Minu 53. juubel

35. juubel on kõige tipp või siis kõige piir. Kuidas võtta? Noorte kunstnike stipendiumidele võib kandideerida 35.-, harvemini 40. eluaastani. Pärast seda oled küps, kukud alla ja sind keedetakse moosiks või astutakse lihtsalt üle. Niisiis, kuna mul tulevikus midagi head oodata ei ole, pöörasin oma aastanumbri ümber ja pidasin 35. juubeli asemel 53. sünnipäeva. Nüüd ei ole muret, et vanuse tõttu diskrimineerima hakataks. Lisaks narrisin juba ette vanurit, kes ma kunagi olema saan. Kujutlege, kuidas ma näost kortsulisena ja mäluaugus oma fotoalbumit uurin, suur luup värisevas kondises käes ja mitte ei taipa, kuidas ma 35-selt noorem välja nägin kui 53-selt ja külalised samuti oleksid nagu noorenenud.

Oma 53. sünnipäeva torti lahti lõikamas

Pidu toimus Tallinnas Mooni kohvikus, mis asub Kalamajas Patarei vangla, mere, Linnahalli ja EKKM-i lähedal. Mulle maitsevad nende toidud ja seal köetakse ka hästi. Vahel on mu sünnipäeva ajal juba lumi kadunud, teed porised ja sinililled õitsemas, nüüd on aga üks neist aastatest, mil sel ajal ikka veel talv kestab.

Panin kohe kohviku nurka statiivi püsti ja hakkasin rahvast traumeerima, neid kaugjuhtimispuldiga pildistades. Välk võis sähvatada iga hetk ja sa ei teadnud, millisena sa tol hetkel pildile võisid jääda.

Õhtu tipphetki oli mitu. Üks oli siis, kui Ly palus, et me Sveniga kaamera ees kahelt poolt oma veinipokaalid kokku lööksime. Meie vahel oli pikk laud. See olevat nagu koit ja hämarik. 

Koit ja Hämarik

Siis me veel pidime kaamerale suudlema.

Pirni suu hakkab juba pensionäri kuju omandama, teate sihuke maias nägu, kui keegi kusagil musitab

Korraga saabuski suur valge uhke ja imehea tort, millele oli pruuni šokolaadiga peale kirjutatud 53. Kõik ahhetasid ja küsisid, et mida numbrit, aga kui ütlesin, et jah, kõik on õige, said mu lahedad sõbrad naljast aru ja plaksutasid tükk aega nii vaimustunult, et minus hakkas maad võtma veendumus, et mul on hea huumorimeel. Tordil oli kaks ilutulestiku küünalt ka. See oli vägev.

Tordi tulek

Keegi külalistest ütles, et mu lapselapsed hakkavad vaatama seda pildialbumit, kus mul on sünnipäevad ära vahetud ja imestavad. Kuid halloo mul ei ole lapsigi, kust siis need va lapselapsed tulla saavad? Olen juba 53!

Ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sina. Kui kodus piltidelt oma külalisi vaatasin, siis sain aru, et enamus neist on oma elustiililt minuga ühes paadis. Kohal oli koos minuga 12 inimest vanuses 30+, mu õde Pirn ainsa erandina 29.a. Kamba peale kokku oli ainult ühel mu sõbral üks laps ja seegi oli jäetud koju. Kõik on kas humanitaarteaduste, kunsti või teaduse alal üsna kaugele jõudnud.

Kas on õiglane väita, et meie põlvkonna rong on läinud, kuna meil ei ole lapsi ega enamusel ka mingit märkimisväärset majanduslikku- ega muud stabiilsust? Oleme üldse kunagi seda rongi oodanud või oleme juba aastaid tagasi hoopis lennu- või laevareisi valinud? Kui sa ei oota Moskva rongi vaid hoopis New Yorgi lennukit ja Moskva rong siis jaamast lahkub, ei saa öelda, et jäid rongist maha. Kui sa aga oma lennust ka maha jääd, no siis tuleb halastuslask teha, sest Moskva rongile enam järgi ei jookse ja lennuk ka läinud.

Õhtu viimane tipphetk oli Metropoli galerii külastus. See asub kohvikule üpris lähedal, ikka Kalamajas. On selline vana maja, kus kunstnikud elavad, töötavad ning näitusi teevad. 

Külm ja selge märtsiöö Kalamajas inimeste ja musta lume aluse autoga

Et aeg oli hiline, oli meid sisse lasknud Taave Tuutma (Tuutu) unise näoga ja nägi oma pika habeme ja juuste ja halatiga välja nagu keskaegne vene õigeusklik. Väga lahe, et ta meile näitust tutvustas.

Tuutu Metropoli galeriis

Majas oli külm. Vene ajal olevat seal gaasiküte olnud, kuid juba ammu olevat radikad välja viidud. Nüüd kütavad kõik nii nagu saavad, aga järgmiseks talveks peaks puid ka tooma, arvas Tuutu. Veel rääkis ta, et kunagi kutsuti ta Inglismaale Eesti fotograafiat esindama, kuigi ta polnud ainsatki fotot elus teinud. Keegi teine lihtsalt ei läinud ja nii pidi tema minema.

Näituse osa

Tuutu seletas veel, et nende garaaži põrandal oli sel talvel nii paks jääkiht, et vargad murdsid sinna sisse, aga ei jaksanud mitte ühtegi asja jääst välja sikutada. 

Kell- osa näitusest

Tuutu demonstreeris meile kanderaketi taolist muusikariista, mida peaks ümber ehitama, et oleks mugavam transportida. Tahtsime sellega talvel häppeningi teha, aga kohutavalt külm oli ja muid takistusi tekkis ka.

Tuutu näitab meile kanderaketi taolist trummi

Galeriist läksime koju, kuid kõigi jaoks polnud pidu kaugeltki veel läbi. Aivar, mina ja Pirn olime need kolm vaprat, kes seejärel siirdusid Laine baari, mis asub mu praeguse üürika naabruses. Seal võtsime mingid kookose kokteilid ja trühvlid. Diskopall ja jõulutulukesed vilkusid ja tümps käis. Baaridaam oli tüdinenud olekuga ümmargune blond keskealine mammi. Vahepeal käisid vene noored seal mänguautomaati piinamas ja õlli libistamas. Üldiselt oli vaikne. Siin me oleme:

Magama saime kella kolme ajal öösel, kuid nagu alati mu sünnipäevaööl tuli kevade aeg ja hommikul pidime kõik sisse magama. Pirn läks Sadamaturule tööle ja meie Tartu. Sõit kulges rahulikult, päike paistis, kuigi ilm oli jahe. Tegime Mäol peatuse ja ostsime süüa. Tõin suure hunniku asju Tallinnast Tartu, kuna atekasse, kuhu kolida kavatsen, ei mahu midagi. Kodu sai hoobilt musti prügikotte täis.

Kuna pühapäev oli mu päris sünnipäev, tšekkasin päev otsa Facebooki, kuhu sain metsiku hulga õnnesoove. Lisaks kirjutasin lõpuni Päevalehe artikli ning magasin ja uimerdasin.

Kingitused ja lilled päikese käes

Õde kinkis mulle omatehtud raamatu, kuhu oli kleepinud minu lapsepõlvepilte ja tekste. See on kiri vanaemale teemal, hunt on hea. Pidasin end tol ajal hundiks nii nagu vene kunstnik Oleg Kulik end koeraks.

Mu isiklik maailmakaart

"Meie Meele" testid olid alati kuumad! Pööra tähelepanu 5. küsimusele ja minu vastusele. :)

Tol ajal juba oli mul mingi kamm oma kaaluga, aga vahe seisnes selles, et siis ma tahtsin olla paks, nüüd aga enam ei taha.

Olen nüüd taas kaks päeva trennis käinud. Eile küsis mu personaaltreener Artur, miks mind pühapäeval tema rühmatreeningus ei olnud. Vastasin, et mul oli sünnipäev. Artur seepeale musitas oma kätt ja pani musi mulle põsele, ise vabandas, et tal on nägu higine ja sellepärast ta ei musita päriselt. Ta oli just ise ka trenni teinud. Ma siis naersin ja tahtsin ühte treeningu seotud asja küsida, kui Artur mind korraga ikkagi musitas. Ta on venelane, mis ütleb kõik. Temas on loomulikku sarmi palju rohkem kui enamikus eestlastes. Tõeliselt seksikas treener ja ilusate naiste lemmik. Hiljem tuli ta küsima, palju ma kaalun. Vastasin, et 45 ringis. „Oled alla võtnud?“ „Ei, juurde. Vanasti kaalusin 43-44 kg vahel“. Küsisin Arturilt, kas talle tundub, et mu rasvaprotsent on liiga suur. Ta vastas, et hoopis lihaseid on juurde tulnud. Jalad, tagumik, käed olevat väga head, kõhuga tasuks veidi vaeva veel näha. Kõhulihaste harjutused on mulle millegipärast eluaeg kõige raskemad olnud. Jalaharjutused on lemmikud. Igal juhul motiveeris suhtlemine Arturiga mind trennis rohkem pingutama. Mida vanemaks ma saan, seda tähtsamaks sport mulle muutub. 35 väga viis, 53 tuhk ja tolm.