Kodanik Kassi imepärane teekond

Augustis täitub aasta sellest, kui kassi võtsin. Elu kassiga on huvitav, aga kuidas see kõik algas?

Elas kord kass, kes kõndis omapead. Ükskord nähti teda istumas maanteekraavis külmas vees.

- Kodanik, kas te ei roniks kraavist välja, te külmetate ja saate põiepõletiku!

Kass ei liigutanud. Oli nagu ära tinistatud.

Inimene haaras tinistatud kassi sülle ja viis tuppa.

Esimene kohtumine aprillis 2014

Esimene kohtumine aprillis 2014

Kassi päästnud Supermani särgiga Supergrrrrrrrrl (mu õde) sündmuspaigal. :)

Peale mitmeid asjatuid katseid kodanik Kassile kodu leida jäi ta paikseks, kuid konfliktid majas elutseva koera ja teise kodanik Kassiga, kes oli sinna varem ilmunud, surusid uustulnuka pealsunnitud eraklusse kinnises kütmata, aga see-eest roosas toas. Kuna suvi võttis aina enam võimust, polnud sellest esialgu hullu, pealegi klapivad roosa ja hall imehästi. Erakul oli meeles kraavivee koolnukülm haare, mis muutis ta soolasambaks ja mille üle tal puudus igasugune kontroll. Ta ei mäletanud, kuidas ta kraavi sattus, aga märgid näitasid, et kunagi pidi tal olema armastav kodu, kus teda poputati ja hoiti. Kodanik Kassi päästja arvas, et ta endine omanik tahtis temast lahti saada ja viskas ta autost välja. Kuigi kodanik Kass ei teadnud endal olevat mingit süüd, oli ta ometi kuulnud, et vahel nii tehakse.

Kodanik Kass pidas end inimeseks ja seepärast eelistas loomadele inimeste seltskonda. Talle meeldis neile oma osavust demonstreerida. Vahel pandi teine kass ja koer majja kinni ja anti uustulnukale võimalus maja ees puudel turnida. Inimesed vaatasid ja plaksutasid. Ükskord ronis kodanik Kass suure kase tippu ja jäi vaadet nautima. Inimesed läksid paanikasse ja vedasid, higimullid otsa ees redeli puu najale. Möödus tunde. Inimesed aina kõõlusid redelil ja kutsusid teda. Ei tea, miks, äkki oli söök valmis? Kribin-krabin alla. Nad vahtisid  teda nagu ilmaimet. Kuidas sa alla said? Päris ise ronisid?

No tere hommikust!

Augustis valdas pererahvast must mure, sest külmade tulekul polnud kodanik Kassi kuhugi panna. Niipea, kui Kass oleks läinud oma kütmata toast teistesse ruumidesse, oleks kodanik Koer temast hakkliha teinud. Väljas käis kodanik Kass õhuakna kaudu, kust pääses maja taha ja sealt vaikselt mööda metsaäärt majakoera- ja kassi valdustest kaugemale. Kodanik Kass polnud üldse mingi pehmo, aga sellega ta koera halvakspanu just ära teeniski. Arglikum majakass Mummu, kes oli samuti omal ajal ei tea kust ilmunud, pidas paremaks eemale hoida. Teda polnud juba nädalaid näha.

Mummu: must nagu mure kodanik Kassi pärast

Ükskord heinamaal kohtus kodanik Kass niitjaga. Ta nägi niitvat inimest esimest korda. Küll oli huvitav vikatit jälgida. Vahelduseks peitis kodanik end veel niitmata rohu sisse ja hüüdis uu-uuu! Niitja harutas rohu lahti ja leidis kodaniku üles. Küll sai nalja! Kodanik Kass ei saanud teisiti, kui pidi niitjale näitama, kuidas ta ronib ja terve vana poolkuivanud pihlakas sai tema areeniks. Igale uuele oksale jõudes ütles kodanik Kass njäu.

Niitja näeb kodanik Kassi

Kodanik Kass näeb niitjat

Niitja aina naeris ja nimetas teda ilusaks kiisuks. Kodu poole minnes kutsus niitja kodanik Kassi kaasa, aga ta vist ei teadnud, et kodanikule oli koduhoovis vabalt liikumine ohtlik ja nii jäi kodanik nukralt puu otsast niitjale järgi vaatama. Ta oli seda inimest varem korra näinud. Aprillis, paar päeva pärast seda, kui ta kraavist tuppa toodi tegi niitja temast mõned pildid, enne kui ära läks. Nad rääkisid, et need pannakse igale poole üles, sest siis tunneb omanik ta piltide pealt ära ja tuleb järgi. Möödusid nädalad ja kuud, aga keegi ei tulnud. Äkki oli ta välimus liiga palju muutunud ja omanik ei tunne teda enam ära? Kuid see on ju võimatu! Kodanik Kass peseb end iga päev ega lase puukegi ligi. Ei, vett ta ei armasta, aga ta peseb end nagu kass, keelega. Arvestades et ta peab end inimeseks, kõlab see ehk tõesti võõrastavalt: inimene, kes peseb end nagu kass. Kodanik Kass ei saanud endiselt aru, kuidas juhtus, et ta varakevadel üksipäini jääkülma vette sattus. Ja veel kraavi!

Niitja sõitis varsti linna, aga kodanik Kass pandi millegipärast tuppa kinni, nii et isegi aknast enam välja ei pääsenud. Täiesti arusaamatu! Päevad möödusid üksluiselt. Vahel sai lühtril kiikuda ja riiulilt raamatuid maha ajada, aga inimesi nägi ainult kaks korda päevas, söögiaegadel. Lõpuks kuulis kodanik Kass automürinat. Tal paluti astuda kenasse transpordipuuri ja kanti autosse. Omainimesed tulid temaga kaasa.

Õhtuhämaruses jõuti linna ja peatuti ühe suure maja ees. Kodanik tundis uusi lõhnu ja kuulis hirmutavaid helisid. Kui puur viimaks ühes toas avati, nägi Kodanik Kass niitjat, kes pakkus talle hõbekandikul kolme kala. Liiga absurdne, et olla tõsi, seega hiilis kodanik igaks juhuks kapi alla.

Kodanik Kass uues kodus

Kahtlane!

Öösel kobinat kuuldes tulid kõik vaatama, kuidas kodanik Kass tualetti kasutab. Nad imestasid, miks ta kraabib põrandat tualeti ümber (tal oli muide maailma kõige ilusam tualett). Kodanik Kass oli lihtsalt pedant ja leidis, et inimeses peab kõik ilus olema.

Kõik on uus!

Kultuurne tualetikasutaja

Hommikul oli selge, et kodanik Kass kala ei söö ja niitja andis talle krõbinaid. Ta mõõtis täpse normi välja, aga oli nii elevil, et ajas pool maha. Kodanik kass vaatas põrandal veerevaid krõbuskeid ja niitjat kaastundlikult, aga unustas niitja kohmakuse kohe, kui sööma hakkas, sest ta sai esmakordselt midagi nii imeliselt maitsvat.

Esimest korda oma toidulaua taga

Kodanik Kassi nimi ei olnud nüüdsest enam kodanik Kass vaid Buffy. Niitjale meeldis hirmsasti vampiiritapja Buffy ja kuna kass oli niitja teada emane, pidi ta saama mõne kangelasnaise nime. Nii sai küla vahele maanteekraavi unustatud kodanikust tunnustatud linnakodanik.