See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


07 April 2012

Ootamatu pööre toitumises seoses loomõigustega


Nagu igal aastal, on ka seekord kevadest rääkimine liiga ennatlik, eriti kui oled sunnitud varakevadel taimetoitlaseks hakkama. Vitamiini-, värske toidu ja päikesevalguse puuduses organism jääb äkki ilma olulisest valguallikast. Isegi muna- ja piimatoodete söömine tekitab süütunnet, sest piim on mõeldud lehma vasikatele, mitte inimestele ja munad on lihtsalt kanade kuupuhastuse jäägid. Mesinik on röövel, kes mesilaste mee endale võtab. Paanikaosakond, ma ei saa enam mitte midagi süüa! Suren nälga!

Sellised mõtted ringlesid mu peas pärast seda, kui olles võtnud kooli õppeaines "toitumise alused" ettekande teemaks taimetoitluse, olin suhelnud taimetoitlastega ja vaadanud filmi „Earthlings“ kuni isikliku taluvuspiirini 25ndal minutil. Sel hetkel näidati halal veisetappu suurfarmis (väiketootjad tapavad hoopis inimlikumalt), kus veis topiti trumlisse, kus ta kaeblikult ammudes tiirles. Usk keelab inimesel looma puudutada. Trumlis lõigati tal arter lõhki, verd purskas. Seejärel rebiti sisikond lõhki, tõmmati see välja ja trummel viskas veise põrandale, kust ta veel elus olles püsti tõusta püüdis. Ja see polnud veel kõik. Et te nüüd ei arvaks, et film demonstreerib loomapiinamist taimetoitluse propageerimiseks, täpsustan, et tegu on dokiga, mis ainult näitab, kuidas inimkond sõltub loomadest viiel erineval moel. Märksõnaks on liikidevaheline diskrimineerimine (Speciesism). Vt ka rassitsism ja seksism.

Igaüks võib nüüd omal vastutusel filmi vaadata ja mõelda, kui hea idee on liha söömist jätkata. Ja mitte ainult liha söömist vaid ka kosmeetika tarbimist jms, kus võivad olla mängus loomkatsed. PETA kodukal on firmade nimekirjad, kes teevad/ei tee loomkatseid. Loe filmi kohta Wikipeediast ja vaata filmi tervikuna Youtube’st. Kes kohe filmi vaadata ei suuda, võib vaadata reaktsioone filmile. Inimesed, peamiselt 20-30ndtes noored, kes on filmi vaadanud, on postitanud huvitavaid vastusvideoid, kus nad oma mõtteid jagavad. Enamus on šokis ja teatavad, et liha nad enam ei söö. Üks mu lemmikutest: „We have failed as a species“. Oleme liigina feilinud. Suurelt.

Minu jaoks on liha söömine nüüdseks välistatud. See on puhas moraalne valik, sest tegelikult olen suur lihasõber ja mulle maitseb nii veise-, kana-, lamba-, sea- kui ulukiliha. Tean, et Euroopa liidus on loomade tapmine reguleeritud seadusega, mis ütleb, et loomadele on keelatud põhjustada tarbetuid kannatusi. Kannatuste vältimiseks loomad tuimestatakse enne tapmist, aga see ei ole iga kord efektiivne ja nii võib loom isegi peale veristamist veel teadvusel olla. Toitumise aluste õpetaja näitas meile kaht filmi. Üks oli Hiina tapamajast, kus eiratakse kõiki hügieeninõudeid, loomad on suures stressis ja räpased. Teine oli Taani tapamajast, kus inimkäsi peaaegu ei puuduta loomi, kõik käib masinaga. Sead tuimestatakse gaasikambris: paralleel Holokaustiga. Eestis pidid sead enne tapmist ka sooja duši saama, et stressitaset maandada. Veised tuimestatakse poldilasuga ajju.

Mina seda mängu enam ei toeta. Ennetades kommentaare, et „kuidas sa seda varem ei teadnud?“, vastan, et üks asi on teoreetiliselt teada, et loomi kasvatatakse ja tapetakse söögiks ning teaduses on loomkatsed „kõrgema eesmärgi“ ja „arengu“ nimel tavalised. Teine asi on näha, kuidas see kõik päriselt toimub. See paralüseerib igasuguse mõtlemis- ja liikumisvõime ja paneb sind ainiti enda ette põrnitsedes korrutama: ma ei saa aru. Ma ei saa aru.

Vahepeal oli mul sünnipäev, uue ilusa valge kondiitrivormi saamine, Erni külaskäik, suguvõsa uurimine, uue kaamera ostmine jne, aga taimetoitlus kõrgus varjuna kõige taga. Mu õde, kes on juba 17 aastat taimetoitlane, ütles, et see ongi nagu sundus. Talle ka maitseb liha. Alguses olevat olnud raske, eriti, kui köögis liha valmistati. Lõhn olevat meeldinud ja isu tekitanud. Hiljem aga olevat tekkinud vastupidine efekt: liha lõhn ajanud iiveldama. Õde olevat tookord juba tükk aega võtnud hoogu, et taimetoitlusega alustada, aga pidevalt feilinud. Viimase piisa karikasse lisas koer, kes kogu Vastlapäeva liha pihta pani. Õde on taimetoitlane moraalsetel põhjustel. Ta ei ole iial vaadanud filme loomade tapmisest. Talle piisas juba teadmisestki.

Ma ei salli liigilist diskrimineerimist.

Ulukiliha söömine tundub mulle ausam, sest uluk on eluaeg vabalt oma keskkonnas endale loomuomast elu elanud ja kiiresti hinge heitnud. Juba kiviajal kütiti loomi toiduks. Lihatoidulised loomad ka söövad teisi loomi. See tundub normaalne. Aga kas teadsite, et ostes metsseavorsti saate kauba peale 22% ulatuses sinna sisse peidetud kodusealiha?

Ainuke võimalus ausal teel ulukit süüa on õppida selgeks jahipidamine. Ise kütin, ise tšekkan, et oleks ikka terve looma liha, ise valmistan ja ise söön. Ulme. Ma ei hakka never seda tegema, kui just maailma lõpp ei saabu.

Maheliha, mida müüakse ametlikult ökopoes või turul, on tegelikult tapamajades tapetud loomade liha. Isegi kui loom sai elada loomuomast elu, tapeti ta võõraste inimeste poolt võõras kohas küllaltki jõhkralt. Asjatuid kannatusi loomale küll seaduse järgi ei tohi põhjustada, aga loomi tapavad inimesed, mitte seadused. Ja mida teavad inimesed elust ja surmast?

Mitteametlikult on võimalik osta tuttavalt talunikult tema enda tapetud looma liha. Siin tekib hügieeniküsimus. Kuidas on kindlustatud, et loom oli tapmise ajal terve või et kui loom varem oli haige ja võttis ravimeid, siis kas ta tapeti ikka piisavalt kaua aega peale ravimite võtmist, et nende jääke enam lihastes ei oleks? Veterinaar annab loa looma tappa. Aga kas ta kutsutakse ka eraviisilisel tapmisel koju või on mitteametlik loomatapp salajane toiming, millest ainult perekond ja sõbrad teavad ja kuhu ei segata loomaarste? Pealegi olen kuulnud jutte, kuidas purjus külamehed siga tapavad, nii et loom oma seakisaga, kirves kuhugi suvalisse kohta löödud, mööda õue ringi tormab. Loodan muidugi, et see on erand, mitte reegel, aga kahjuks on reaalsus tihti palju kohutavam kui fantaasiad ja oletused. Sellest eestikeelsest seadusest saab teada igast asju loomse toidu käitlemisest.

Hetkeseisuga toitun järgmiselt: vabakanade munad, juur- ja puuviljad, teraviljatooted, mesi. Praegu veel tarbin supermarketi piimatooteid ja kala, kuigi ma pole kunagi kalafänn olnud. Samuti söön maiustusi, joon kakaod, kohvi ja teed. Kõik see on väga kahtlane, sest kusagil võidakse kasutada lapsorjade tööd või lehmi väärkohelda, mida neilt piima röövimine kahtlemata juba iseenesest tähendab. Olen muutunud täiesti paranoiliseks. Ja kogu aeg tunnen, et tahaks midagi süüa. Liha näiteks.

52 comments:

  1. Mida rohkem inimesed teavad, seda parem. Äkki midagi siis muutub ka, mingis osas vähemalt. Sest see praegune inimeste eksistents sel planeedil nagunii feilib ja mulle tundub, et feilimine algas põllumajanduse ja karjakasvatuse algusega :) Korilus ja küttimine ongi palju õiglasemad ja võrdsemad. Minu jaoks on kõik elusolendid võrdsed ja peamine asi, mis hakkas juba lapsena häirima oli idee, et inimene on nii palju olulisem, et tema peab kõik ained kätte saama ja lisaks veel kõigile oma maitsenaudingutele järele andma ja selle nimel on täiesti normaalne teise elusolendi terve elu ära võtta.

    ReplyDelete
  2. Normaalne, eks igaüks ise valib, kuidas toitub. Ära ainult usku kuulutama hakka, onju ;D
    Olin ka mingi aja taimetoitlane, vist oma 3-4 kuud, siis läks hemoglobiin madalaks, jõudu enam polnud. Närisin neid veisevere batoonikesi, kuni taipasin, et see on suht mõttetu, sama hästi võib liha süüa, kindlasti tervislikum. Mingit erilist lihaisu ei olnud siis, ega ole nüüdki. Vutimunad, kanaliha, natuke veiseliha vahel harva.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hemoglobiini tõstmiseks on 100 muud paremat varjanti, kui liha söök. Söö punapeediga toite, granaatõun või kõige parem nüüd kevadel on värske tärkav rabarber.

      Delete
    2. Punapeet ja rabarber maitsevad mulle ausalt öeldes veel vähem kui liha. Ja ei saa nii üks ühele asjale läheneda. See mis sinu organismile sobib, ei pruugi teisele sobida.

      Delete
  3. Kuidas see teema usuga on seotud minu puhul? Kirjutasingi ülalpool, et igaüks ise otsustab. Samahästi võib feminismi usuks pidada. Iga asja puhul on eelkõige põhiline pädev info ja reaalsed faktid. Igaüks ise teeb oma järeldused.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pigem oli jutt sellest, et taimetoitlased kipuvad kalduma teise äärmusesse ja pidama oma maailmapilti ainupädevaks. A la kõik lihasööjad on saatanast. Nii et tõesti, mõnes mõttes see on usk. Kristlase jaoks on Piibel ka ju fakt.
      Samas ma niisma nokkisin ;)

      Delete
  4. Tere tulemas lihavastaste klubisse.

    Ise olen 80-ndate lõpust liha toitude vastane. Siis ei saanud vanemad minust enam jagu ja minu otsus jäi peale.
    Asi pole seotud usu, ega sellega, et loomi tapetaks, vaid enesetundega. Kui mõelda selle peale, mis toimub lihaga seedekulglas või taimsete produktidega. Siis enamus inimesi loobuks liha toidust.
    Räägitakse, et söö liha siis tunned, kuidas kõht on täis. Sellepärast, et liha seedub kehas 6-8h enne, kui temast mingisugust ebaväärtuslikku kasu oleks. Sama, kui kiiremad süsivesikud annavad energiat juba loetud minutitega. Siis võiks juba närida puukoort ja kasu suht null.
    Eks toitumise üle võib pikalt arutada ja alati leiavad lihasööjad mõned vabandused.
    "Lihasööjad on paremad armastajad" - sellepärast, et lihasöömine pidurdab ajutegevust, mitmel erineval moel. Sisuliselt on nad nagu joobeseisundis ja ei arutle kainelt. Miks see nii on, lühike seletus: Toidu seedimine nõuab kehalt suure hulga reservis olevast energiast. Kui liha seedib (6-8h), siis keha jaoks on see protsess esmatähtis ja kõik muu teisejärguline. Energiat võetakse ajutegevuse arvelt ja lihastöö arvelt. Sellega on ka seletatav unisu pärast sööki.

    Läks vist pikale.

    ReplyDelete
  5. Tänan! :) 80tel võis see ikka päris keeruline olla. Keegi ei mõistnud.

    Valgud on lihaste arenguks olulised. Oskad sa loomse valgu asemele taimseid valke soovitada? Minu probleem on see, et liha mitte süües saavutavad süsivesikud toidusedelis ülekaalu, aga liigne hulk sv-d tekitab inimesel rasva arvelt ülekaalu. Esialgu mul seda pole, aga see võib ju tekkida, kui valgud on pidevalt madalal ja sv-d laes. Teen jõuterenni ka veel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma pole ka 100% taimetoitlane. Ma söön muna, eelistan vutimune(kasulikke aineid rohkem), ja söön piimatooteid pett, jogurt, juust, või.

      Valgud lihaste arenguks väga olulised. Taimsetest toitudest on valgu allikad kõik kaunviljad: oad, herned, läätsed ... .

      Aga, kui lihaseid kasvatada, siis muna on parim.

      Kui inimesed loobuvad liha toidust järkjärgult, siis tekkivad asendus produktid ja kõik on ok.
      Kui järsku, nagu sina siis tuleb olla enda suhtes tähelepanelik, et midagi puudu ei jää. Rasvad on ka kehale üli olulised. Mitte need, mida saadakse friikartulitega kaasa, vaid kasulikud rasvhapped. Need hoivad ja hõlbustavad siseorganite tööd, lisaks on liigestele ülimalt olulised. Ei tekki liigeste kulumist. Mina ise kasutan kookospiima toiduvalmistamisel. Väidetavalt on kookosrasv ainuke, mis ei sisalda kolesterooli. Veel on avokaado väga hea rasvade ja B-rühma vitamiinide allikas.

      SV ja rasva osakaal kehas. Paar aastat tagasi sai endale asi väga põhjalikult selgaks tehtud. Tegelesime spordiga, kus pidi arvestama keha energiavarusid vähemalt 5-ks päevaks ette. Kui süüa ainult SV toitu. SV muundatakse kehas glükogeeniks ja selle tagavara saab inimesel olla umbes 700-800kcal. See võrdub umbes 40min jooksuga. Pärast seda hakkab keha tarbima rasvadesse salvestatud energiat. Rasva tagavara kehas normaalsel inimesel (mitte ülekaaluline) on umbes 20000-30000kcal. Siis kestvus spordialadel on vaja rasvade peale mõelda.
      Keha ise on aga laisk ja kasutab seda, mis kergemini kätte saadav.
      Kui võrrelda SV, rasvu, valke energiaks töötamise seisukohast, siis SV on kehajaoks nagu toit külmkapis, kui vaja siis lähen ja võtan. Rasvad on nagu toit poes, kui vaja siis pean minema kõigepealt poodi siis toiduga kodu tagasi ja siis saan süüa. Valgud on nagu seemned poes, kõigapealt pead panema seemne mulda, siis ootama, kui võrsub taim, siis taime üles korjama kööki viima ja siis saad süüa.
      Selle pärast peakski olema enamus toidust SV, et mitte liialt kurnata organismi ja jääb energiat üle muudeks toiminguteks.

      SV ei saa ülekaalu saada, sest seda on võimalik kehas salvestada vaid 700-800kcal.
      Kui kehas toimuvad põhimõtted selgeks saab, siis on kõike väga lihtne kontrollida ja suunata.

      Toitumisega on veel see, et peab sööma mitmekülgselt. ST paljusid toiduained ja ühendeid organism omistab vaid teiste asjadega koos. Kunagi sai tehtud endale põhjalik konspekt sellest, mis omavahel koos toimivad ja mis mitte. Mõned toiduained vajavad imendumiseks rasvu (salateid süüa õliga), rauda sisaldavad toidud vajavad imendumiseks sidrunhapet jne.

      Delete
    2. Ma pole ka 100% taimetoitlane. Ma söön muna, eelistan vutimune(kasulikke aineid rohkem), ja söön piimatooteid pett, jogurt, juust, või.

      Valgud lihaste arenguks väga olulised. Taimsetest toitudest on suurendatud valguallikad kõik kaunviljad: oad, herned, läätsed ... .

      Aga, kui lihaseid kasvatada, siis muna on parim.

      Kui inimesed loobuvad liha toidust järkjärgult, siis tekkivad asendus produktid ja kõik on ok.
      Kui järsku, nagu sina siis tuleb olla enda suhtes tähelepanelik, et midagi puudu ei jää. Rasvad on ka kehale üli olulised. Mitte need, mida saadakse friikartulitega kaasa, vaid kasulikud rasvhapped. Need hoivad ja hõlbustavad siseorganite tööd, lisaks on liigestele ülimalt olulised. Ei tekki liigeste kulumist. Mina ise kasutan kookospiima toiduvalmistamisel. Väidetavalt on kookosrasv ainuke, mis ei sisalda kolesterooli. Veel on avokaado väga hea rasvade ja B-rühma vitamiinide allikas.

      SV ja rasva osakaal kehas. Paar aastat tagasi sai endale asi väga põhjalikult selgaks tehtud. Tegelesime spordiga, kus pidi arvestama keha energiavarusid vähemalt 5-ks päevaks ette. Kui süüa ainult SV toitu. SV muundatakse kehas glükogeeniks ja selle tagavara saab inimesel olla umbes 700-800kcal. See võrdub umbes 40min jooksuga. Pärast seda hakkab keha tarbima rasvadesse salvestatud energiat. Rasva tagavara kehas normaalsel inimesel (mitte ülekaaluline) on umbes 20000-30000kcal. Siis kestvus spordialadel on vaja rasvade peale mõelda.
      Keha ise on aga laisk ja kasutab seda, mis kergemini kätte saadav.
      Kui võrrelda SV, rasvu, valke energiaks töötamise seisukohast, siis SV on keha jaoks nagu toit külmkapis, kui vaja siis lähen ja võtan. Rasvad on nagu toit poes, kui vaja siis pean minema kõigepealt poodi siis toiduga kodu tagasi ja siis saan süüa. Valgud on nagu seemned poes, kõigapealt pead panema seemne mulda, siis ootama, kui võrsub taim, siis taime üles korjama kööki viima ja siis saad süüa.
      Selle pärast peakski olema enamus toidust SV, et mitte liialt kurnata organismi ja jääb energiat üle muudeks toiminguteks.

      SV ei saa ülekaalu saada, sest seda on võimalik kehas salvestada vaid 700-800kcal.
      Kui kehas toimuvad põhimõtted selgeks saab, siis on kõike väga lihtne kontrollida ja suunata.

      Toitumisega on veel see, et peab sööma mitmekülgselt. ST paljusid toiduained ja ühendeid organism omistab vaid teiste asjadega koos. Kunagi sai tehtud endale põhjalik konspekt sellest, mis omavahel koos toimivad ja mis mitte. Mõned toiduained vajavad imendumiseks rasvu (salateid süüa õliga), rauda sisaldavad toidud vajavad imendumiseks sidrunhapet jne.

      Delete
    3. Aitüma! :) Ise ka päris palju uurinud toitumise kohta ja mulle on ikka meeldinud Fred Antsoni mõtted: http://www.fredantson.com/
      Mulle näiteks sobib tema süsteem, et hommikul valgud ja õhtul väljateenitud süsivesikud. Hommikune sv muudab uniseks ja tekitab juba tunni aja pärast uuesti isu. Õhtul on see aga omal koha. Ülekaalu puhul aga nii ei tohi. Sinu rasvade, sv ja valkude võrdlus tundub igati asjakohane.
      Nüüd trenni. :)

      Delete
    4. See kuna midagi süüa see ka päris oma ette teema. Nüüd kirjutan sellest, kuidas ma tavaliselt toitun. See ei tähenda, et see õige oleks ja leidub kritiseerijaid. Kui ei tea, pole ise proovinud, siis ei tohiks ka vastu vaielda.

      Igapäevane toitumis harjumus: Hommikul ei söö midagi, lõuna ajal ei söö midagi, esimene kerge eine on umbes poole neljast. Selle söögi osakaal on enamasti SV ja vähesel määral rasvu. Toiduks siis erinev salati segu ja kindlasti teraleib. Järgmine söök on õhtul. Kuna olen õhtuinimene, siis jääb viimane söök umbes kella 2200-2400 vahele. Söön aeglaselt ja sellist toitu, kus kõik see valgud rasvad ja SV.

      Miks nii? See mul oma süsteem ja nii olen toitunud umbes 15a. Igasugune toidu seedimine nõuab kehalt energiat. Kui süüa siis tekkib see nn "leiba luuse laskmise aeg". Kui hommik ja lõuna ei söö siis sellist jõudehetke kehas ei teki. Võib põhimõtteliselt lasta kuni õhtuni välja. Peale kolme turgutan ennast vähe SV-dega siis jõudu jaksu veel trenni teha. Energia laadimine hakkab õhtul. Lihased saavad vajalikud valgud, rasvad talletuvad tagavaraks ja SV-d starteriteks. Peale sööki magama. Kui lihased ja aju magavad hakkavad tööle seedeorganid. Keharakud tuubitakse hommikuks täis ja nii algab uuspäev nagu duracell jänesel.

      Selle süsteemiga on mitu aga: esiteks kõhutühjus, mida reguleeritakse ajus (ei tule selle hormooni nimi meelde). Kui saab aju oma keha üle kontrollima ei teki enam seda tunnet nagu kõht on tühi. Enamikel inimestel on vastupidi. Keha ütleb ajule mida tuleb teha. Teiseks päevaseks ajaks tuleb seedeorganid väljalülitada. Loomariigis on see tavaline asi, kui toitu pole, siis ei sööda, vaid tegutsetakse. Kolmandaks tuleb süüa teadlikult. Kasulikke ja vajaminevaid asju.

      On olemas kahte sorti toitumist kasulik toitumine ja emotsionaalne toitumine. Eks seda teavad pea kõik, mis on kasulik toitumine. Emotsionaalne toitumine on aga kõik see, mis üle jääb: maiustused, mitmed kiirtoidud, enamus karastusjoogid, lihatoidud käivad ka sinna alla jt. Inimene ei vaja tegelikult seda, vaid ta on sõltuvuses.

      Ei tähenda nüüd seda, et sellest kõigest, mis on paha hoiduma peaks, vaid teadmustama endale, mis on selle tagajärjed ja mida peab tegema, et keha saaks taas tasakaalustada.

      Parim näide on selle kohta üks TV reklaam, kus naine läheb poodi, vaatab maitsvat kooki, teeb telefoniga pilti ja telefon ütleb, et see koogitükk võrdub 7km jooksuga.

      Nii on kõigega. Võib süüa kõike, aga tuleb endale aru anda, mis on selle tagajärjed.

      Sattusin jälle hoogu.

      Delete
    5. Sa oled päris kõva ekstremist, aga ilmselt on su keha sellise söömiskavaga harjunud. See tuletas mulle meelde paastumise. Oled proovinud? Olen katsetanud korduvalt paastumist, mida paljud naudivad. Pidi kirgastama ja mida kõike. Minu puhul vastupidine efekt. Parem ei kirjeldagi. :( Üle 3 päeva ei tule kõne allagi. Korduvad 3-päevased paastud rikkusid mu seedimise ära. Tükk aega nägin vaeva, et ainevahetust korda saada. Mul ongi muidugi eluaeg nõrk seedesüsteem olnud. :( Nii et mina siiski eelistan hommikul korralikult ja õhtul mitte liiga hilja viimast sööki süüa ning mitte paastuda.

      Delete
    6. Ekstremist? Viimasel ajal kindlasti mitte, kui siis ehk varem. See, kuidas ma söön ei ole ekstreemsus, pigem harjumus. Räägitakse, et täiskasvanud inimesel võib olla soolestikus kuni 25kg erinevas järgus produkte. Paastunud ma pole ja ei näe ka põhjust. Minu kehakaal kõigub umbes 3kg viimase 10aasta jooksul. See ka suurem osa vedeliku arvelt. Umbes nii, et õhtul peale sööki olen 3kg raskem, kui enne sööki (see illustreeriv näide).

      Delete
  6. Mina pikaaegse taimetoitlasena olen kogenud tunduvalt rohkem seda, et lihasööjad peavad oma toitumisharjumusi ainuõigeks a la kõik taimetoitlased on friigid. Aga no pole hullu, aastatega on suhtumine rahulikumaks läinud.
    Mudugi on iga organism erinev ja mina oma täiesti läbimõtlematute (söön mida tahan ja kuna tahan) lihata söömiskommete juures olen püsinud alates teismeeast kogu aeg samas kaalus, pole ei juurde ega maha võtnud :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Samad kogemused. Lihasööjad pigem tunnevad end puudutatuna, kui kuulevad, et keegi saab hakkama ka ilma lihata. Uude seltskonda sattudes, peab pea alati pidama pika loengu sellest, mis inimese kehas toimub. Paljud vanemad tuttavad on samuti isikliku enesetunde nimel oma menüüd vahetanud. Looma tapmis eelsete emotsioonide tekitatud hormoonid kanduvad lihaga edasi inimeste sisse. Lihasööjad on palju agressiivsemad ja ettearvamatumad.

      Delete
  7. No päris nii ma ei arva, et lihasööjad on palju ettearvamatumad, vihasemad ja mida kõike veel, sest ma ise ju alles hiljuti sõin mõnuga liha ning ei usu, et ma oleksin kuidagi väga tasakaalutu ja ärrituva iseloomuga olnud ja nüüd äkki korraga tohutult harmooniline. Toit mõjutab muidugi meie ajukeemiat, aga palju muid faktoreid on ka. Liha vaevalt et nii tugevasti seda mõjutab kui näiteks alkohol.

    ReplyDelete
  8. Kas sa kustutasid ühe minu postituse ära või mul arvuti keeras käkki?

    Alkohoolist ja teistest psühotroopsetest ainetest ei viitsi praegu kirjutada. Aga liha mõjust ja mitte mõjust kehale ei saa sa aru üle öö.

    Kui oled praktiseerinud pikka aega, siis hakkad tegema vahet.

    Eks õde suudab sulle vast paremini seletada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina ei ole midagi kustutanud, saada komm uuesti. :)

      Delete
  9. Nojah. Taimetoitlus on kindlasti üks võimalus. Aga mõtlesin kohe, et huvitav, kas sa oled näinud, kuidas talunikud (ja ma ei mõtle allakäinud ja purjus eksemplare) loomi tapavad. Lapsena ma ikka nägin ühte ja teist, ehkki lapsi hoiti sealt eemale. Aga jah, mu vanavanematel olid sead ja lambad ja ikka lehm või kaks ka tol nõukogude ajal, ja kanad olid ja terve hulk küülikuid. Aeg-ajalt käis ka hunt lambakarjas (murdis ka ühe koera maha), kanakull ja nugis võtsid ikka kanu jne. Nüüd viimasel ajal, kui pole enam vanavanemaid ega loomi-linde, vaid veel ainult mesilased, on mitmel aastal karu oma pojaga laamendanud mesilas, põhjustades ikka väga suuri kahjusid, mida Eestis keegi ei hüvita. Nii et selline maavärk.

    Ma ei mäleta, et keegi oleks meil maal erilise rõõmuga seda tapmistööd teinud (mäletan, et mu vanaisa ei tahtnud näiteks küülikuid tappa, see ei meeldinud talle teps, seda tegi tädipoeg mingist ajast peale, kuna teised keeldusid; juba aastaid on mu tädipoja elukutseks hobuste rautamine ja värkimine, tore sõna see värkimine), aga ära need loomad-linnud muidugi tapeti ja sõime neid jne, sest selline see maaelu oli ja seda oldi elanud niikaua, kui mäletati. Ja nahku pargiti ja tehti neist riideid. Vanaisa käis nõukogude ajal, kui ta metsavaht oli, ka jahil. Oma elu viimastel aastatel küll väga harva. Ise olen näinud ainult seda, kuidas ta ühele marutaudis rebasele, kes maja lähedale kippus, üle põllu järele jooksis ja teda kaheraudsest haavlitega lasi.

    Võimalik, et selline elu on puhtalt minevik, et ongi veel vaid stressidušid ja -poldid jms. Selline moodne elu. Juba Alfred Döblini romaanis "Berlin Alexanderplatz" (1929) on mu mäletamist mööda üks õõvastav peatükk ühest Berliini moodsast tapamajast, mis kindlasti kujutab selles romaanis endast ühte võrdpilti ka moodsale, linlikule inimühiskonnale.

    Aga see lause on minu jaoks küll liiga dramaatiline: "Oleme liigina feilinud." Mulle tuleb kohe ka mu kass meelde. Mäletan, kuidas ta paar aastat tagasi mängis ühe karihiirega, kelle ta oli kinni püüdnud ja keda ta oli vigastanud. Minu meelest ta ei söönud teda lõpuks äragi ja vigastatud hiir kadus kuhugi metsatuka rohu sisse. Kas kassid liigina feilinud on, ma ei tea.

    See tuleb ka meelde: et selles majas, mis praegu kannab nime Sõbra Keskus ja kus asub vist näiteks Maxima (see asub Tartus Võru tänaval, pikk punastest tellistest hoone), oli umbes sada aastat Tartu suurim tapamaja. Otsisin selle tapamaja kohta artiklit, sest mäletan, et 2000. aastate alguses Postimehes ilmus üks, aga ei leidnud. Leidsin aga Mäetagustest artikli "Loomakaitse ja inimeste suhtumine loomadesse 1930. aastate Eestis", seal on ka mõndagi huvitavat: http://www.folklore.ee/tagused/nr31/looneots.htm

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh, suured tänud lingi eest! Koolitöö jaoks kulub see ära. Teema "taimetoitlus" kitsendasin loomõigusluseks, sest muidu oleks meeletult laiaks läinud, aga me ei pea koolis nii põhjalikke uurimusi kirjutama. Ei, ma pole iial loomatappu näinud. Tean, et looma saab tappa tõesti kiiresti ja peaaegu vist valutult, aga me ei saa ju kunagi kindlad olla, kuidas keegi surmati, kui me just ise peale ei passi. Teine küsimus on juba vaimufilosoofiline küsimus elu ja surma järele ning kolmas on psühhiaatria valda kuuluv teadvuse küsimus. Surmahetk on kokkuleppeliselt arstiteaduses praegu ajusurm. Ajusurmas isikult võib juba doonorluseks elundeid võtta. Aga see on lihtsalt kokkulepe. Me ju isegi ei tea, kas hing eksisteerib.

      Delete
  10. Paraku ma väga sel teemal ei oskagi rääkida, isiklikust kogemusest, et kuivõrd lihast loobumine inimest muudab. Ma olin 13, kui ma lihast loobusin ja sel ajal teeb inimene nagunii igal tasandil elu suurimaid muudatusi läbi, seega ma ei tea, mida just lihast loobumine mõjutas. Kui vanemas eas lihast loobuda, on vahe ilmselt selgemini nähtav (nagu ka paljud väidavad).

    ReplyDelete
  11. Loomade õigused on hea asi. Ma olin üpris innukas ses küsimuses ca 19-20-aastaselt - kui Hollandis elasin ja sellised asjad mind väga huvitasid, ja seal ülimalt linnastunud Hollandis, Euroopa kõige linnastunumas riigis, oli ja on vastavaid aktiviste muidugi eriti palju.

    Loomade õiguste küsimustikus on palju probleeme. Näiteks pole mulle ükski loomaõiguslane veel suutnud selgeks teha, mida teha selliste koduloomadega, keda meie kultuuris - ja ka üsna üldiselt maailmas - pole kombeks süüa. Hea küll, sigu ja lambaid ja veiseid jne võib mitte süüa ja mitte ka pidada. Ja metsloomi võib mitte küttida. Loomaaedade vastu võib võidelda ja loomatsirkuse vastu. Aga koerad ja kassid?

    Kui guugeldada, siis võib leida diskussioone sel teemal. Mõni vegetaarlane küsib, et kas ma võin oma koera või kassi toites lihast loobuda. Ma ei tea, mida arvatakse Eestis, aga näiteks Saksa Loomakaitseliit keelab koerte ja kasside taimetoitmise. Inimene söögu muidugi seda, mida heaks arvab ja mis talle lisaks ihulisele ka moraalset rahuldust pakub, aga oma koduloomadele ärgu seda eluviisi peale surugu. Nii et mingit, kuskilt saadud liha tuleb neile paratamatult anda, keegi peab kuskil mingeid loomi nende loomade toitmiseks paratamatult tapma. Võib endale muidugi koera või kassi võtmata jätta, siis on vähemalt oma süda rahul.

    Aga mida teha teiste olemasolevate koerte ja kassidega? Kuidas nende õigusi kaitsta, kuidas soosida nende liigiomast eluviisi? Kas lasta neil aegamisi lihtsalt välja surra kui "ebaõnnestunud" liikidel (sest nad ei mahu sellesse inimese välja mõeldud "kultuur" vs "loodus"-süsteemi valutult), neid näiteks sundkastreerides ja -steriliseerides? Aga kas sundkastreerimine ja -steriliseerimine ei riku nende õigusi? Võib-olla saaks koeri ja kasse kuidagi "rehabiliteerida", suunata nad elama vabasse loodusse? Aga kuhu? Ja milliste loomade arvel see peaks toimuma? Võib-olla pidada neid nii, nagu peavad oma koeri paapuad? Nood koerad elavad küll külas inimeste juures, aga otsivad omale toidu ise metsast ja keegi neid ekstra ei toida. Aga need on paapuatel ka väga erilised koerad, kelle jaoks see ongi optimaalne. Nojah.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mis kaalutlustel Saksamaa keelab loomade taimetoitluse? :( Kõlab nagu loomõiguste rikkumine. Mu õe koer on taimetoitlane. Lemmiksöök on kartul. Kui veel liha ja koera dieettoitu sõi, olid hirmsad tervisehädad ja rasvumine, niipea kui kartlidieedile läks, muutus terveks ja saledaks ja nii juba aastaid. Lisaks sööb kõiki juur- ja puuvilju. Kuritegelik on keelata koerale taimetoitu. Kahtlustan, et mängus on loomatoidufirmade kasuahnus.

      Delete
    2. Koerad minu mäletamist mööda ei suuda kartulit seedida, puuduvad vastavad pakterid. Aga muidu võivad koerad elada ainult taimse toidupeal. Kassid see vastu on kiskjad ja nemed vajavad toiduks põhiosas liha.

      Mis jama sinu lehepeal nende kellaaegadega on?

      Lisan ühe lingi. Vähe teemast mööda, aga eeskujuks kõigile kiduratele noortele:
      http://www.youtube.com/watch?v=Tf6LfRf0eMI&feature=fvwrel

      Delete
    3. Kahtlen sügavalt, et Saksa Loomakaitseliit on loomatoidufirmade lõa otsas. Pigem on mõned koerad ja kassid oma vegetaarlastest peremeeste resp. -naiste fiksidee lõa otsas.

      Kui täpsem olla, siis ütleb Saksa Loomakaitseliit nii, et juhul, kui täiskasvanud koer ei vaja mõne teatud haiguse tõttu tingimata spetstoitu, vaid sööb n-ö enam-vähem kõike, siis on põhimõtteliselt võimalik teda toita ka piima- ja munatoodete, riisi ja makaronide, köögivilja jms-ga - eeldusel, et see on vaheldusrikas. Kes tahab oma koera pikema aja jooksul sel moel toita, oma personaalset vegetaarlust ka oma koerale peale sundida, siis on see lubatud ainult teaduslikult koostatud toitumisplaani järgi, mis lähtub siis konkreetsest koerast ja tema iseärasustest. Ka tuleb sellise koeraga käia korrapäraselt arsti juures tervisekontrollis, sest mine tea. Öeldakse, et põhimõtteliselt võib koera ajuti ka vegetaarlasemenüü järgi toita, et elab üle, aga tuleb arvestada, et koerad - kui ränk see mõte taimetoitlase jaoks ka on - parku lihtsalt armastavad liha ja konti.

      Kasside taimetoidule sundimist keelatakse kategooriliselt, sest kassidel on eluliselt vaja tauriini, mida nad saavad ainult loomsetest valkudest.ja samuti teatud rasvhappeid, mida leidub samuti ainult loomsetes rasvades, jne. Sel teemal on kaitstud doktoritöid. Kasside puhul rõhutatakse ka, et kui kassipoega teatud toiduga toita, võib juhtuda, et ta harjub sellega ära ega ole nõus hiljem midagi muud sööma, mis võib aga tingimata vajalik olla, kui selgub, et kassi tervis seda nõuab. Tervis nõuab, aga kass ei taha enam. Teiste sõnadega: kassi lugu on siis väga halb.

      Ma leian, et iseendaga võib inimene eksperimenteerida, kassid ega teised loomad ei ole seda ära teeninud.

      Arvata ju on nagunii, et vabatahtlikult ei koerad ega kassid taimetoitlaseks ei hakka, vaid on sunnitud sööma, mida neile antakse. See teatud dieediidee on ikka inimeste peas. Aga, noh, võib ju teha jõupingutusi ja sundida ka metsloomi lihast loobuma, ehk annab tulemust. Siis on ka paradiis maa peale jõudnud.

      Delete
  12. Ajavöönd on seatud Helsingi peale, kõik peaks ok olema, ei vastuta mingi bloggeri enda jamade eest. :S Suveaja ja talveaja vahet ta vist ei tunnista, sest ei paku selle regullimist.

    Kui koer ei suuda kartulit seedida, siis ma ei tea, kuidas meite peni kartuli peal nii hea tervise juures on püsinud. Tuju hea, energiat palju. Viimasel ajal on laulmisega tegema hakanud. :)

    ReplyDelete
  13. Millele ma tahan ühesõnaga tähelepanu pöörata, on see ebajärjekindlus ja teatav topeltmoraal, mis minu meelest esineb üsna tihti, kui taimetoitlus ühendatakse loomakaitsega, ja see teatav moodsa aja messianism, mis sellega kõigega mõnigi kord kaasneb, see suure utoopia unelm, mis on ju nii sageli tajutav. Õnneks, ma ütlen, õnneks ei taha suur utoopia tavaliselt kunagi hästi käivituda, sest utoopia üheks eelduseks on inimeste (resp. loomade) natuuri reeglina enam või vähem vildakas defineerimine (arvab B. Groys): inimene ja teised olendid ei taha sinna õnneks kunagi päris ära mahtuda.

    Mis ei tähenda, et on halb, kui inimene püüab realiseerida oma puhtisiklikku utoopiaprojekti omaenda elus :)

    Utopisti suurim vaenlane ja antiutopisti tugevaim argument on tuju. Näiteks: tuleb tuju, söön liha. Ja utoopia on läbi. Või vegetaarlase kassil tuleb tuju ja avaneb soodne võimalus, ja näppab kusagilt kanapalakese. Ja kogu lugu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei arva, et loomakaitse ja taimetoitlus peaksid olema utoopiaga seotud, kuigi mõnede inimeste jaoks ju võib see olla täielik ulme, et loomi enam toiduks ei kasvatata jne. Mainisin ju ennegi, et küttimine (mõistlikkuse piires) tundub OK.

      Delete
  14. Loomi võib ju toita loomulikku surma surnud loomade lihaga. See on neile nagunii loomuomane, enamik kiskjaid sööb raipeid ja kui surnud loomade kehadest koera-ja kassitoitu teha, ei tohiks see küll kuidagi ebamoraalne ega loomaõigusvastane olla?
    Põhimõtteliselt saaks samamoodi lahendada valutult ka inimlihatoitlaste probleemid. Aga meie moraalsed tõkked ei laseks seda iialgi juhtuda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Loomi võiks, sest nad nii ehk naa armastavad raipeid, anna aga kätte. Inimesed pole kohastunud raipesöömiseks, ma ei usu, et see on seotud moraaliga, pigem ikka hügieeniga. Koerte puhul ju ka täpselt sama. Üldiselt olekski tore peale koerte ja kasside katsumist käsi pesta, mida ma püüan alati teha, ükskõik, kui vahvad nad ka poleks. Ehhinokokki jt koduloomi pole lisaks tarvis.

      Delete
    2. Kassidest kindlasti ei saa raipesööjaid teha. Hüäänid on klassikalised raipesööjad, aga ei söö nemadki ainult raipeid. Üldse, vabas looduses enamik loomi ei jõuagi täiskasvanuikka (süüakse ära, surevad nälga vms), ja need, kes jõuavad, tavaliselt vanadusse ei sure.

      Nüüd võiks selle vastu muidugi võidelda, üritada saavutada, et loomad saaksid auga vanaduspõlve maitsta jne, aga: kui ogaraks võib inimeste leiutatud loomakaitse minna?! :) Ja miks siis üldse ainult imetajatega piirduda ...

      P.S. Hügieeni koha pealt. Meelde tuleb, et nõukogude-vene-eesti kirjanik Hans Leberecht kunagi ei avanud ukselinki kinnastamata käega, ja pesi hoolega oma käsi seejärel. Kartis pisilasi väga paaniliselt.

      Delete
  15. Minu koerast ei saanud taimetoitlane minu fiksidee tõttu, see kujunes aastate jooksul, kus me pidime igasuguste tervisehädadega maadlema. Ta oli nii paks, et ei jõudnud joosta ja ta ei seedi paljusid toiduaineid (sh piimatooted), aga ta jumaldab värskeid juurvilju, kurki, tomatit, paprikat, peeti jms. Suvel sööb marjapõõsad tühjaks ja kartulit nähes hakkab ila voolama :) Ta sai spetsiaalset dieettoitu, aga ta ei võtnud alla ja tervis läks järjest hullemaks. Siis soovitas loomaterapeut teha kartulidieedi ja sellest alates hakkas tervis paranema. Hiljem läksime üle kaerahelbepudrule ja seda sööb ta isukalt siiani, lisaks iga päev tooreid köögivilju. Haigusnähud on kadunud, kehakaal on korras, jookseb ringi, ei lõõtsuta, kokkuvõtteks mina olen rahul ja sellele koerale taimne toit sobib. Eelmine vanem koer oli ka põhimõtteliselt taimetoitlane ja tahtis hullusti kõiki juurvilju saada. Võibolla läheb koer oma inimeste nägu :) Nii, et ma nüüd ei tea, võibolla vaataks ikkagi igat koera isikustena, kes on erinevad, mitte ei otsustaks kõike nende eest ära. Olen kahe koera pealt näinud, et nad võivad eelistada taimset toitu ka siis, kui liha on ka saadaval. Kolmas koer meil samas eelistas liha. Nad ongi erinevad.
    Taimetoitlus ei saagi pakkuda lahendusi kõikidele probleemidele, mis sajandite jooksul tekkinud on. Aga kui keegi (ja seda teevad paljud) hakkab taimetoitluse sõna kuuldes kohe fantaseerima pöörasest äärmuslikkusest ja nõmedast utoopiast, mida "õnneks" ei tule, tekib mul küsimus, kas see düstoopia, milles me elame, kus vägivald ja hävitamine ongi norm, tundub siis vähem äärmuslik? Kuna sellega ollakse harjunud? Äärmuslikkus on väga suhteline mõiste. See, mis lihatööstuses toimub on minu jaoks alati äärmustesse minekuna paistnud, ometi on paljude esimene reakstioon taimetoitlusele, et "äärmustesse ei maksa minna".

    ReplyDelete
  16. Meil sööb ka koer putrusid ja aed- juurvilju, mis meie söögist üle jääb. Läheb krõbunatega segi. Toorest porgandit närib ka, aga siis pärast pool elamist pudi täis. Lihtsam on anda peenestatud kujul muutoiduga koos. Aga kõige enam meeldib talle juust. Ta on küll kutsikast peale kõvakasvatuse peal olnud, et sööb ainult oma kausist. Muidu maga rahulikult, kus juhtub, aga kui juust välja tuuakse, siis hoiab sööjate ligi, eks naudib ninaga maitset.

    Kass, see vastu sööb ainult ühte kindlat kuivtoitu ja ühte kindlat lihatoitu. Teda ei anna petta muu toiduga. 10a vanust, eks ta nii tark, et teab, mida vajab. Kummalisel kombel läheb kass sööb enne koera kausist putru, kui enda kausist teise firma kassitoitu.

    Kunagi lugesin lugu, ühest templist, kusagil Aasias. Templis oli palju varandust ja templit ei valvatud koertega, vaid kassidega. Tegemist oli suurte metskassidega, mis kasvult väiksema ilvese mõõtu. Kasse toitis ja kasvatas üks munk, keda nad usaldasid. Kasse kasutati sellepärast, et kasse ei saa ära osta toiduga, nagu koeri. Kasse ei saa meelitada. Hiilivakassi lähenemist ei ole võimalik kuulda. Kassid on asukoha paiksed ja kõndisid kõikjal vabalt ringi. Kassid ei liigu kahemõõtmeliselt maapinnal, vaid ronivad puuotsas, katustel, sarikate ja laetalade peal. Kui koerad enavasti ründavad hammastega, siis kassidel on ka küünised.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nõus, iga loom on isiksus, täpselt nagu iga inimenegi. Tõenäoliselt kehtib see ka sääse ja bakteri kohta. Loomakaitsega äärmuseni minekut mõistan isiklikult kahjurite tapmata jätmisena. Iseasi, mida kahjurite all silmas pidada. Mõne jaoks on hiir kahjur, teine jätab isegi sääsed ja koid ellu. Eks seda piiri olegi ühelt poolt keeruline tõmmata. Teiselt pool jälle on see nii lihtne, et imestan, kuidas osad suudavad selle nii keeruliseks mõelda! Lihtne selles mõttes, et ela ise ja lase teistel elada. Ei viitsi praegu pikemalt filosofeerida ja ausalt öeldes ma tõesti ei saa aru, milleks üldse on vaja paljusõnaliselt põhjendada vägivallatuse ideed, aga ei pea põhjendama vägivalda? See on ju sulaselge hullumeelsus. Kuidas oleme jõudnud maailma, mis tegelikult juba aastasadu säärasena hingitseb, ei tea. Parafraseerin Huxley'd: meie maailm on KINDLASTI mõne teise maailma põrgu.

      Delete
    2. Justnimelt, see võtab hästi kokku minu aastate jooksul tekkinud hämmingu: miks on vaja pikalt põhjendada vägivallatuse ideed, aga mitte vägivalda? Miks vägivald on normaalne, aga vägivallatus seostub äärmusliku fanatismiga?

      Delete
    3. “Miks on vaja pikalt põhjendada vägivallatuse ideed, aga mitte vägivalda?”

      Väga ilusti öeldud. Ja toob meelde ühe mõtte, mida olen ammu aeg-ajalt mõelnud, nimelt selle, et miks on olemas terve omaette kirjandusžanr (ja uuemal ajal ka populaarne filmižanr), mis tegeleb inimeste otsimisega, kes on teinud midagi halba (detektiivromaanid ja -filmid), ja miks ei pole žanri, mis sama kannatlikult (ja sama suurt abiliste ringi mobiliseerides) püüaks jahtida inimesi, kes on teinud midagi head. Vastust ma ei tea. Võib-olla on üheks põhjuseks see, et head ei kiputa tegema eriti salaja, vaid pigem avalikult, ja üheks põhjuseks võib olla ehk seegi, et head võetakse teiselt vastu kui midagi endastmõistetavat, kui midagi, mis polegi tänu väärt, veel vähem n-ö suure kella külge panemist. Aga, nojah, selline moraalifilosoofiline põige.

      Aga miks taimetoitlust on vaja tingimata moraaliga ja loomaõigustega siduda, sellest ma ometi aru ei saa. Ka ma ei leia, et inimesed, kes ei ole taimetoitlased, peaksid seetõttu tingimata pooldama vägivalda (või pooldama rohkem kui teised, või olema koguni ise vägivaldsed või vähemalt vägivallakahtlased).

      Delete
    4. Jep. Muide, igaühel on oma põhjus, miks ta midagi teeb. Minu puhul sai liha hülgamise põhjus moraalne, teisel võib olla tervise või enesetunde küsimus. paljud ei söö liha usu tõttu. Mina seon oma taimetoitlust loomõiguslusega. Enne seda ma toetasin suurfarme ja seal toimuvat seaduslikku mõrvamist, enam aga ei toeta ja kõik. Lihasööja pole kindlasti lihtsalt sellepärast vägivaldne, et sööb liha. Vähemalt iseenda kohta tean öelda, et lihasööjana ma olin ebapiisavalt informeeritud. Usun, et maailmas on ka vägivaldseid taimetoitlasi, kes näiteks inimest saavad tappa, aga loomi mitte. Täiesti võimalik!

      Delete
    5. Jah, mingid ajendid on alati. Muide, on olemas ka taimeõigused! :) Aga ma pole neisse süvenenud. http://en.wikipedia.org/wiki/Plant_rights

      Mulle õiguslused reeglina on sümpaatsed, ometi algavad minu meelest üsna suured küsimused niipea, kui õiguse (ja seega moraali) mõistet hakatakse rakendama inimestest väljaspool. Mitte et ma arvaks, et loomadega ja lindude jne-ga võib inimene teha, mida heaks arvab, aga see on lihtsalt ju nii keerukas valdkond! Juba teise inimese sisse on enam-vähem võimatu näha, ja, käsi südamel, ma mitte kuidagi ei saa lõpuni kindel olla, mida näiteks tahab minu kass, keda ma ju üle seitsme aasta olen justkui lähedalt tundnud. Vahel ma vaatan teda, ega saa absoluutselt mitte millestki aru, mõtlen, kes ta selline üldse on. Aga tema seltskond on enamasti väga meeldiv, kohati isegi ülendav - jah, ma olen ta suur fänn. Ja mulle näib, et ta on ka minuga rahul, vähemalt üldjoontes. Eks ma ürita jõudumööda anda endast parimat. Nii et teatav koeksistents on, näib mulle, inimete ja loomade vahel siiski võimalik.

      Delete
  17. Aga miks ma üldse kommenteerima hakkasin, olid põhiliselt mõned laused, mis mu tähelepanu haarasid, nagu see, et “oleme liigina feilinud” või et “mesinik on röövel, kes mesilaste mee endale võtab”. Noh, ma tean hästi, et ma olen paljuski “feilinud”, õige mitmes asjas, aga ma ei tea, kuidagi pole mul üldse tahtmist sellessse suurde ja siiski deklaratiivsesse “meiesse” haaratud saada, uppuda seda laadi (lõppeks religioosse põhjaga) süüdiskursustesse, millest jagusaamiseks ju, minu meelest, head ja universaalset lahendust ei ole (võib-olla ainult inimeste kollektiivne enesetapp selles skeemis). Ma ei usu, et inimesed on liigina kuidagi äpardunud. Või kui, siis millel see äpardmise, läbikukkumise väide põhineb? Miks nii apokalüptiline helistik?! :)

    Ja mesinikud kui mesilaste röövlid. Kuule, kuule! :) Ma ei tea, kui paljud on näinud mesilat, millest on karu parajasti üle käinud. See on väga trööstitu, tõesti ülimalt kurb vaatepilt, see ei ole võrreldav sellega, et hiired on sahvris käinud ja matti võtnud või et hunt on karjast lamba ära viinud või kull kana. Meil maal on mesilasi peetud põlvkondi. Viimati on olnud aga kahjuks nii, et kolmel sügisel järjest on karud mesila kallal käinud, olen sellest ka blogis kirjutanud (Harju- Ja Järvamaal on karusid viimasel ajal enneolematult palju) – ja tulemus on see, et mesila on praktiliselt lakanud eksisteerimast, sest enam pole jõudu seda taastada, ja lootust ka ei ole, et karu õnnestuks edaspidi eemal hoida. Ta tuleb kindlasti järgmisel sügisel tagasi, või nüüd, kevadel. Või tuleb tema poolt välja koolitatud noor karu, kellega nad ju on mitut puhku käinud. Saab näha. Kaks taru on veel paarikümnest alles (need sai eelmisel aastal viimasel hetkel ära viidud, mujale).

    Karud on range kaitse all nagunii ja nende inimeste jaoks, kes veel maal elavad on, olud üsna palju muutunud. Kultuurmaastikku jääb järjest vähemaks, mets tuleb peale. Kui mõelda nüüd, et inimesed ongi ebaõnnestunud olendid, siis on see olukord muidugi ainult hea. Siis on väga tervitatav, et kultuurmaastikku on vähem, sest see polnudki midagi väärt. Sest kuidas saaks inimene luua midagi head! Siis näeb tulevik ehk nii välja, et on linnad, mille elanikkond koosneb üksnes (ülisuure süükoormaga) inimestest, ja väljaspool linnu laiuvad ürgmetsad – ja need kaks on teineteisest rangelt lahus.

    Just nimelt karu on see, kes mesilastelt nende mee endale võtab + mee võtmise käigus mesilased tapab, täpsemalt: laseb neil surra. Kõigil. Loomulikult ei jää mesilaspere ellu, kui karu on sügisel kogu nende pere elamu laiali peksnud ja kogu mee nahka pannud. Ja loomulikult paneb karu just nimelt kõik nahka. See pere ei elaks talve üle isegi siis, kui karu kuidagi eriti kavalalt saaks kogu mee kätte, vigastamata seejuures ühtegi mesilast. Sellisest karust pole aga veel kuuldnud ja kahtlane on, kas ka tulevik sellist karu tõotab.

    Olen neid sügiskülmas hangunud mesilasi ja sülditaolisi mesilaskobaraid lõhutud tarutükkidel näinud küllalt palju viimasel ajal (rünnaku üle elanud mesilased kogunevad pärast karu äraminekut lõhutud taru nurkadesse või tarutüki ja maapinna alla, et vähegi sooja saada, kuid surevad muidugi kõik mõne tunniga), nii et ma ei näe vähimatki põhjust pidada karusid headeks mesinikeks. Karu ei huvita absoluutselt, mis sellest perest saab, peaasi et oma kõht veidi rohkem täis on. Paiskab tarud pikali, loobib kas või kümnekonna meetri kaugusele, nii et tükid taga, jõudu on tal palju ja isu on tal suur. Sööb kõhu täis, roojab ümbruse samuti täis ja läheb edasi. Elu tahab elamist.

    Mesinik seevastu hoolitseb selle eest, et mesilaspere elaks ja et mesilasperel oleks süüa kogu aeg. Ja ma arvan, et mesilaste jaoks on see olukord väga OK. Elavad jõudsasti, heidavad peret jne. Mis karusse puutub, siis mesilastepidajana on karu väga suurelt feilinud, suuremalt ei saakski. Ja mitte inimene.

    Mis ei tähenda, et karu oleks minu meelest halb loom vms. Või et ma pooldaks karude, ma ei tea, maa pealt pühkimist :) Ja oma kaisukarud on mul olnud lapsena muidugi mõista.

    Ah, ma ei kiusa sind rohkem, Fideelia! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Cool! :D Kas olid unustanud, et olen tegelikult mesinike laps? ;) Olen karu metsas näinud ning samuti olen näinud karu poolt rüüstatud mesilat. Siia blogisse kirjutasin lihtsalt killud sellest, mida olen viimasel ajal taimetoitluse teemal lugenud ja kuulnud. Need pole kõik mu enda mõtted! Ma ei arva, et mu vanemad olid röövlid, kes mesilasi ahistasid. Mu ema muide ei tapnud mitte kunagi ühtegi mesilasema. Kokkuvõtteks ma leian, et oma blogis ei pea ma ajama igavat emotsioonitut poliitiliselt korrektset jama. Kui tahan, olen emotsionaalne ja kui tahan, teen isegi geinalju! :) See siin ei ole teadustöö või Sirbi artikkel.

      Delete
    2. Ei jah, tee muidugi geinalju. Nii nagu heaks arvad. Muidugi kui peaks kunagi juhtuma, et sa kuidagi muutudki homofoobiks (noh, võib ju sellise hüpoteesi püstitada, sest miski pole lõppeks päris võimatu), siis kirjuta sellisel juhul igaks juhuks naljale juurde, et "see on nüüd tõsiselt mõeldud" vms. Tõenäoliselt pean ma seda siis küll ometi eriti rafineerinud ja irooniliselt nihestatud naljaks ...

      Hm, hakkasin nüüd huvi tundma, et ei tea, kas on olemas ka vegetaarlasenalju. Ja on! Uskumatu. Ma ei tea nüüd, kui naljakad nad on, aga üks on see, et: "Tead, kuidas vegetaarlased seksi nimetavad?" - "Tolmeldamiseks." (Täpsuse huvides tuleb vast lisada, et mõeldud on ilmselt ennekõike heteroseksuaalset seksi.)

      Või see: "Lapsed, nüüd tuppa! Toit närtsib ära."

      Religioossem: "Võta ja söö, see on meie Issanda Jeesuse Kristuse ihu, sinu eest surma antud?" - "Kas ma tükikest okaskrooni ei saaks, ma olen vegetaarlane."

      Vegetaarlane võib aga lihasööjat inimest õrritada, küsides näiteks: "Kas loomad, kes loomi söövad, maitsevad kahekordselt hästi?"

      Nojaa, nii ja naa :)

      Delete
    3. Kas mesipuid kuidagi kaitsta pole proovinud? Tänapäeva võimaluste juures poleks see suurem asi probleem. Paigalda liikumisanduriga lamp näiteks ja kui see ei peaks olema piisav siis mõni elektriline pasun ka juurde. Hoiab lisaks karudele ka muud kuripahad eemal. Vähemalt esimene kord.

      Delete
  18. Olen seda blogi paar kuud lugenud ja väga hea lood on vastu vaadanud, mis on kirjutatud jälgija positsioonilt. See lihavärk on viinud blogi nagu uude dimensiooni ehk jälgijast reageerijaks. On see hea või halb või ei muuda midagi- eks paistab.

    Olen ise (veel) lihasööja ja lõpetamist veel ei paista ka. Samas on põnev lugeda, mis mõtlevad inimesed mõtlevad. Ma ei imesta, kui loobun lihast, aga mu organism tahaks ennem veenduda, kas loobumine ei käi millegi arvelt. Loomatapufilmid on omamoodi demagoogiline võte, sest igasugune tapmine tekitab vastumeelsust. Sünteetiliste patjade müüjad näitavad (võimalikule) kliendile pilte sulerootsu sees elavast putukast, kes suurendatuna näeb suhteliselt rõve välja. Tulemus: inimene ei julge õhtul oma sulepadjaga magama minna ja mõtleb öö ötsa sünteetiliselt padjast. Müüja saab oma tahtmise. Küttimine: minge laske oma esimene kits püssiga maha, vaadake kuuma sorisevat verd ja süütuid tumedaid silmi ja võtke uuesti seisukoht. Inimene kui liik on niigi kriisis, kui tekib suurem konkurents toidule, sööme igasugust sodi sh nii loomset kui taimset. Liha osas olen arstist sõbra soovitustele tuginenud -kui liha sööd, siis puhast kraami ja süsivesikuid ei tasu kõrvale ahmida. Pool-lihad (vorstid, pihvid jm) jätan kõrvale.

    @V.A - Mesipuude rüüsted käivad hüvitiste alla, tutvu olukorraga. Vihje: http://www.keskkonnaamet.ee/uudised-ja-artiklid/keskkonnaamet-huvitas-pollumeestele-suurkiskjate-poolt-tekitatud-kahju/

    ReplyDelete
    Replies
    1. Keskkonnaamet pole neid rüüsteid hüvitusväärseks pidanud. Karu puhul on leitud samuti, et lasta ei või, seda enam et pojaga karu. Üldse on see igavesti keeruline, lihtsalt öeldes kiputakse sisuliselt vastama nii: mis teha, loodus klaarib arveid vms. Mesilat kaitsta on väga raske, kui karud seal juba kord käima on hakanud, siis ei aita ka pasun. Põhimõtteliselt tundub, et pea ainus võimalus oleks mesitarude tõstmine maapinnalt üles erilistele kaitstud platvormidele ... Ah.

      Delete
    2. Ma varem ka pidasin selliseid filme nagu Earthlings lihtsalt mõjutusvahendiks, et kõik taimetoitlasteks hakkaksid, aga nüüd tundub, et pigem on need filmid kantud samast ideest nagu ka sõjakoleduste ja inimõigustega seotud filmid. Me ei tohiks elu lõpuni pead liiva alla peita, sest vähemalt mina küll reaalsust nii võikana ei osanud kujutleda ja ometi peaks mul üle keskmise tugev kujutlusvõime olema (mu teod on näidanud, et on). Võimalik, et kui sinus puuduvad teatud jooned nagu näiteks võime vihata erinevusi, siis puudub sul ka selles valdkonnas piisav kujutlusvõime viisidest, kuidas on võimalik olla ükskõikne või vihkav erinevuste suhtes. Puudub kujutlus, milliseid vorme võib võtta selline viha/ükskõiksus/maiteamis. Ma ei tea tegelikult, mis see on ja kuidas seda kutsuda. Ma ei pea end eriliselt kaastundlikuks ja abivalmis ja ennastohverdavaks isiksuseks, aga kas inimene, kes julmuse hukka mõistab, klassifitseerub kohe kuidagi eriliselt ohvrimeelseks? Kas julmuse taunimine ja avalik mittetoetamine ei võiks saada uueks tavalisuseks, lähtudes sellest, et aastatuhandeid on tavaliseks peetud igat masti vägivalda kõige üle, mis vähegi alla jääb?

      Delete
  19. Tahtmata väga hirmutada, aga lihal on olnud evolutsioonis väga oluline osa. Mõelge enne, kui loobute:)
    http://indigoaalane.blogspot.com/2011/11/miss-maailm-3000.html

    ReplyDelete
    Replies
    1. See artikkel on küll täiega saast. Muidu olen "Imelise teaduse" ajakirjast väga lugupidanud, aga see on küll allpool igasugust arvestust. Kas mõne lihaloomakarjapidaja kirjutatud? Mis on seost liha- või taimetoidul inimeste igapäevaste ülesannete ja harjumustega? Tõsi, rasvane liha andis rohkem kaloreid, kui orasheina närimine. Tänapäeval ei ole meil vaja enam sellist kalorite hulka. Või siis tänapäeva aedviljad ja köögiviljad on küllalt kalori rikkad. Nägemine ei lähe inimestel halvemaks mitte taimetoidust, vaid arvuti kuvarite vahtimisest. Nägemise säilimisele aitavad just kaasa karoteeni rikkad toidud (porgand, aprikoosid, paprika).

      Veel väide ajaloost, ennem aletegemist, tegeleti enamasti küttimise ja korilusega. Ühel hetkel läksid hõimud omateed, kütid jäid metsa ulukeid jahtima aga korilased hakkasid kasvatama endale ise toitu. Põllumajanduse arenemisega tuli leiutada üha uusimaid tööriistu. Toidud muutusid valdavalt SV rikasteks, sellega hakkas arenema aju. Ajule pole vaja valke, ega rasvu, vaid kiiret energiat, mida saab SV-dest.

      Seni kuni kütid metsi mööda ringi jooksid, olid korilased loonud talupidamise ja käsitöö.

      Delete
    2. miks on siis taimetoitlased enamasti kenad saledad või normaalkaalus ? Kellelgi neist ei ole ma punnkõhtu veel näinud. ja osad ei söö ju isegi muna ega piimatooteid. vaata: http://www.veganbodybuilding.com/?page=getting_started

      Delete
    3. Kummalisel kombel kadus minu kommentaar jälle i-neti sügavustesse. Tõenäoliselt minu arvuti ja võrgu poolne kotermann. Alguses näitas, et paigaldas ilust lehele, aga tunnikene hiljem on kadunud.

      Muidu olen suur ajakirja "Imeline teadus" austaja, aga see kord panevad nad täiega puuse. Kindlasti mõne lihakarjakasvataja kirjutatud artikkel. Mis seos on tagumikulaiaks istujatel taimetoiduga? Silmi rikutakse arvuti kuvarit vahtides, mitte taimetoiduga. Taimetoiduga saab pigem tugevdada nägemist, süües karoteeni rikkaid toite (porgand, aprikoos, paprika jt.)

      Tõsi on, et vanasti andis rasvane liha rohkem energiat, kui orasheina närimine. Samas selleks, et uluk kätte saada kaotati see energia sama kiirest. Tänapäeva energi saadakse vähe teistest asjadest. Aed-, tera- ja köögiviljad on küllaldase energia kogusega, mida me oma elutempoga ära kulutada ei suuda.

      Kui nüüd ajaloos tagasi vaadata, siis alguses olid korilased ja kütid. Need hõimud eraldusid ühaenam. Korilased hakkasid endale ise toitu kasvatama. Luues aluse algsele põllumajandusele. Arendasid edasi tööriistu, arenes käsitöö ja mõttetegevus.

      Seni kuni kütid metsimööda ringi jooksid, olid korilastest saanud juba talunikud ja käsitöölised.

      Aju arenguks ei ole vaja valke ja rasvu, aju vajab kiiret energiat, mida saadakse süsivesikutest.

      Delete
  20. Kaastunne ja ohvrimeelsus pole kuidagi omavahel seotud. Lihtsalt ütlen :)

    ReplyDelete
  21. http://heli.er.ee/helid/1212382.mp3

    ReplyDelete