Ootamatu pööre toitumises seoses loomõigustega

Nagu igal aastal, on ka seekord kevadest rääkimine liiga ennatlik, eriti kui oled sunnitud varakevadel taimetoitlaseks hakkama. Vitamiini-, värske toidu ja päikesevalguse puuduses organism jääb äkki ilma olulisest valguallikast. Isegi muna- ja piimatoodete söömine tekitab süütunnet, sest piim on mõeldud lehma vasikatele, mitte inimestele ja munad on lihtsalt kanade kuupuhastuse jäägid. Mesinik on röövel, kes mesilaste mee endale võtab. Paanikaosakond, ma ei saa enam mitte midagi süüa! Suren nälga!

Sellised mõtted ringlesid mu peas pärast seda, kui olles võtnud kooli õppeaines "toitumise alused" ettekande teemaks taimetoitluse, olin suhelnud taimetoitlastega ja vaadanud filmi „Earthlings“ kuni isikliku taluvuspiirini 25ndal minutil. Sel hetkel näidati halal veisetappu suurfarmis (väiketootjad tapavad hoopis inimlikumalt), kus veis topiti trumlisse, kus ta kaeblikult ammudes tiirles. Usk keelab inimesel looma puudutada. Trumlis lõigati tal arter lõhki, verd purskas. Seejärel rebiti sisikond lõhki, tõmmati see välja ja trummel viskas veise põrandale, kust ta veel elus olles püsti tõusta püüdis. Ja see polnud veel kõik. Et te nüüd ei arvaks, et film demonstreerib loomapiinamist taimetoitluse propageerimiseks, täpsustan, et tegu on dokiga, mis ainult näitab, kuidas inimkond sõltub loomadest viiel erineval moel. Märksõnaks on liikidevaheline diskrimineerimine (Speciesism). Vt ka rassitsism ja seksism.

Igaüks võib nüüd omal vastutusel filmi vaadata ja mõelda, kui hea idee on liha söömist jätkata. Ja mitte ainult liha söömist vaid ka kosmeetika tarbimist jms, kus võivad olla mängus loomkatsed. PETA kodukal on firmade nimekirjad, kes teevad/ei tee loomkatseid. Loe filmi kohta Wikipeediast ja vaata filmi tervikuna Youtube’st. Kes kohe filmi vaadata ei suuda, võib vaadata reaktsioone filmile. Inimesed, peamiselt 20-30ndtes noored, kes on filmi vaadanud, on postitanud huvitavaid vastusvideoid, kus nad oma mõtteid jagavad. Enamus on šokis ja teatavad, et liha nad enam ei söö. Üks mu lemmikutest: „We have failed as a species“. Oleme liigina feilinud. Suurelt.

Minu jaoks on liha söömine nüüdseks välistatud. See on puhas moraalne valik, sest tegelikult olen suur lihasõber ja mulle maitseb nii veise-, kana-, lamba-, sea- kui ulukiliha. Tean, et Euroopa liidus on loomade tapmine reguleeritud seadusega, mis ütleb, et loomadele on keelatud põhjustada tarbetuid kannatusi. Kannatuste vältimiseks loomad tuimestatakse enne tapmist, aga see ei ole iga kord efektiivne ja nii võib loom isegi peale veristamist veel teadvusel olla. Toitumise aluste õpetaja näitas meile kaht filmi. Üks oli Hiina tapamajast, kus eiratakse kõiki hügieeninõudeid, loomad on suures stressis ja räpased. Teine oli Taani tapamajast, kus inimkäsi peaaegu ei puuduta loomi, kõik käib masinaga. Sead tuimestatakse gaasikambris: paralleel Holokaustiga. Eestis pidid sead enne tapmist ka sooja duši saama, et stressitaset maandada. Veised tuimestatakse poldilasuga ajju.

Mina seda mängu enam ei toeta. Ennetades kommentaare, et „kuidas sa seda varem ei teadnud?“, vastan, et üks asi on teoreetiliselt teada, et loomi kasvatatakse ja tapetakse söögiks ning teaduses on loomkatsed „kõrgema eesmärgi“ ja „arengu“ nimel tavalised. Teine asi on näha, kuidas see kõik päriselt toimub. See paralüseerib igasuguse mõtlemis- ja liikumisvõime ja paneb sind ainiti enda ette põrnitsedes korrutama: ma ei saa aru. Ma ei saa aru.

Vahepeal oli mul sünnipäev, uue ilusa valge kondiitrivormi saamine, Erni külaskäik, suguvõsa uurimine, uue kaamera ostmine jne, aga taimetoitlus kõrgus varjuna kõige taga. Mu õde, kes on juba 17 aastat taimetoitlane, ütles, et see ongi nagu sundus. Talle ka maitseb liha. Alguses olevat olnud raske, eriti, kui köögis liha valmistati. Lõhn olevat meeldinud ja isu tekitanud. Hiljem aga olevat tekkinud vastupidine efekt: liha lõhn ajanud iiveldama. Õde olevat tookord juba tükk aega võtnud hoogu, et taimetoitlusega alustada, aga pidevalt feilinud. Viimase piisa karikasse lisas koer, kes kogu Vastlapäeva liha pihta pani. Õde on taimetoitlane moraalsetel põhjustel. Ta ei ole iial vaadanud filme loomade tapmisest. Talle piisas juba teadmisestki.

Ma ei salli liigilist diskrimineerimist.

Ulukiliha söömine tundub mulle ausam, sest uluk on eluaeg vabalt oma keskkonnas endale loomuomast elu elanud ja kiiresti hinge heitnud. Juba kiviajal kütiti loomi toiduks. Lihatoidulised loomad ka söövad teisi loomi. See tundub normaalne. Aga kas teadsite, et ostes metsseavorsti saate kauba peale 22% ulatuses sinna sisse peidetud kodusealiha?

Ainuke võimalus ausal teel ulukit süüa on õppida selgeks jahipidamine. Ise kütin, ise tšekkan, et oleks ikka terve looma liha, ise valmistan ja ise söön. Ulme. Ma ei hakka never seda tegema, kui just maailma lõpp ei saabu.

Maheliha, mida müüakse ametlikult ökopoes või turul, on tegelikult tapamajades tapetud loomade liha. Isegi kui loom sai elada loomuomast elu, tapeti ta võõraste inimeste poolt võõras kohas küllaltki jõhkralt. Asjatuid kannatusi loomale küll seaduse järgi ei tohi põhjustada, aga loomi tapavad inimesed, mitte seadused. Ja mida teavad inimesed elust ja surmast?

Mitteametlikult on võimalik osta tuttavalt talunikult tema enda tapetud looma liha. Siin tekib hügieeniküsimus. Kuidas on kindlustatud, et loom oli tapmise ajal terve või et kui loom varem oli haige ja võttis ravimeid, siis kas ta tapeti ikka piisavalt kaua aega peale ravimite võtmist, et nende jääke enam lihastes ei oleks? Veterinaar annab loa looma tappa. Aga kas ta kutsutakse ka eraviisilisel tapmisel koju või on mitteametlik loomatapp salajane toiming, millest ainult perekond ja sõbrad teavad ja kuhu ei segata loomaarste? Pealegi olen kuulnud jutte, kuidas purjus külamehed siga tapavad, nii et loom oma seakisaga, kirves kuhugi suvalisse kohta löödud, mööda õue ringi tormab. Loodan muidugi, et see on erand, mitte reegel, aga kahjuks on reaalsus tihti palju kohutavam kui fantaasiad ja oletused. Sellest eestikeelsest seadusest saab teada igast asju loomse toidu käitlemisest.

Hetkeseisuga toitun järgmiselt: vabakanade munad, juur- ja puuviljad, teraviljatooted, mesi. Praegu veel tarbin supermarketi piimatooteid ja kala, kuigi ma pole kunagi kalafänn olnud. Samuti söön maiustusi, joon kakaod, kohvi ja teed. Kõik see on väga kahtlane, sest kusagil võidakse kasutada lapsorjade tööd või lehmi väärkohelda, mida neilt piima röövimine kahtlemata juba iseenesest tähendab. Olen muutunud täiesti paranoiliseks. Ja kogu aeg tunnen, et tahaks midagi süüa. Liha näiteks.