Uus kestvusperfokas "Nihe kunstnik -> kondiiter"

Mind ootab ees raske aeg. Loe siit, miks.
Olen mitu aastat mõelnud, et kutsekasse võiks astuda. Mingi ameti peaks selgeks õppima, sest meie süsteemis kunstnik olla on umbes sama, mis haige olla. Peast käisid läbi IT, lüpsja, autoremondilukksepp ja lõpuks kondiiter. Küpsetada on tore, sest päris mulle meeldiks räpases ja külmas garaažis autode all roomata. Alles hiljuti olid pannkoogid ainuke toit, mida oskasin valmistada. Nüüd teen Pavlovat ka ja keedan moosi. Igatahes, here we go. Aasta ilma kunstita! Seda on varem tehtud (vt. kunstnik Tehching Hsieh One Year Performance). Mida Hsieh elu elamise all silmas peab, ei oska öelda.

Käisin juba suvel Tartu Kutsehariduskeskuses vestlusel. Komisjoni liikmed olid sõbralikult meelestatud. Siis selgus aga, et mul tuleb septembris näitus õppetöö algusega ühele ajale. Mulle öeldi, et võin talvel uuesti sisse astuda, kui vahepeal ümber ei mõtle. Sihikindel nagu ma olen, ilmusingi südatalvel uuesti vestlusele. Oli 30 kandidaati ja komisjonis seekord vaid kaks naist. Nad olid seekord ranged ja püüdsid mind hirmutada. Minult küsiti, miks ma tahan sisse astuda. Seletasin, et tahan kogeda midagi kunstimaailmast erinevat. Meie vahel hargnes umbes selline vestlus:
„Kuidas kujutad ette praktikat?“
„Vara peab tõusma, kohale jõudes ahi tööle ja…“.
„Vabalt võib juhtuda, et pead terve päeva ainult koristama. Ja seal on must! Rutiinne töö! Päev läbi võib ainult porgandikooki teha. Kui siin osad on arvanud, et nemad hakkavad ainult torte kaunistama, on nad pärast väga pettunud!“
„Mina ei tahagi kaunistada!“
„Igatahes ei pruugi sa üldse kaunistamiseni jõuda. Meil on tööstuse jaoks ettevalmistus. Järjest on tulnud õpilased ütlema, et nad ei suuda rutiinset tööd teha. Ega teil nüüd midagi enam vahele tuleks, kuni õppetöö läbi?“
„Ei tule. Olen kõik asjad ära teinud. Näituse ja aktsiooni palja rindkerega!“
„Me teame jah. Peaasi, et siin üllatusi ei tuleks!“
Nad püüdsid mind veenda, et töö on raske ja vastupidavust on vaja ja uurisid, kas ma olen ikka valmis. „Suur kunstnik nagu sa oled, kuidas sa kujutad end ette rutiinset tööd tegemas?“
Vastasin, et kuna käin jõusaalis, olen tugev ja vastupidav.
Komisjon muigas selle jutu peale ja kordas, et tordi kaunistamist tõenäoliselt ei jõua üldse teha. Kordasin, et ma ei tahagi kaunistada.
Inimestesse on sügavale juurdunud müüt, et kunstnik tegeleb kaunistamise ja kaunite kunstidega. Tegelikult ei ole mul kaunistamiseks iial annet olnud. Ma pole kunagi suutnud korrektselt värvida, et üle ääre ei läheks, kenasti lõigata ega kleepida. Kolepakkimises saaksin ma esikoha. Rutiinne töö tuleb enda jaoks lahti mõtestada. Šamaanid ja Tiibeti mungad teevad ka rutiinset tööd. Maalimine võib olla ääretult rutiinne ja jõutrennist ma ei räägigi.
Lõpetuseks anti mulle ainete nimekiri ja öeldi, et kulutused on ca 20 eur tervisetõend ja ca 60 eur kokariietus koos veekindlate jalanõudega.

Mulle öeldi, et info kooli sisse saamise kohta ilmub juba vestluspäeva õhtuks veebilehele. Piilusin kannatamatult sinna juba lõunast alates iga tunni aja tagant. Imelikuks muutus olukord, kui isegi õhtul kella viie paiku lehel tühjus vastu vahtis. Kartsin, et vaikus tähendab, et mind ei võetud vastu. Olin nii kaua juba kondiitri erialast unistanud ja kujutlenud, kuidas ma, kokamüts peas kooke küpsetan, lõputööks majasuuruse Pavlova teen, terve aasta ühelegi kunstinäitusele jalga ei tõsta ja nõnda edasi. Ja nüüd äkki ei võeta mind vastu?!

Kunstniku elukutse on alati riskifaktor. Mul pole kordagi elus lastud kergekäeliselt peale kunsti muud teha. Ega ma olegi eriti muud teha üritanud, kuna ma lihtsalt ei oska peale kunsti mitte midagi (ega ma kunsti ka võib-olla oska). Mõttetu olevus selline. Eluvõõras, kohmakas, veidravõitu ja kasutu. Käisin lapsepõlves kolm aastat maakoolis nimega Juuru Keskkool. Seal pidid õpilased sööklapäevi tegema. See tähendas, et nimekirja alusel aitas iga päev paar õpilast koolisööklas kokki. Mina unustasin iga kord oma päeva ära ja kokk ilmus alati ootamatult keset tundi klassi, et mind sööklasse kutsuda. Juuru kooli kokatädi ütles mulle, kui koolisööklas töötasin: „Oled tore tüdruk, aga tööd sa küll teha ei oska!“. Mitte et ma seda südamesse oleksin võtnud.

Kõik mu elus on tiirelnud kunsti ümber. Õppimine: lastekunstikool, kunstikool, ülikooli maalieriala, kunstiakadeemia idk eriala. Töö: põhikooli kunstiõpetaja, kunstipoe müügiesindaja, Photopointi digitöötleja. Mulle ei ole ükski neist töödest meeldinud, aga võimalik et see on seotud asjaoluga, et kõik need ametid on näiliselt kunstiga seotud, aga kunst ja kunstnik peaksid minu meelest olema mingis mõttes vabad, mitte et ma usuksin müstilisse vaba mõtte lendu, aga „Kunstniku töö on teha head kunsti ja diilerid peavad oskama seda valida.“ (galerist Olga Temnikova Hommiku TV-s).
Kunstnik ei pea teesklema, et kunstipoes on ta kunstniku rollis, teeb müügitööd kui kunstnik ja teab õlivärvide rahvusvahelist märgistust sellepärast, et ta on kunstnik. Vabsee ei pea seal kunstnik olema! Mida vähem sa sellisel tööpostil kunstnik oled, seda kauem sa seal vastu pead, aga lojaalne ja vastupidav ori on firmade unistus.

EKA õppejõutöö mulle meeldis, aga naeruväärse palgasumma tõttu tulin ära, mis ei tähenda et ma tulevikus võimalusel tagasi ei lähe. Vabatahtlik töö vanglas ka oli äge.

Milline oleks kunstniku võimalus tõsiselt mingit tööd teha? Radikaalselt kunst hüljata. Õppida ära amet ja praktiseerida seda, kuni silme eest on must, kuni suust ainult korinat kostub ja saad ükskord aru, et peale kunsti on veel muu maailm, millest värvikalt kõneles juba Emma Goldman 100 aastat tagasi.

Milleks see hea on? Et tulevikus paremat kunsti teha, arvaku mõni pealegi, et kestvusperfokat Äng enam ületada ei saa. Lootsite, et kaon kunstiväljalt igaveseks?

Oma sisseastumise juurde tagasi tulles on märgilise tähendusega, et sain alles järgmise päeva hilisõhtuks tulemusest, aga ka selle viibimisest teadlikuks:

Tere Fideelia-Signe!
Õnnitlen! Olete kondiitri erialale vastu võetud. Tartu KHK vabandab, et infosüsteemis tekkinud rikke tõttu viibis teie teavitamine kondiitri erialale sisse saamisest. Vastuvõtukomisjoni otsus sisestati vestluse päeva lõpus ja on kooli infosüsteemis nähtav. Kahjuks ei ole tänase päeva jooksul saadud IT-alasest veast jagu ja nii ei saa teie oma õppima asumist kinnitada. Jne.

Juba enne kooli astumist kõva adrekalaks ja segadus. Pole paha. Kool algab 13. veebruaril ja on iga kuu 3. ja 4. nädalal esmaspäevast kolmapäevani pikkade päevadena. Lisandub 10-nädalane praktika.

Mu isa on selles koolis elektriku ja joonestaja eriala kiitusega lõpetanud. Kool tahtis teda saata Moskvasse edasi õppima, kuid segastel asjaoludel isa keeldus ja astus hoopis mereväkke, kus teenis rõõmsalt allveelaeval… aga see pole üldse enam see lugu!

Tartu Kutsehariduskeskuse koolilaul. Toomas Lunge on sõnade autor. Kadunud Ilme Pagar oli ta tädi. Ilme Pagar on mitmel mu suurel õlimaalil ja filmis Harilik pensionär.
Kooli ajalugu

Luht

Sven Vabari võimsad mõtisklused Tartu Emajõe luhtadest innustasid mind võtma ette pildistamisretke oma lemmikluhale. Mulle meeldib see koht ka, mida Sven kirjeldas, aga seal on nüüd rattatee tõttu rohkem rahvast. Siiski mitte alati.

Vahel mõtlen, milline tunduks Tartu külalisele, kes esimest korda linnale läheneks kusagilt nii, et ta ilma kesklinna ja üle jõe minemata jõuaks Annelinna rattateele ja sealt Ihastesse. Ilmselt peaks ta linnasüdameks ja suurimaks ärikeskuseks Eedenit. Üle jõe paistev tegelik kesklinn mõjub väikese ja madalana, paar juhuslikku kõrgemat hoonet siin-seal. Eriti suur vahe tekib ööpimeduses, kui Eeden on tuledes.

Koht, kus käisin eile, on absoluutselt inimtühi. Sinna pääsemiseks tuleb Ihaste tee poolt üle laia luha jõe suunas minna. Seal on talvel paksu lume tõttu raske kõndida. Praegu on lumi kohati lausa põlvini. Väljal puhuvad võimsad maailmatuuled ja iial ei tea, millal astud tühjusse. Lumi katab kinni võimalikud sissekäigud jõealusesse maailma. Kui läbi raskuste jõekaldale jõudsin, nägin teisel pool värvilise gräfitiga kaetud müüri, mis paistis läbi tiheda võseriku. Suured palgihunnikud nagu vanasti. Edasi minnes nägin üle jõe Prisma ostukeskust, mis mõjus halli ja mahajäetuna. Mäletan, et kui esmakordselt Tartus sürrist kohast, Pärna tänavalt vist, Prisma märki nägin, pidasin seda hallutsinatsiooniks. Täielik ulme, kuidas see nii kaugelt sai kätte paista.

Graffiti ja palgid Ihaste-poolselt kaldalt vaadatuna

Aeglase säriga lumemärja hallfiltriga tehtud pilt

Prisma kaubanduskeskus ja vana puu

Luha-arhitektuur

Emajõel on hilja saabunud talve meeleolu. Jääpuder sõidab mööda tumedat vett. Tahtsin seda aeglase säriga pildistada ning püüdsin objektiivile hallfiltrit ette keerata. Filter kukkus aga lume sisse. Sobrasin küünarnukini lumes. Filtri leidsin, aga käed said märjaks ja hakkasid külmetama. Kandsin neid sõrmikuid, mis sõrmed paljaks jätavad- nende väel ma kadunud asja otsisingi- lisaks olid kaasas käpikud selleks ajaks, kui ma ei pildista. Pidasin veel mõned pildid vastu, kuni käed juba külmast valutama hakkasid. Tuul tõusis ning puistas kerget lund. Panin asjad kokku, endal näpud iga liigutusega aina punasemad ja kriimustusi täis. Mõtlesin, mida möödakäija võiks minust arvata, kui ma oma kollases kombekas valusate sõrmedega vihaselt puhisedes fotoasju kokku panen. Iga kord, kui olen talvekombinesoonis nagu kosmonaut, meenub mulle, kuidas Juri Gagarin orbiidilt laskudes tühermaale sattus. Esimesena kohtas ta vanaeidekest lapselapsega, kellele ütles: „Ärge kartke! Olen nõukogude inimene.“.

Mida mina võiksin möödujaile öelda? Gagarin saabus just esimese inimesena orbiidilt, aga mina? Tulin kodunt, siitsamast nurga tagant. Mul ei ole tõesti mitte midagi öelda.

Möödakäijaid aga ei olnud. Ülejõemaailmas valitses samasugune vaikus nagu Annelinnas ja Ihastes. Ainult hullud möllavad halli ilma ja paksu lumega kusagil võsas.

Kodutee oli pikk ja raske. Lumes käies on tunne nagu unenäos: liigud küll, aga edasi ei saa. Pulss oli laes ja ma ütlesin luhale veendunult, et võitjaks jään mina, ei mingit kahtlust. Gagarin vallutas kosmose, mina luha.

Ma ei kavatsenud üldse nii sõjakalt luhale minna, sest mulle on palju meelepärasem koostöö loodusega (vt näiteks Evelyn Fox Keller), mitte looduse vallutamine (vt näiteks F. Bacon). Küllap krampi tõmbuvad näpud andsid sõjakuseks põhjust. Ei jõua ära kiruda, et mul puudub võime ise oma kehatemperatuuri reguleerida nagu Jäämehel. Kui Vabar kirjutab, et Emajõe luhal võsas elab šamaan, siis Ihastes võiks ju elada Jäämees või -naine.

Talvine kummipaadimatk Võhandu jõel

Uuel aastal jätkuvad uue hooga minu katsetused ekstreemspordis.Olen kade sellele mehele, keda kustutakse Jäämeheks, kuna ta suudab ise oma kehatemperatuuri sobivana hoida. See võimaldab tal põhjapolaarjoonest kõrgemal peaaegu alasti poolmaratoni joosta.

Eile käisin kummipaadiga Võhandul. Algus oli Leevil ja lõpp Reos. Kestus ca 3 tundi. Lagle ja Tanel Telc korraldasid. Tanel ja tema sõbrad on kõvad ekstreemsportlased. Meil oli üsna suur seltskond, kes kahte paati ära mahutati. Ilm läks samal päeval talviseks. Sadas kerget lund ning kuigi kraade ainult -1 C,  tundus siiski, et enam ei ole soe. Jõevesi mõjus imelikult paksuna, mis võis tulla külmakraadidest. Panime kaldal selga kalipsod, kummist sussid, spetsiaalsed konksus sõrmikutega kindad, päästevestid ja pähe mütsid. Jube raske oli, sest külma tõttu panin nende peale oma isiklikud riided. Matka alguses hakkasid mu sõrmed jubedalt külmetama ja valutama. Panin oma sõrmikud spordisõrmikute asemele ja kohe hakkas soojem. Olin paadis Marguse, Lagle ja kahe noormehega. Paadijuht oli kõige taga ja hüüdis sealt: parem tõmbab! Vasak tõmbab! Kõik tõmbavad! Pead alla!
Võhandu maratoniks valmistuv Margus Kiis jagas ka oma käsklusi: pole siin midagi passimist! Tõmmake nüüd! Pange nüüd!
Ta ei tahtnud teist paati ette lasta.
Kihutasime üle kolme kose. Keskmisel oli oht ümber minna, sest suur palk oli risti ees. Märkasime seda liiga hilja. Õnneks ei läinudki uppi. Juht ütles, et kui me teistmoodi oleksime paadis paiknenud, oleks paat ümber käinud.
Mu seljakott, mille olin paati kaasa võtnud, sai läbimärjaks, aga pole hullu, sest seal polnud vett kartvaid esemeid vaid termos kuuma teega ja paar rõivaeset. Tegime Süvvahavval peatuse ja saime jalgu sirutada. Kalossid olid väga külmad sellise ilma kohta. Kaks paari sokke oli all, kuid ikka oli külm. Jalad püsvad paadis paigal, varbaid ainult saab liigutada.
Pärast tuli igavam teelõik, kus saime juttu puhuda ja rääkisime just eetris olnud „Õhtusöök viiele“ saatest. Kuigi seal ei juhtunud midagi erilist, üritasid saate tegijad iga väikest asja suureks puhuda. Operaatori meelest oli ilmselt hea huumor salaja Billeneeve seelikualust filmida. Minu meelest oli see labane katse kunstlikult skandaali õhutada. Kui minuga midagi sarnast tehtaks, kaebaksin saate tegijad kohtusse, sest see on seksuaalne ahistamine.

Reos sai matk läbi ning me ronisime silla juurest kaldale. Vahetasime riideid ja mul hakkas külm. Läksin varem autosse sooja ja avastasin alles seal, et mu parema jala varbad on juba külmast valged. Ma ei tundnud neid enam üldse ja pika masseerimise peale alles läks veri käima.

Algul arvasime, et läheme Taneli tuttava maasauna, aga siis selgus, et läheb aega, enne kui me kohale saame ja saun kuumaks köetakse. L ja M pidid varem koju minema ja mina pabistasin, et sauna oodates külmun surnuks.

Koduteel rääkis Margus, kuidas temal kui ajaloolasel on huvitav jälgida müüdi teket. Varsti keegi enam ei tea, kas Fideelia oli üldse olemas ja milline ta välja nägi, aga räägitakse, et keegi kõndis palja ülakehaga läbi Eesti. Ma olevat võrreldav Jeesusega.

Igatahes oli külmast hoolimata vinge päev. Tegime sauna hoopis kodus, Aivar tuli ka. Liiale sai mindud vihtlemisega. Süda sai liigse koormuse. Pärast sauna hakkas uuesti jahe, öösel ma alguses ei saanud hästi magada, aga hiljem juba langesin koomasse, millest virgusin alles kl 11 ajal järgmisel hommikul.

Viis asja, mida surijad on kahetsenud

FB-s ringles üks artikkel.
Mõtlesin, et kommenteerin seda pikemalt.
Vananemine ja surm on olnud üks teemadest, millega oma kunstis tegelen, tõsi viimasel ajal on soorollid juhtohjad enda kätte võtnud.
Ma ei leia selle artikli autorit ja lehe järgi otsustades võib see olla isegi välja mõeldud umbluu, aga olgu siis pealegi. Niisiis, kui ma lähipäevil peaksin surema, milliste väidete taha ma saaksin panna linnukese, et olen teinud ega pea tegemata jätmise pärast kahetsema?

Viis asja, mida surijad on kahetsenud

1. Soovin, et mul oleks olnud julgust elada elu enda moodi, mitte sellist elu, nagu teised minult ootasid.

Checked. Olen siiamaani elanud nii nagu ise tahan, ärritades sellega väikekodanlasi ja võib-olla veel kedagi. Ma ei tea, miks mõnesid vihastab, kui keegi elab omatahtsi. Kas nad on kadedad, et ise ei julge, ei suuda või ei ole selle peale tulnud? Osad ehk arvavad tõsimeeli, et ma elan valesti ja mind peab õigele teele juhatama.

2. Soovin, et ma poleks nii kõvasti tööd rüganud.

Checked. Ei ole liigselt tööd rabanud. Töö teeb inimesest ahvi. Pealegi on kunstnikel hoopis teisiti. Kunst ongi kunstniku töö, aga selle eest ei taheta eriti maksta (vt. Meelavaldus).

3. Soovin, et mul oleks olnud julgust väljendada oma arvamust.

Olemas. Ma ei karda midagi. Tegelikult paar asja ikka on, mis kananaha ihule toovad, aga ma ei ütle, mis. Oma arvamusega on mul alati olnud nõnda, et kui ma küsimusele vastust ei tea, siis vastan „ei tea“, aga kui mul on lahendus, siis ei kuluta aega lobisemisele vaid tegutsen (vt. Äng). See ei tähenda nagu ma ei suudaks teooriat panna. Praktika algabki teooriast. Küsimus on valikutes.

4. Soovin, et oleksin sõpradega ühendust pidanud.

Korras. Facebook on olemas. Puudust tunnen praegu irl suhtlemisest oma Tallinna-sõpradega, aga loodan et aasta pärast oleme rohkem koos.

5. Soovin, et oleksin lasknud iseendal rohkem rõõmu tunda.

Kirjas. Mina kätt ette ei ole pannud. Kui rõõm tuleb, lasen alati sisse!


Kuhu õnn jääb?

Olen ju täiesti ideaalne, miks ma siis ikkagi õnnelik pole? Õnnelik ei ole ma nähtavasti ainult selle-pärast, et ei taha. Milleks mulle õnn? Sellega ei saa ju midagi teha ja seda pole minu meelest ülepea olemas. Hetkeline õnnejoovastus, kui midagi väga hästi on läinud või adrekalaks pärast pingelist hetke on olemas, aga mingit õnnelikku elu küll mitte. Kuniks meil on soovid ja ihad, ei ole me õnnelikud ja kui soove ja ihasid enam ei ole, oleme kas surnud või valgustunud. Pigem surnud, sest vaevalt et valgustustki olemas on.