Olen hoolega kunstivältimist teinud, kuid korduvalt libastunud. Kirjutan iga päev üles, kuidas mul elu ilma kunstita kulgeb ja millised mõtted, tunded, impulsid ja unenäod mind valdavad. Aasta lõpuks on mul 365 lühiraportit.
Kunsti tegemise ja kunstiürituste vältimine ei ole kahandanud mu populaarsust, pigem vastupidi, sest nüüd antakse mulle auhindu ja analüüsitakse mu töid ilma minu enda kohalolekuta, mis on iga ambitsioonika kunstniku unistus. J. Lacani järgi on ainus edukas isand surnud (vaikiv) isand, sest niipea, kui isand hakkab midagi seletama või annab vihjeid oma maalähedusele ja tavalisususele (nagu naabritüdruk), feilib ta suurelt. Selgub, et ta on lõhestunud keeleline olend, kes võib-olla isegi käib WC-s.
Näiteks sain hiljuti Ladyfesti filmiauhinna. Idee mu eelmisel aastal tehtud filmi Lennuk ja Lehm näidata ja auhinnata tuli Ladyfesti korraldajatelt, nii et minu initsiatiiv oli null, nii nagu mu projekt Nihe ette näeb. Auhinda vastu võtma ma muidugi ei läinud, sest tegemist oli kunstiüritusega. Hea küll, laiemalt võttes nimetagem seda kultuuriürituseks, aga minu jaoks isiklikult on Ladyfest tihedalt kunsti ja kunstnikega seotud sündmus. Nii et sain oma feministliku filmiteooria raamatu ja koti kätte, kui käisin Tallinnas juukseid värvimas ja kaamerat remonti viimas. Näitustele loomulikult jalga ei tõstnud, kuigi möödusin Draakoni galeriist, kus käis rahvarohke ja lõbus avamine. Tallinnas kohtusin üle hulga aja oma EKA kursaõe Katsiga, kes tõi mulle Saksamaalt kondiitritooteid. :P
Kaamera remondist ei saanudki asja. Ostan uue püssi. Ma pole ammu nii palju vihastunud, kui oma vana, aga suure Sony kaamera fookuseveaga maadeldes. Ja sarnased vead tekivad isegi mitukümmend tuhat eurot maksvatele profikaameratele! Unistan 3D kaamerast ja 3D monitorist, mida ilma 3D prillideta näeks, aga pean ilmselgelt paar aastat raha koguma.
Reedel tegin oma kunstivältimise programmi teadlikult erandi ja vaatasin kunstisaadet Kultuuritehas mille teemaks seekord olid sekkuvad kunstiakstioonid. Sandra oli mind sinna rääkima kutsunud, aga ma ei läinud, sest kunstisaade ju!
Ei kahetse, et vaatasin. Oli põhjalik ja sisukas saade. Minu aktsiooni Äng analüüsiti iga kandi pealt. Raivo Kelomees arvas, et kunstnikule ei meeldi miski rohkem kui see, et temast räägitakse, ilma et ta ise kohal peaks viibima. Liisa Past rääkis, et Eesti ühiskond pole veel nii suureks sammuks valmis, et naised võiksid kuuma ilmaga meestele sarnaselt ülakeha paljastada. Ma olevat tahtnud õpetada algklassilastele kõrgemat keemiat, ilma et nad teaksid, mis on molekul ehk liiga suurt muudatust püüdnud läbi viia. Ega ma otseselt vastu vaidlekski, aga samas, keegi peab ju olema, kes mõtleb ja tegutseb suurelt, sest millest koosneks muidu ajalugu? :)
Meediamaastik reageeris omamoodi: selle asemel, et rääkida teemast, mille tõstatasin, räägiti hoopis minu isikust. Minuga on tehtud mitmeid persoonilugusid, intekaid, kutsutud saadetesse jne.
Lisaks andsin hiljuti inteka ilublogile All the Pretty People.
Sandra mainis ka mu uut kestvusperfokat, mille jooksul ma kunstiga ei tegele vaid õpin kondiitriks. Kelomees arvas õigesti, et see on üks lüli mu kunstnikukarjääris, mida ma praegu ehitan, Sandra kahtlustas, et see aasta võib märkamatult 10 aastaks venida, aga end tundes tean, et nii see kindlasti ei lähe. Jutt läks humanitaaraladele ja sellele, et sageli ei tööta inimesed neil aladel, mida nad on õppinud. Kelomees rääkis toidukunstist, food-art’ist. Räägiti veel mitmetest teistest headest sekkuvatest kunstiprojektidest.
Rohkem kunstijuttu ma ei aja! Homme algab taas kool ja aprillis praktika.
Muide, kas teadsite, et Tartu Khk-s tehakse puhastusteeninduse teatevõistlusi? Käisin ühel päeval koolis. Seal toimus parasjagu suur ja pidulik aasta tegijate valimine. Igalt erialalt valitakse aasta tegijad. Kõige sürrim asi, mida minu silmad on näinud, on aasta tegija valimine koristamise erialal. Kõik osalejad ja pealtvaatajad olid naissoost. Tuleb tõdeda, et kraamimine on endiselt ekslusiivselt naiste ala. Vastu ootusi ei jooksnud keegi harja ja lapiga pööraselt karjudes ringi. Mõtlesin, et kui mul tolmuallergiat poleks, võiks stiili mõttes õppida puhastusteenindajaks ja oma koolidiplomi kuldses raamis seinale riputada. Aga sellel oleks ilmselt olulisem tähendus, kui oleksin mees.
Meestele peaks koristajate võistlust soovitama -suhteliselt lihtne oleks oma soo arvestuses auhinnalise top 3 sekka tulla : )
ReplyDeleteMeeskoristaja on ilmselt sama eksklusiivne nagu naiskosmonaut,keda kantakse kätel lihtsalt selle eest, et ta olemas on.