London, tissid ja esinemine Maire Aunaste saates

E kutsus mind taas nädalavahetuseks Londoni. Lennureis möödus mul ühe vene-eesti päritolu noormehe seltsis, kes oli pulmast tulnud ja vipsis ning jagas hüplikult oma hajevil joodikumõtteid. Ta lihtsalt istus mu kõrvale. Ma olen friigimagnet. Ta pakkus mulle Vana Tallinna, mina talle õuna ja nii see lend möödus. Tüübil olid erakordselt õblukesed labakäed ning kokapaberid, aga ta ei töötanud enam ammu kokana: raha pärast. Kokkadel olevat vilets palk. Vahepeal ilmus ta näole masenduse vari ja ta märkis: “Tead. Ma arvan, et mul ei ole ühtegi tõelist sõpra peale minu ema.”. Järgmisel hetkel ta juba naeris millegi üle, jäädes Vanast Tallinnast aina rohkem purju. Temaga oli päris lahe igavat lendu mööda saata, aga Lutoni lennujaamas muutus ta tüütuks. E oli mulle kirjutanud õpetuse, kuidas ma lennujaamast hotelli saan, aga see mees pirises sääsena mu kõrva ääres, et tema olevat kaks aastat Londonis elanud ja teadvat, kuidas ma odavamalt ja kiiremini sihtpunkti jõuan. Kui E helistas, küsisin, mida ta teisest plaanist arvab, aga ta laitis selle maha ja ma otsustasin teha nagu E soovitas, sest ma ei tahtnud ära eksida. Purjus tegelane muutus ikka räigelt tüütuks, sest kui ma püüdsin osta rongipiletit, korrutas ta kõva häälega mu kõrval, et ma ei tohi osta seda piletit vaid peaksin ostma bussipileti. Kui ta nägi, et olen pileti ära ostnud, ta solvus, ütles, et ma olen loll ja läks oma teed.

Järgmine ootamatus juhtus bussis, mis viis raudteejaama: nägin võrdõiguslikkuse volinikku, kes oli sama lennukiga tulnud! Me ei olnud varem omavahel vestelnud, kuigi seminaridel tõenäoliselt oleme koos käinud küll. Ta tundis mind ära, kõnetas ja teel Londoni arutasime minu avaldust. Kuhugi välja me ei jõudnud, sest tegu olevat üsna keerulise pähkliga.

Londonisse saabunud, hakkasin hotelli otsima ja sattusin kulgemise tulemusena otse Londoni Kunstiakadeemiasse. See oli mingi väiksem kool, mitte Royal Academy. Suur hoone oli. Üks mustanahaline mees, kes jalgrattaparklat (mida keegi kasutada ei osanud) valvas juhatas mind sealt edasi.

Samal õhtul näitas Eestis ETV-s seda Aunaste saadet “Mida teie arvate”, kus mina eksperdina kohal olin. Ise ma nägin seda alles järgmisel nädalal. Enne kui Londoni-seiklustega edasi lähen, meenutan võtteid. Seda saab järelvaadata netis.

Saade oli täitsa normaalseks kokku pandud, arvestades, milline segadus seal vahepeal toimus. Iluminutid: televisioon muudab kõik inimesed paksuks. Ma olen palju peenem kui ekraanil. Isegi meik oli päriselt palju ilusam kui telekast paistis. Kahjuks oli saatest välja lõigatud naljakas juhtum seoses mu värvitud juustega: rääkisin, et kui juuksuri juures käin, küsib juuksur alati teistelt klientidelt, kas nad sooviksid sama värvilisi juukseid nagu mul ja kunagi keegi ei soovi. :D Aunaste publikule: andke kepikestega märku, kes sooviks samasuguseid juukseid nagu Fideelial! Keegi, mitte keegi! Äkki arglik kepike: üks hallipäine mees! :D

Ma ei saa aru, miks nii paljud Maire Aunastet vihkavad või kui just ei vihka, ei kannata teda silma otsaski. Mulle ta meeldis, aga mitte sellepärast, et ta pidevalt mind, mu blogi, mu välimust ja tegusid kiitis vaid lihtsalt sellepärast, et ta tundus vahva ja ma ei leidnud ainsatki põhjust teda mitte sallida.

Nalja sai Linnar Priimäega, kes vaheklippide ajal kõrvad ja silmad kinni pani ning lõpuks stuudiost kadus. Esimene klipp, kus ropendavad mehed WC- poti vaakumpumbast šampust jõid, andis Priimäe esteetilisele maitsele ränga hoobi. Minu meelest oli klipi ülesehitus väga steriilne: näitlejad pingutasid kõvasti üle, seinad olid värskelt valgeks värvitud, sinna oli musta värske värviga püüdlikult tehtud anarhistlikku grafitit ja vetsu vaakumpumbad olid äsja poest ostetud. Võltsroppus mind ei kõiguta.

Nüüd taas Londoni teemal. Järgmisel hommikul näitas Londonis telekast rugbit. E hakkas kl 7 kolistama, et vaadata seda läpakast! Ärkasin, sain maruvihaseks ja käskisin tal voodi heita, et saaksin magada. Tulemus: E puges üleni teki alla ja jälgis seal oma moblast rugbit, puhisedes iga kord, kui värav löödi. See juhtum illustreerib vanasõna, et aastad ei loe, kui hing on noor: vanasti lugesid sõnakuulmatud lapsed teki all taskulambiga raamatuid!

Pärast leppisime ära. Ta ütles, et püüdis vaikselt tegutseda, aga kuna ta on väga kohmakas ja mina olen paberitega unetu, siis ei saa ju nii teha! Ärkasin isegi siis üles, kui ta oma hingamistrikki tegi! Tal on kummaline komme hingata kõva häälega sisse, hoida hinge kinni ja hingata pahinal välja nagu masin oleks toas.

Käisime kahe päevaga kõik suuremad kunstigaleriid läbi ja sattusime neisse alati hetkel, kui oli algamas tasuta giidiga ringkäik tähtteoste juurde. Esimene päev möödus Tate Modernis, kus mustanahaline giid tutvustas Taryn Simon’i näitust A Living Man Declared Dead and Other Chapters.

See oli mahukas ja aegavõttev vaatamine. Tegemist siis genealoogiatüüpi uuringuga. Teine suurem näitus oli Gerhard Richter’i Panorama: näide, kuidas kunstnik suudab maalida peaaegu ükskõik, millises stiilis.

Pärast käisin veel portreegaleriis, aga seal midagi erutavat ei näinud, sest suuremat osa olin kevadel juba näinud ja uus Hollywoodi staaride fotonäitus ei tundunud kuigi asjalik. Rahvast oli meeletult kõigis galeriides. Inimesed tahavad kunsti vaadata ja seda lahti mõtestada. Tullakse peredega.

Samal ajal toimus Trafalgar Square’l suur meeleavaldus Afganistani teemal.

Tänavakunstnik joonistas lippe meelavalduse jooksul

Õhtul käisime teatris vaatamas etendust Jah, härra peaminister, väga kihvtid näitlejad olid.

Pühapäev: Saatchi ja Tate Britain. Hiljem hängisime totaalses kommihullumajas M&M’s World. Samal ajal möllasid tänavail end zombideks maskeerinud tüübid. Olime parajasti Jaapani anime nännipoes, kui üks pussnoaga verine zombie hüppas poodi sisse ja tegi „böö“, erilist efekti saavutamata.

Koledad kommid ja mina M&M's Maailmas

London oli zombiest vallutatud ja ühelgi ööl ei olnud vaikne

Saatchi galeriis oli viimaseid päevi avatud näitus New Scupluture, mida giidiga vaadata õnnestus. Kogesin nostalgiahetke: Richard Wilsoni naftatuba „20:50“ oli endiselt seal! Ainuke pettumus oli, et kui ma aastal 2003 sain minna mööda poodiumi õli keskele, siis nüüd enam seda teha ei tohtinud. Giidi sõnul on see ettevaatusabinõu. Vanasti sai niimoodi sinna sisse kõndida ja selles loos kunstnik seletab, et sai idee ruum õliga üle ujutada basseini veerel puhates.

Richard Wilson "20:50"

Roosade tiibadega halvad koledad vanamehed ja mina Saatchis

Autoportree Richard Wilsoni teosega "20:50"

Tate Britain’is sattusime jälle giidile. Alguses mõtlesin, et ma ei viitsi seda nõrga häälega vanadaami kuulata, sest oli palju huvilisi ja ma olin pikast päevast väsinud, aga mida kauem ta rääkis, seda põnevamaks kõik muutus. Inglise prerafaeliidid, eelimpressionistid ja naiivse kallakuga tegelased – kõik olid väga huvitavad. Giidil oli hea huumorimeel ja ta ütles, et kui sa vanasti üldse keegi olid, ei ostnud sa oma mööblit ise. Hakkasin mõtlema, et mina ju ka ei ole oma mööblit ise ostnud, enamus mu raskest puidust kolakaid on esivanemate pärandus.

Giidid teevad hulle pingutusi, et tavakodanikule kunsti seletada. Kuna nad ei teadnud, et olen kunstnik, üllatusid nad iga kord, kui ma mõnele nende küsimusele õigesti vastasin või midagi ära arvasin: amazing!

Lisaks oli seal omal ajal publikut hullutanud maailmalõpu maalija näitus.
John Martin oli 19. sajandi kunstnik, kes võttis Piiblist maailmalõpuideid ja maalis need üles. Rahvale ta meeldis, aga kriitukutele mitte nii väga. Nüüd olevat alles tema aeg saabunud. Ta maalid on olnud eeskujuks paljudele maailmalõpufilmidele. Galeriis sai vaadata ka meelelahutuslikku kino, kus John Martini suurtele maalidele lasti pimendatud ruumis prožega valgusvihke ja püüti tekitada tunnet nagu kohe tuleks maailma lõpp.

Õhtul kinos „Jane Eyre“- esoteerilise hõnguga jaapanipärane variant. Tõsine värk, ei mingit nalja. Lõpp ajas naerma kui aus olla.

Olen nüüd kodus ja pean endistviisi täiesti masendavaks juba eelmises postituses mainitut, et kunstnik ei saa oma töödega muidu tuntuks kui peab end poolsurnuks piinama, kõndides näiteks 161 km palja rindkerega. Kunst ei koti kedagi, ainult tissid loevad. Loomulikult oli minu aktsioon „Äng“ oluline sotsiaalkriitiline töö, sest tõi esile ühiskonna hirmud, ängid, suhtumise naistesse jne, aga… saate isegi aru, mis mind häirib. Ma ei viitsi korrutada.

Sain eile kaks uudist: esiteks olevat minu aktsioon inspireerinud Kanal 2 eilset seepi „Eestlane ja venelane“. Ma ise saan alles hiljem netist vaadata seda. Kui keegi nägi, võib siia kommentaaridesse kirjutada, kuidas oli. Teine uudis: Ekspressi Areen soovib minult intekat. Teinud eelnevalt kindlaks, et juttu tuleb laiemalt kunstist, mitte ainult tissidest, andsin oma lahke nõusoleku. Jutuajamine toimub järgmisel nädalal, kui mul enne oma rämedast külmetushaigusest üle saada õnnestub. Praegu tunnen nagu mul oleks kosmonaudikuppel ümber pea ja nina tilgub pidevalt. Ma ei mäletagi, millal viimati haige olin.

Kui ma oma eelmise postituse lõpetasin depressiivse noodiga a’la miski enam ei koti, uusi ideid pole, siis nüüd on mul tulnud juba mitmeid uusi mõtteid, mis on mind viinud arusaamisele, et kunstnik ei ole mitte ainult amet ja töö vaid ka patoloogia, paratamatus, sattumuslikkus. Ja endiselt on õhus liigagi palju revolutsiooni.

Praegu tuli idee pealkirjastada tulevikus kõik oma postitused sõnaga "Tissid". Nii on kõige lihtsam.