Kuidas kirjutada kassist?

Jätkan eelmises postituses alustatud lugu oma kassist. Olen jutustamisega jõudnud hetke, kust on keeruline edasi liikuda, kuna radu on väga palju. Kuidas kirjutada oma sõbrast kassist, kes ei räägi küll inimkeelt, aga ometi suhtleb inimestega, mõtleb, planeerib, arvestab, teeb nalja, hirmutab, rõõmustab, võõrastab ja vihastab? Kord nagu tormine meri, kord nagu vaikne valendik.

Alustuseks sobib Aare Pilve blogist laenatud Tõnu Õnnepalu tekstikatkend:

"Seriaalid vastavad veel selles mõttes täielikult [Tolstoi] kristlikule kunstiideaalile [...] isegi intelligentsed kunstiinimesed võivad [seriaale] vaadata, sest nemadki on ju niisama naiivsed ja rumalad. Niisama lihtsad oma hingelt nagu ... too Peterburi teatrikriitik, noorepoolne naine, keda nägin Tartus festivalil ja kellele mitte miski ei meeldinud, sest ta oli kõike juba näinud, sest tegelikult oli ta ammugi kunstis pettunud (kunstis saab ja tohibki ainult pettuda, sest oma olemuselt on ta ju ometigi pettus!) ja kellele meeldis päriselt ainult see väike hall kassipoeg, kelle ta meie väljasõidul maale enda juurde meelitas ja kinni võttis ja kelle ta oleks hea meelega koju Peterburi viinud. Sest ta oli nii armas. Ja ta oli päris. Mis siis, et ainult kassipoeg. Aga kogu see kunst...! See teater, moodne ja vanamoodne, eksperimentaalne ja reaktsiooniline - kas ta iialgi nurrub su süles, kas ta iialgi surub ennast su vastu? Kassipoeg oli tegelikult metsikuvõitu ja natuke rääbakas. Mida ma ka kriitikule ütlesin. Kuid mu sõnad olid kurtidele kõrvadele."
("Lõpetuse ingel. Märkmeid sügissaarelt", 2015)

Kas kunst iialgi nurrub su süles? Ei! Järelikult on mu kass Buffy nagu kunstiteos, sest ei temagi nurru mu süles vaid rabeleb end lahti ja hammustab veel pealekauba. Ta hindab inimeste seltsi, aga ei ole pehmo. Individualistlik võluv egoist.

Kaunis hetk, viibi veel... urrrrrrrrrr!

Sel pole ehk erilist tähtsust, kuid meie esimene arstilkäik lõppes teadmisega, et Buffy ei ole emane vaid kastreeritud isane. Nii omandas tema leidmislugu maanteekraavist iseäranis müstilise varjundi. Ta pidi pärinema hoolivast kodust, kus teati, et kasside paljunemise ja sellega seotud kiisupoegade hukkamise ja piinlemise vältimiseks tuleks kodukassid neutraliseerida. Arst pakkus kassi vanuseks umbes aasta, mis näitab, et endised omanikud olid eriti vastutustundlikud, kastreerides ta enne täisikka jõudmist. Midagi halba pidi juhtuma, et Buffy kodutuks jäi. Ta oli kiipimata.

Kuidas see rätik mulle sobib?

Linnaelu jätkus. Buffy jättis eksliku mulje nagu ta oleks kiire kohaneja. Kogu oma mängulusti ja uudishimu juures ei lasknud ta end kunagi lõdvaks.

Ta veetis tunde kerratõmbunult oma asemel, silmad pärani, otsekui imestaks oma elu üle. 

Öösiti magas ta välisukse ees matil nagu koer. Koeralik on ta siiamaani. Kui keegi külla tuleb, tormab ta hirmust hoolimata urisedes uksele. Alguses põrnitseb külalist altkulmu, siis rahuneb ja lahkub. Erilist huvi äratavad temas remondimehed ning parandamised ja esemete kokkupanekud ja kindlasti printimine, kus Buffy on asendamatu abiline. Meil lobisemise eest palka ei maksta.

Remondimees Buffy

Buffy kaalub ainult 5 kilo, turjakõrgus on 33 cm, aga teda jätkub kõikjale!

Niisiis läks kuid, enne kui Buffy end välja puhkas. Hilissügisel hakkas ta magama soojal vannitoa põrandal. Seal sirutas ta end selili ja lasi esimest korda oma kõhtu puudutada, mis on kasside puhul täieliku usalduse märk. Temas oli tekkinud usk, et teda enam ei solgutata ühest kohast teise ja ta jääb meiega igavesti.

Buffy vannitoas

Kui Buffy tuleb oma päevaunest, ütleb ta „karr!“, istub ja kogub end natuke. Seejärel tunnen ta pilku seljal ja pööran ümber, mispeale hüppab ta tagajalgadele nagu hobune ja osutab hoogsalt peaga suunas, kuhu me tema arvates liikuda võiksime. Enamasti on see suund toidukauss. Buffy ootab, et temaga koos einestaksin, seega istun ta kõrvale, kiidan teda hea isu eest ja tema lööb süües valjult nurru. 

Siin näeb ta aknast linnukesi

Kui ma temast välja ei tee, hiilib ta vaikselt mu kirjutuslaua alla, teeb mu jalgade ümber tiiru ja siis ma igal juhul ühinen temaga kohe, sest ega ma mingi mühkam ole. Vahel teeme ka sellist nalja, et toidan teda peo pealt. Peale sööki teeb ta tänutäheks või lihtsalt spordi mõttes teise tiiru mu laua all. Tema teine moodus tähelepanu tõmbamiseks on söögilaual istumine. Buffy teab, et see on keelatud, aga kui ma temaga ei suhtle, tunnen varsti kuklal ta pilku. Ümber pöörates avastan, et Buffy istub nagu kivikuju keset söögilauda ja vaatab mulle äraootavalt otsa. Tõusen, hüüan, Buffy, tule maha! Loom hüppab alla ja saab oma tahtmise: kohvikuminutid Fideeliaga. Kui ta sealjuures ka saba väristab, tean, et ta on õnne tipul. Kui teda kiita, keerab ta peakest häbelikult siia-sinna täpselt nagu oivik, keda klassi ees kiidetakse.

Mänguhoos

Alguses oli meie suhe kohmakas ja toores, tundmatud olid need võtmed, millega kergesti uksi avatakse, aga uksest läbi murda ka ei saanud. Olime Buffy ja Sveniga nagu kolm musta kasti, millel on sisend ja väljund kuid puudub aken, nägemaks mis seal sees vahepeal toimub. Alguses panime kassi korduvalt kogemata kappi ja vannituppa kinni. Buffy peidab end ära ja meie sulgeme lihtsameelselt ukse, aimamata, et ukse taha jäi veel keegi. Nii veetis loom ükskord peaaegu terve öö vannitoas ja teine kord päris mitu tundi riidekapis. Talle meeldib olla kotis, eriti kui keegi kotti kiigutab ja ta naudib tooliga keerlemist ning peitusemängu teki all.

Kotis

Kotis, tekikotis

Talle ei meeldi, kui teda pidevalt käpitakse, aga tal pole midagi Sveni kõrval magamise vastu, kuni ta rahule jäetakse.

Mees ja kass magamas

Mõnikord satub ta nii hoogu, et tormab peaga vastu ust või mööblit nagu kass multikast Tom ja Jerry. Siis istub veidi ja ootab, kuni tähekesed silme eest kaovad, ise teeb näo nagu oleks kõigest suva. Ta kuulab teraselt, kui keegi trepist tuleb ja enamasti saab sammude järgi aru, kes seal on. Elevusest ukse juurde jooksnud, hüppab loom peaga toks vastu ust. Vahel jätab ta mulje, et teda suudab õnnelikuks teha vaid konserv. Päris nii see siiski ei ole.

Mänguhoos

Kübaramoorid ja teised tegelased

Oma kaunist punast kübarat ei taha ta kaua peas hoida, aga kiireks fotosessiooniks käib küll. 

Kui me tema soo teada saime, küsis loomaarst, kas tahame ta nime vahetada, sest Buffy on tüdruku nimi. Jätsin nime samaks, kuna ta oli juba kaks nädalat sellega käinud ja sugu ei ole lõppude lõpuks nii tähtis. Ta on ehtne vampiiritapja Buffy. Kui me jalutamas käime, luurame iga liikuvat objekti, alates rohukõrtest kuni koerteni. Tema lemmikajaviide on püüda ja süüa kärbseid, aga sel suvel on saak teadagi nigel.

Sven ja Buffy koos ja hoos

Oleme Sveniga kvartalis ainsad kassijalutajad. Vabalt jooksma ma oma maakat ei lase, aga õue tahaks teda ikka viia. Seega on tal ilusad punased traksid ja 3- meetrine rihm. Ronime koos tihedasse põõsastikku, luurame möödakäijaid ja koeri ning sööstame täiskiirusel üle platsi, sest me kütime linavästrikke. Buffy käitumist õues on võimatu ennustada. Mõnikord on ta eriti ettevaatlik: hiilib vaikselt mööda seinaääri, kuni tardub, pilgus täielik õud: mis asi see veel on?! Rohukõrs! Katkine sillutis! Kivikene! Mu jumal, mu jumal, lähme kohe koju tagasi! Rihma otsas jalutav kass äratab möödakäijate tähelepanu. Ükskord kohtusime oma alumiste naabritega, vene vanapaariga. Kassi nähes hüüdis naine rõõmsalt: это чудо! Mees täiendas: большая чудо! Täpsustasin: пять кило.

Viiekilone ime

Tahaks ronida, aga ei saa eriti kõrgele... kinni hoitakse.

Meie seiklused õues algasid õieti alles sel kevadel, sest eelmisel sügisel me veel ei teadnud, et Buffy eelistab jalutada pimedas ja käisime temaga väljas päevaajal. Loom aga kartis linnamelu, mis ju päeval on tugevam kui öösel. Lisaks hakkas tal oktoobris õues külm, ta sai nohu ja arst tegi talle ravisüsti. 

Buffy sooja fliisiga õues

Kevadel, kui muru hakkas haljendama ja ööbikud laksutama, leidis Buffy, et nüüd peame igal õhtul pika tiiru tegema. Ta nõudis seda nii häälekalt, et tegin Facebooki kassisõprade gruppi mureliku postituse teemal jooksuaeg kastreeritud isasel. 

Kogenumad vastasid, et tegu pole jooksuajaga, loom tahab ainult välja, tal on kevad südames. Nii oligi. Toomingate, sirelite ja ööbikute aeg kujunes tõeliseks kodulooliseks avastusretkeks. Kui ta sügisel küünte ja hammastega trakside vastu võitles, siis kevadel lausa nurrus, kui trakse peale panin. Ta on kevadega palju julgemaks muutunud. Enam ei kisu võssa nagu vanasti vaid uurib vapralt kõike, mis linnas on. Hilisõhtul tiirutavad majade vahel nahkhiired ja muru peal võib kohata siili. Maja ees parkivate autode summutid tuleb üle nuusutada. Kui näeme teist kassi, jälitame teda. Tund-poolteist möödas, leian, et peab koju minema. Selle peale viskab karvapall end pikali ja jonnib nagu laps, kähistab ja näitab hambaid nagu ei tunnekski mind ja kes ei tea, võib arvata, et olen loomapüüdja, kes üritab kassile otsa peale teha. Kui oma pidevalt uriseva ja sisiseva kiskja ikkagi koju tassin, kuulan terve tee tema epistlit, et kui me nüüd tõesti tuppa läheme, kahetsen elu lõpuni ja meie vahel pole miski enam endine. Pikka viha ta toas ei pea: peale väikest järelemõtlemist küsib süüa ja võdistab sabaotsa.

Buffyl on anne hääletult liikuda ja vaikselt jälgida, kuidas ma teda otsin. Sain esmakordselt teada, mis tunne on, kui sind vaadatakse nagu hullumaja kandidaati. Tulin kassi kutsudes magamistoast. Mitte kusagil teda ei olnud. Äkki läbistas mind mu paremast õlast meetri kauguselt puhvetkapilt pilk nagu oda. Seal ta oligi: vampiiritapja Buffy. Raamaturiiulis kehastub ta rangeks professoriks. Oled sa ikka kohustusliku kirjanduse läbi töötanud?!

Professor Buffy

Ta nurrub nii vaikselt, et selle heli kuulmiseks tuleb kõrv õrnalt vastu kassi vajutada nagu kuulaks raudteerööbastel rongi tulekut. Ja siis kuuled…

Ta ei räägi inimkeeles, aga saab juba paljudest sõnadest aru. Seepärast võib teda õpetada temaga rahulikult kõneldes. Kui ta vähegi tahab, täidab ta kõik inimese soovid. Kui tal pole selleks tuju, jõllitab ta inimest nagu mõttetut kolli ja sisiseb samamoodi nagu päris alguses oma peegelpildi peale. Nüüd ta juba teab, et peeglis pole teist kassi. Kas ta end sealt ära tunneb, on sellegipoolest igavene mõistatus. Vahel tagajalgadele tõustes kraabib ta peeglit esikäppadega kaua-kaua, aga tulemusteta. Nii nagu ta ei pääse peeglitagusesse ilma, ei saa ta ka iialgi kätte peegli tekitatud päikesejänkut.