See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


28 June 2015

Uus ateljee ja teisi seiklusi

Suvi on käes ja ma lähen vastu oma 3ndale aastale EKA doktorantuuris, mis tuleb senistest pingelisem, kuna plaanin kaht näitust ühe õppeaasta jooksul. Alles see oli, kui sisse sain. Esimene aasta ei olnud nii huvitav, kui teine, millele loominguline tegevus andis särtsu juurde. Tean nüüd paremini ka, mida ma uurin. Fookus on teravam. Tegelen peaaegu iga päev oma teemaga. Vahepeal tahtsin kooli kõrvalt kondiitrina tööle minna, kuid loobusin, kuna nägin, et mul ei oleks lihtsalt selleks aega. Milline vedamine, et saan doktorandi toetust, sest vastasel korral oleksin algusest peale pidanud kooli kõrvalt töötama, mis tähendanuks üsna haledat venitamist, kuni kogu värskus oleks kadunud ja ma poleks enam ei mäletanud, miks doktoriõppesse astusin.

Mul on nüüd ARS-is ateljee. Kes mu blogi on jälginud, teab, et mu eelmine ruum asus ARS-i hoovimajas ning sinna pääsemiseks tuli vahel isegi üle aia ronida. Üldse oli tegu ebameeldiva uberikuga. Uskumatu, aga hoovimaja välisukse lukk streikis isegi veel kolimise päeval! Igatahes jõudsin napilt ARS-i avatud uste päevaks end uues kaunis ruumis sisse seada. Selle toakese ja oma väga lahedate naabrite üle olen ma küll tõeliselt õnnelik. Avatud uste päeval käis sealt päris suur mass läbi ja ruumis oli rõõmus meeleolu. Seadsin paljud tööd näoga publiku poole. Vaadati päris süvenenult ja kiideti ka mu õhtupäikeses kümblevat ateljeed. Üks mees tõdes, et hea teada, et maalin ka, tema arvanud, et teen ainult vigureid!

Selle pildi minust ateljees tegi Mar Canet

Oma üle-koridori naabri Piret Rohusaarega. See on tõesti üks piiiiiik koridor, mille
pikkus tuli kolimisega eriti esile. Foto Mar Canet.

Kunstihuvilised minu ateljees

Kunstihuvilised suurte maalide ja meesaktide taustal mu atekas

Üks kolmest koerast, kes mu ateljeed külastas, uurib mu 2011 a. tehtud plakateid
Suveks liiguvad kunstnikud küladesse ja metsa, kus avatakse galeriisid. Üks neist on Voronja galerii Varnjas, kus laupäeval avanes Mari Kartau kureeritud näitus Comeback. Sügisel naaseb metsistunud kunstnikkond linnadesse ja küll on hea, kui siis keskküttega ateljee ees ootab. Küttearved on muidugi teine teema.

Siin me oleme! Pilt Jaak Kikas

Raul Oreškin näitusel osalevaid kunstnikke õnnitlemas
Raul Oreškin ja Mari Kartau vaatavad Tarvo Kaspar Toome performance't

Me Kalev Mahtraga oleme juba teist korda Voronjas. Püsikunded! :) Pilt Jaak Kikas
Juuni algul jõudsin oma uurimistöös uuele tasemele: esimene konverentsiettekanne! Teoks sai see soolise võrdõiguslikkuse voliniku poolt korraldatud konverentsil Saatused ja staatused. Teemaks võtsin „Elmina Otsman- kangelane või ohver?“. See äratas paljudes huvi ja peale ettekannet tuldi juttu puhuma. Konverents lõppes valitud seltskonnaga restoranis. Juhendaja Tiina Kirss kutsus mind kohtuma maailmakuulsa Toril Moi ja tema abikaasaga. Kohal olid veel mõned Tiina doktorandid, teadurid ja võrdõiguslikkuse volinik. Väsimusest hoolimata kujunes õhtu väga lõbusaks ja arendavaks.
Konverentsil ettekannet pidamas
Iga kord mõtlen, kuidas ei viitsi kirjutada ettekannet või teha näitust, (pidades viimasel juhul silmas rohkem rahaküsimise, suhtlemise ja ülespaneku poolt), kuigi ideid on palju, aga pärast tunnen, et jälle on väike panus antud, mis loodetavasti päris tuulde ei lenda vaid ikka keegi kunagi aastate pärast võtab jutuks, talletab mingisse andmebaasi või ostab mõni muuseum midagi ära, mis on juba liiga hulljulge unistus, kuid unistama peabki suurelt.

Käisin sel suvel juba teist korda vabariiklikul naismehhanisaatorite kokkutulekul, millest kirjutasin pikemalt Naiste Hääles.

13. vabariiklik naismehhanisaatorite kokkutulek 13.-14. juunil 2015 Saaremaal
Voore linna päästmise projekt jätkub vanaviisi. Suvisel pööripäeval kimasin rattaga Vooremäele ja üritasin linna allika alt maa peale tuua. Allika puhastamisest on möödunud aasta, olin ise veel kopa juhtkangide taga. Aga ei midagi. Videoid Voore linna päästmisest saab vaadata siit.
Seekord sooritasin stopperi testi. Räägitakse, et paranormaalsetes piirkondades liikuvat aeg teisiti. Sellega olevat seotud inimeste salapärased kadumised ja taasilmumised aastakümneid hiljem. Pärimus Voore linnast annab alust oletada, et ka Raudallika juures on ajanihkeid. Test oli lihtne: kaks ühesugust nutitelefoni (üks veidi vanem mudel, muidu sama), kaks ühesugust stopperi äppi samal ajal käima. Üks telefon jäi koju, teine tuli metsa kaasa. Tagasi kodus, võrdlesin näitusid ja selgus, et metsas kaasas olnud stopper oli 14 sekundit taga. Vooremäel oleks nagu aeg kiiremini läinud. Kontrollkatsete näidud ei erinenud rohkem kui 1 sekund, mille saab ajada ebatäpse nupule vajutamise kaela. Kavatsen edaspidi veel kontrollkatseid teha ja eks siis paistab.

Mu abikaasa kõndis mais-juunis 3 nädalat mööda RMK matkarada, kokku 630 km. Peakaameraga ja mobiiliga filmitud materjal tundus mulle nii naljakas, et panin sellest kokku midagi videopäeviku taolist, kus muhe üksik rändaja käib mööda imekaunist hiliskevadist Eestit, jagades aeg-ajalt mahlakaid kommentaare.

Kalev Mahtra Eesti piiri ääres
Suvel üritan tegeleda oma doktoritöö loomingulise poolega ja käia metsas maasikal.


5 comments:

  1. Tore lugemine. Peale kunsti ja "muidu trikkide tegemise" oled sa ka mõnus sõnaseadja! Jõudu suviseks rassimiseks!

    ReplyDelete
  2. Ah, lugesin uuesti "vigurite tegemine" oli see väljend :)

    ReplyDelete