Revolutsionääri argipäev

Kolmapäeval andsin Tallinna TV-le intervjuu seoses oma aktsiooniga klaaskuplis Objekt 2011. Minna Hint oli mulle sellise ettepaneku teinud. Kui kohale jõudsin, käis KUKU klubis ja klubi ees juba tihe sagimine. Sel ajal, kui Minna kunstnikke intervjueeris, püüdsid teised võttegrupi töötajad tänavalt inimesi, et nad kaamera ees Indrek Koffi luuletusi loeksid. Ka mina pidin lugema, sest TV tädid ütlesid, et mu prillid, juuksed, huuled ja rõivad olevat nii värvilised ja ilusad. Operaatoril kästi filmida suures plaanis nii et pildile jääksid ainult päiksekad ja huuled. „Eks ole ju huvitav töö?“ küsis optimistlik saatetegijatädi noorelt operaatorilt, kes mu huuli ja prille suures plaanis filmima pidi. Lugesin ja neile meeldis. Tegime pärast igaks juhuks keskplaani ka. Eile nägin oma etteastet telekast ja pettusin, sest nad olid valinud minust selle igavama variandi, kus ma keskplaanis esinen ja kõigile etlejate oli peale monteeritud esitatava luuletuse tekst. Minu jaoks oli elamus kohe rikutud. Milleks siis kogu see jutt efektsest välimusest, kui seda nähagi ei olnud? Pärast mind esines Elaan ja rüüpas pudelist õlut. Ilm oli ilus, päike säras ja klaaskuppel oli linnusitta täis. :) Tegime minu intervjuu väljas päikese käes. Minna küsis mu käest, kes ma olen, miks kuplis aktsiooni tegin, kuidas ma ära elan jne. Sattusin vahepeal hoogu ja ütlesin, et kunstnikud ei tohiks lasta end kohelda nagu loomi! Mõtlesin sellega, et kunstnikud ise sageli võtavad vastu vabatahtliku töö otsi „tulevase koostöö ning au ja kuulsuse“ lootuses või küsivad liiga vähe raha, hirmus, et äkki muidu tellija loobub nende tööst. Minna küsis, kas ma iseendaga vastuollu ei läinud, võideldes kunstnike palkade ja sotsiaalsete garantiide eest, ise samal ajal kuplis tasuta tööd tehes. Väitsin, ise juba kirglikult hoos, et see oli viimane kord. Ohh, jah. Nüüd peab hakkama iga sammu eest palka küsima, et mitte oma sõnu süüa. Mainisin veel, et sõltumata riigikorrast, piirab igasugune riik loomevabadust ja tõin kaks näidet enda loomingust: homoteemalise vaateakna ja video Eesti lipp. Minna küsis veel, milline oleks ideaalne olukord vabakutselise kunstniku jaoks. Vastasin, et kapitalismis ei saa olla ideaalset olukorda vaba looja jaoks. Tahes tahtmata peab tellijale vastu tulema, teda ka arvestama. Kunstnik saaks kapitalismiväliselt teha, mida tahab, talle võiks maksta toiduainetes ja anda peavarju. Kõnelesime veel palju, kuid osa peab üllatuseks ka jääma. Vaadake 1. aprillil kell 20.00 Tallinna TV-st Kultuurimeetrit. Ma ei räägi seal nii keeruliselt nagu mõned kunstiteoreetikud, aga samas loodan, et ei jätnud endast rumala maalija muljet. Nii ägedate päiksekatega on muide võimatu lolli muljet jätta.

Pärast intervjuud lubasin endale KUKU kohvikus Pavlova kooki ja kakaod. Ülimõnus! Nädal aega ei olnud maiustanud. Olen oma söömisharjumused luubi alla võtnud ja juba mitu nädalat haiglasliku kihuga kaloreid jälginud. Tegelen jälle body fitnessiga. See tähendab jõusaalitreeningut ja piinlikku jälgimist, mis kell, kui palju ja mida sa sööd. Muidu lihtsalt pole asjal mõtet.

Muide, jõusaalis olen viimasel ajal näinud mitut endast nõrgemat ja pehmemat, lausa sültjat meest, kes harjutusi sooritades suudavad jätta naeruväärselt hädise mulje.

Intervjuupäeva õhtul läksin vaatama Kullar Viimse doki Hing esikat ja sattusin eesti ainsast

naiskorstnapühkijast Francesko Leegost  totaalsesse vaimustusse. See on küll MUST SEE. Ta oli ka ise kohal. Minu pikkune. Filmis näitas ka täielikult seestunud esoteerikuid, kes samal ajal kui Francesko nende majade korstnate otsas turnis ja ahjus ronis, oma kummalisi ravirituaale sooritasid. Osa neist lamas õue peal vannides, silmad kinni nagu transis. Sellises seisundis nad köhisid, aevastasid ja läkastasid, hingeldasid ja väänlesid nagu saaksid orgasmi. Eriti jäi meelde vanamees, kes ajas keele suust välja ning läkastas tati ja röga oma habemesse, kust üks tädi selle salvrätiga ära pühkis. Hiljem viidi patsiendid tuppa, kus nad pandi küünalde keskele lamama. Nad läksid uuesti transsi ja vaimne juht raputas nende keha nagu oleks see kartulikott. Üks hull tegi aias soolo võitluskunsti, vehkides siia-sinna nagu peletaks herilasi. Kogu seda tsirkust vaatles koer, kelle pilgus väljendus siiras hämmeldus.

Järgmisel päeval läksime Pirniga Toompeale metsa eest meelt avaldama. Kahjuks oli sel päeval vähe rahvast, eelmine päev olevat palju rohkem olnud ja toimunud isegi tants. Meeleavaldajatel oli vaid üks paberi peale tehtud plakat, mida kange tuul pooleks ähvardas kiskuda. Kõige suhtlusaltim oli seal üks umbes minu pikkune blondiin. Oleme nüüd FB sõbrad. Ma rääkisin, et olen kunstnik ja et tegin hiljuti oma elu esimese meeleavalduse klaaskuplis. Nad arvasid, et võiksin teha metsa kaitseks ka plakateid ja kui vastasin, et raha on otsas, sest kõik kulus kunsti kaitsmisele, siis andsid nad ilma pikema jututa mulle kokku 30 euri. Usaldasid mind. Ostan selle raha eest akrüüle ja kui ilmad soojemaks muutuvad, teen plakatid ja lähen uuesti Toompeale. Metsa kaitsjad kavatsevad seal seista iga päev lõuna ajal ja õhtul tund kuni sügiseni.

Kuni me seal tuule käes külmetasime, kanti kirikust välja surnukirst ja papid kõigutasid viirukikanne, ise madala häälega jorisedes. Kirst pandi auto peale ja viidi minema. Poliitikuid näha ei olnud. Ainus inimene, keda meie aktsioon siiralt huvitas, oli üks inglise turist. Ta küsis, miks me siin seisame ja mina seletasin, et uus metsaseadus lubab maha võtta rohkem metsa kui vanasti. Ta kiitis meie algatust ja rääkis, et jube lugu, aga Inglismaal ongi kogu mets maha võetud. Ainult parkmetsad on jäänud. Seda võin kinnitada oma kogemusest, mil üritasin Inglismaal tulutult metsa minna.

Pikapeale selgus, et metsa eest seisjad on enam-vähem kõik n-ö vaimsed inimesed, esoteerikud. Blondiin seletas õhinal, kuidas ta mediteerib iga päev paar tundi. Mina ütlesin, et käin jõusaalis rauda kangutamas, olin aga ilmselgelt vähemuses. Pikk mees seletas, et tema oskab kätega õunamahla maitset mõjutada: oskus, mida olevat võimalik igaühel selgeks õppida. Pikk peab ka loenguid. Osad tegelased koonduvad kodulehe Vikerkaaresild ümber, kust oli ka päris suure videokaameraga naine. Ta filmis meid, et materjali kodukale üles panna. Blond rääkis, et inimene hingab vaheldumisi ööpäevas kaks tundi vasaku, kaks tundi parema ja 15 minutit mõlema ninasõõrmega. Kui hingamine on paremas sõõrmes, töötab vasak ajupoolkera intensiivsemalt. Kui hingamine käis läbi vasaku sõõrme, siis on töös parem poolkera. Nii pidid naiselik ja mehelik, asjalik ja loominguline energia kogu aeg vahelduma. Kui tahad kunsti luua, tee vastavaid harjutusi nii, et sa hingaksid läbi vasaku ninasõõrme. Spordi tegemiseks on hea parem ninasõõre töösse panna. Olin külmast juba täiesti kange, kui ta seda seletas ning mu ainus mõte oli kiiresti sooja saada. Pärast hakkasin meenutama, et mida ta ikkagi siis väitis. Minu meelest hingab terve inimene läbi mõlema sõõrme. Kui ma tunnen, et üks sõõre on kinni, hakkab mul halb ja ma panen sinna kohe nohusalvi või spreyd, et ummuksist vabaneda. Spordi ja kunsti vahekord minu meelest on keerulisem. Need ei ole vastandid. Kunst ja sport on minu jaoks väga lähedased ja ükskõik, kumba neist tehes, töötavad mul sarnased ajulained. Sain veel teada, et kui silmad kinni panna ja ruutu kujutleda, siis juhtub igasuguseid huvitavaid asju sinu „minaga“

Olime vahepeal Toompealt Vabakale siirdunud. Pärast esoteerilist infotulva avastasin end väsinud ja külmast sinisena keset vabaduse väljakut plakati otsast kinni hoidmas, ütlesin, et pean nüüd lahkuma ning läksin galeriide ringkäigule. Esimesena jäi tee peale Linnagalerii, kus oli Anna Hintsi ja Maria Rõhu näitus Nälg. 

Tagumises saalis seisis postament, millel oli tool ja kollane plastkauss ja mis ootas kerjavaid kunstnikke. Kasutasin kohe juhust, panin end kirja ja kerjasin 40 min, teenides 3.23 eur. Oli hea soe istuda. Mitmed kunstnikud ja kriitikud astusid läbi. Riin Kübarsepp annetas 1 sendi ja lubas ka ise kerjama tulla. Tema kaaslane andis 2 senti. Kristinka küsis, kas kulka siis mulle raha ei andnudki, et siin kerjan ega annetanud sentigi. Üks vanem mees, kes mind kuplis ka oli näinud, naeris ja seletas, et ta oli mulle püüdnud kuplisse hüüda, et ma naerataksin, aga see ebaõnnestus. Temalt ei saanud ma punast krossigi. Pikk hall mees küsis, kas minuga rääkida võib ja andis 20 senti. Töö autorid kumbki annetasid lõviosa, kokku 3 eurot. Ilma nendeta oleks mu kerjamistöö täiesti tühja jooksnud. Kui aega saan, lähen uuesti, efektsemalt.

Külmetav kunstnik kerjamas. Foto: Anna Hints 2011

Käisin veel Draakoni galeriis Eva Seppingu ja Tanja Muravskaja näitus „Meie“, mis tegeles rahvusküsimusega ning Hobusepeas Agur Kruusingi „Igapäevane vastuhakk“. „Meiest“ sain suurepäraselt aru, „Vastuhakk“ jäi hämaraks ja liiga formaalseks.

Õhtul sõitsin rongiga Tartu. Ootamatult sain omale rännukaaslasteks vana sõbra Taneli ja tema sõbra Neeme, kes ülikoolilinna küünalde aktsioonist rääkima läksid.

Täna käisime Sveni ja Peebuga matkamas Maarja-Magdaleena lähedal Küti matkarajal. Lõhnas maha saetud niiskete puude järgi. Lumine metsaalune oli tihedalt okkaid täis. Seal harvendati metsa ja selle kohta oli info ka ülal. Rada oli meeldivalt ette tallatud ja lumi enamasti piisavalt kõva koorikuga, et selle peal käia. Kuused olid sügavrohelised ja päike paistis nii eredalt, et panin prillid ette. Oli väga vaikne. Osa rajast kulges läbi lumiste väljade, kus päike kuumas nagu suvel. Pildistasin mustvalgele filmile läbi punase filtri. Hiljem läks pilve ja me einestasime metsamajas, mille katusest kattis lumi nagu kihiline Pavlova tort. Tuleb saun. Ja kunagi ka kevad.