Aktsioon Objektis 2011

 

Aktsiooni video

Objekt 2011 koduleht
Objekt 2011 Facebookis

Fotod: Kunstnik avaldas Vabaduse väljakul meelt

Kultuuripealinn: kunstnikkonna protest jõudis Vabaduse väljakule
Kellele on vaja kunstnikupalka

Meeleavaldusest minu kodulehel inglise keeles
Meeleavaldusest minu kodulehel eesti keeles
Minu kirjutatud artikkel Kunstnik palka ei saa
Tallinna TV saade Objektist ja minu meeleavaldusest

Kultuuripealinna raames on ehitatud Tallinna Vabaduse väljakule klaasist kuppel, mille sees näidatakse nii möödakäijatele kui ka läbi veebikaamera üle terve maailma Eesti kultuuritegijaid. Võrrelda saab seda Looduskalendri hülge-, metssea-, kotka- ja mulle eriliselt südamelähedase kakukaameraga, kust näeme metsaelanike igapäevast eluvõitlust, milles on verd, higi ja pisaraid. Kultuuritegelastelt miskipärast küll eeldatakse, et nad kasutavad seda tunnikest 25 C- kuumuses suvitamiseks, mitte tegutsemiseks. Enamus kultuuriloojaid tõepoolest täidabki neile pandud ootusi lamades mugavalt rannatoolis, magades, lugedes või läpparit klõbistades.

Paljud, kes seal kupli all end näitavad, on saanud selleks korraldajatelt kutse. Mulle kutset ei tulnud (võrdluseks- Jaan Elken kutsuti juba novembris), aga nähes selles oma suurt võimalust avalikus ruumis seaduslikult öelda, mis vaja, pakkusin end ise. Korraldajad olid kohe nõus ning andsid mulle valida mitme aja vahel. Panin kinni aja 9. märtsi hommikuks.

Käinud talvel Teooriaklubi salvestusi vaatamas ja osalenud kunstnike raske olukorra parandamise teemalistes aruteludes, teadsin kohe, mida klaaskuplis tegema hakkan. Meeleavaldus of course.

Kunstist mitte midagi teadvatele inimestele tuli seletada, milles seisneb kunstnike probleem. Enamusel pole aimugi, et paljudel vabakutselistel kunstnikel puuduvad elementaarsed sotsiaalsed garantiid nagu tervisekindlustus ja pension. Seadus sunnib neid hakkama FIE-deks, kuigi nad ei pruugi üldse äritegevust armastada, pealegi kunstniku töö ei allu FIE loogikale. Loovisiku seadus võimaldab kunstnike liidu liikmetele kuni aastast igakuist miinimumpalga suurust toetust, kust kunstnik peab ise maksma sotisaalmaksu. Neil kordadel, kui ta seda maksab, ei jää talle midagi kätte, kuid vähemalt hakkab taas kehtima tervisekindlustus. Osad kunstnikud nii meil kui Soomes on end viimases hädas töötuks registreerunud, et oleks aega kunsti teha ja et kehtiks kindlustus. Teised jälle töötavad laeval koristajana, sööklas nõudepesijana, reklaamifirmas kujundajana jne. Absurdne, et kunstihariduse saanud isik on oma töö tegemiseks sunnitud olema töötu või kulutama oma aega mõttetule rabamisele. Enamasti on kunstialane kõrgharidus omandatud riigi raha eest, riigitellimusena, mis tähendab, et riik tellib igal aastal endale kindla arvu tulevasi lõhestunud isiksusi, kelle eest ta ei kavatsegi vastutada.

Elasin kaks aastat ilma tervisekindlustuseta. Nüüd saan loometoetust ja kehtib lõpuks ka kindlustus, aga kaua veel? Mida ma aasta pärast teen? Mitmed kunstnikud astuvad doktoriõppesse. Neid ei motiveeri mitte ainult erialane huvi vaid ka fakt, et õppur saab tervisekindlustuse ja kui veab, hakkab doktoristippi saama. Minu meelest need aspektid küll ei tohiks saada peamiseks motivaatoriks edasi õppimisel.

Olen oma eriala õppinud 10 aastat (lastekunstikooliga kokku lausa 14). Tartu Kunstikooli astusin 15-aastasena ja õppisin seal neli aastat. Järgnesid TÜ (4 a) ja EKA (2 a), kus kaitsesin magistritöö hindele cum laude. Arvake ära, palju sellest kasu on olnud?

 

Klaaskupli all suvitamise eest palka ei maksta. Loovisik, kes niigi vireleb allpool inimlikku elatustaset, kulutab järjekordse tunnikese oma elust, pakkudes tasuta meelelahutust, kui arvutada sissetulek töötundideks. Nojah, aga keegi ei käskinud mul seal tööd teha. Ise tahtsin.

 

Kirjeldan siis, kuidas see protsess käis. Esmaspäeval ostsin soome pappi, värvid olid endal juba olemas. Mõtlesin välja plakatite tekstid ning tegin kahepoolsed plakatid. Panin põranda kaitsmiseks maha suure oranži lina. Hiljem selgus esiteks, et see oli Pirni päevatekk, mille ema talle oli õmmelnud ja mille Pirn oli millegipärast koera korvi visanud, kust ma selle siis ka võtsin ja teiseks, et lina oli kogu värvi läbi lasknud. Teades, et kuivanud akrüül kusagilt maha enam ei tule, olin päris paanikas. Õnneks leidsin vannitoast mingit hullu keemiat ning kõva harjaga hõõrudes sain põranda puhtaks. Ei kujuta ette, millega ma oma üürika põranda muidu kompenseerinud oleks. Vaene kunstnik ju.

 

  

 Klaasile kleepimiseks trükkisin A4 paberitele järgmised tekstid:

• Kunstniku töö on luua kunstiteoseid ja neid näidata galeriides, muuseumides, festivalidel, workshoppidel, avalikus ruumis jne. 
• Kunstnik ei saa töö eest palka! Sageli puudub tal tervisekindlustus ja võimalus saada pensioni. 
• Osad kunstnikud on sunnitud olema töötud, et oleks aega kunsti teha. 
• Osad kunstnikud on sunnitud olema FIE-d, et neil kehtiks tervisekindlustus. 
• Kunstnik ei pea olema ettevõtja, kui ta ei taha! Tal peaks sellest hoolimata olema õigus sotsiaalsele kaitsele riigis, mille kodanik ta on!

kunstiõpingute aeg 10 a.
tööaeg 24/7
palk 0
tervisekindlustus 0
pension 0

Tüüpilised pakkumised kunstnikule:

1. Tahad meie küla katlamaja korstnat värvida? Raha pead ise leidma.

2. Tahad mu kontserti filmida? Tasuta muidugi.

3. Viitsid, joonista üks õnnitluskaart. Võin sulle tüki sünnipäevatorti tuua.

4. Tahad mu bändile DVD kujundada? See on 0-eelarveline projekt, keegi palka ei saa.

5. Palun aita mind oma naiseliku vaistuga!

6. Palun tee mulle koduleht. Kahjuks eriti maksta ei saa.

7. Palun aita Egiptuse müsteeriumi teemalise animatsiooni tegemisel!

8. Palun pea oma kunstist ettekanne minu üritusel. Palka ei saa.

9. Kunstiakadeemias võid anda nii palju tunde kui jaksad, aga palk on nii väike, et tervisekindlustuseks ei jätku.

10.Vanglas ja vaimuhaiglas oodatakse vabatahtlikke kunstiõpetajaid!

11.Palun tule Haapsallu mu fotostuudiosse alasti poseerima. Lahe, kui spagaati teeksid. Sõiduraha pead ise leidma ja palka ma ei maksta, sest olen hobifotograaf.

12. Teeme koos erootiliste fotode albumi! Rahasid ei ole ega tule.

Pakkumisi ei mõelnud ma ise välja vaid kirjutasin need üles iseenda elust.

Pärast kaht päeva tihedat tasuta tööd, mille hulka kuulus ka Ladyfesti külastamine, mis käib professionaalse kunstielu juurde ja on klassifitseeritav kui enda jooksva kunstieluga kursis hoidmine, läksime Pirniga kolmapäeva hommikul Kunstihoone staapi. Pirn oli pildistada lubanud. Ootasime natuke. Kui kupli poole astuma hakkasime, anti mulle selga suur raske kasukas. See kasukas on Eesti Draamateatrist lavastusest "Tagasi Vargamäele“, kandis Ain Lutsepp. Kasukas ulatus maani ning oli nii raske, et astusin vaevaliselt üle platsi. Klaasobjektis suvitas Ralf Tamm tuhkruga. Vahetuse ajal hakkas linnulaulu asemel mingi teine heli mängima. Andsin kasuka Ralf Tammele ning vaatasin ringi. Mingeid juhiseid mulle ei antud. Alles hiljem, kui Sandra Jõgeva klaaskasti ilmus, kuulsin, kuidas talle näidati, kus paanikanupp asub. Aga kui minuga oleks midagi juhtunud? Staabi telefoninumber mulle igatahes anti ja sinna ma helistasingi kui plakatite näitamist veebikaamerale paika tahtsin panna. Tool oli fikseeritud ja ega sealt lamamisasendist midagi teha saanudki. Viisin oma aktsiooni läbi püsti seistes.

Objekt 2011 vabatahtliku tehtud pilt

Esimene kaasaelaja oli Teet Veispak, kes Facebookis oli küsinud, miks ma ometi sinna klaaskasti tahan minna. Järgmisena tuli Raoul Kurvitz, kes aktiivselt filmima ja pildistama hakkas. Jaan Toomik isegi saabus. Alguses midagi erilist ei toimunud, sest aeg kulus videokaamera üles panekule, et publikut filmida ning tekstide kleepimisele. Plakatid asetasin alguses maha ja toolile. Võtsin jalad paljaks. Kadakad torkisid ja higi lahmas. Suvisel rattamatkal Läänemaale tundsin täpselt sama. Juba seal taipasin, kui vaenulikud võivad olla kadakad. Suvitamisest nende keskel ei tule mul iial midagi välja. Soojus mulle tegelikult meeldib, aga õhku oleks rohkem võinud olla. Kuna päike paistis, panin oma suured roosad päiksekad ette. Selle tulemusel ütles mind Mustamäelt kaema sõitnud T.V. kellega me pole kohtunud 20 aastat, et mul olevat ikka päris võõras nägu olnud.

Raoul Kurvitz ja paljud teised kunstnikku jälgimas. Foto Indrek Mänd

Kleepisin alguses kogemata tekstid enda poolt võttes õigesse, kuid publiku suhtes vastupidisesse järjekorda. Kuna läbi seina polnud kuulda ainsatki heli, võttis Pirn mulle kõne ja küsis, et mida see lause tähendab: „ja neid näidata. Kunstniku töö on luua kunstiteoseid“. Taipasin, et pean kõik tekstid uuesti ja arusaadavas järjekorras kleepima.

Foto Indrek Mänd

Lõpuks hakkasin veebikaamera ees plakateid näitama. Iga plakatit hoidsin püsti seistes umbes pool minti ja kuna iga plakat oli kahepoolne, siis vahetasin pooled ja hoidsin taas. Mida aeg edasi, seda higisemaks ma muutusin. Publikut oli täitsa rohkesti. Üks noortekamp viis kupli ees läbi pika ja põhjaliku fotosessiooni. Indrek käis ka pildistamas ja tema fotod tulid kõige ilusamad. 

Fotosessioon! Foto Indrek Mänd

Hakkasin 5 min enne 11 asju kokku korjama. Möödus suur lasteaiarühm ja kõik lehvitasid. Pirn kuulis, kuidas kasvataja seletab lastele, et tädi puhkab seal sees. „Mis te arvate, miks tädi jalad paljad on? Sest seal sees on soe!“ Hiljem olevat kasvataja püüdnud paari sõnaga selgitada, et tädi tahab öelda, kui raske on kunstnike elu.

Foto Indrek Mänd

Foto Indrek Mänd

Klaaskapslist väljudes tekkis tunne nagu oleksin avakosmosest naasnud. Mitmed vaatlejad ütlesid, et nende arvates oli mu etteaste jõuline ja võimas, aga ka vajalik ja jumala lahe.

Pirn ütles, et üks mees oli seinale kleebitud tööpakkumisi lugenud, kellelegi helistanud ning seletanud: „Siin kirjutab, et „Teeme koos erootiliste fotode albumi“… „Jah, EROOTILISTE!“.

Üsna kohe leidsin end Delfi Publikust ning kella kolme ajal helistati Päevalehest. Algul taheti ainult pilti, aga kui küsisin, kas nad minu kommentaari ka soovivad, öeldi, et hästi, rääkige siis oma aktsiooni tagamaadest. Järgmisel päeval ilmuski täitsa normaalne tekst, mida ülla-ülla ei olnud moonutatud. Vahel võib nii vedada kohe.

Publiku uudise alla ilmus kiiresti kohustuslik hulk kommentaare purkisittumise teemal. On asju, mis kunagi ei paista muutuvat. Äkki on hoopis nii, et iga kord, kui keegi purki sittumist mainib, saab kunstnik Jaan Toomik energiat? Iial ei tea.