - ma ei saa sinna midagi parata, aga minu jaoks seostub see eesti ühe erakonnaga. Kuigi ma tean, et teine tähendus oli enne.
Sõna "õnn" mõjub tõesti liialdusena, täpselt nagu "vihkamine", sest neid kasutatakse ka sellises kontekstis, mis ei tähenda üldse mingit tugevat tunnet. Õnne asemel võiks olla rahuolu ja vihkamise asemel mittemeeldimine vms. Sinu pakutud seisund on rahulolu. Ahh, see on keerukas. :) Sotsiaalselt küps inimene ei tunne vajadust kontrollida teiste elu. Elab enda oma nii hästi, kui suudab. Samas, kui ma endast kõnelen, siis mingi rahutus ikka närib.
ReplyDeleteaga mingi pisike rahutuseseeme ikka peaks ka jääma, sest endaga liiga rahulolev inimene jällegi ei saa olla loov. On jah keerukas.
ReplyDelete