Matkad, tissid ja lollus

Matkad

Olen sel sügisel käinud oma Mehe tee staaridega kolmel jalgsimatkal.


Võhandu 16 km. 1. okt

Olin heas vormis, ilm oli suvine ning jalad ei väsinud ära. Ei tekkinud tunnet justkui oleks pikalt kõndinud, sama hästi oleksin võinud ka paigal seista. Kartsin juba, et peale kõike seda, mis ma teinud olen (jalgsikäik palja ülakehaga, öised fotosessioonid kraana tipus, avalikud esinemised jne) pole jäänud enam ainsatki tegevust, mis minus adrekat võiks esile kutsuda. Tee või enekas, ausalt!

Mets Võhandu lähistel

Piusa 20 km. 29. okt

Hirm oli siiski asjatu. Enne seda matka olin pikalt haige: põskkoopapõletik, üldine nõrkus. Iga päev oli palavik, mis ka matka ajal jätkus. Vorm oli kõvasti langenud. Teekond viis alguses järskudest voortest üles ja alla ning läbi padriku. Me ei järginud kogu aeg ettenähtud matkarada, sellevõrra siis ka palju rängem trip. Jalad hakkasid absurdsetest kohtadest valutama: vasaku jala põlveõnnal ja parema jala hüppeliiges. Möldri külast läbi minnes saime kohalikult elanikult, vipsis vanamehelt sõimata. Tema arvates olime me erateel ja hirmutasime ta koeri, kes vastupidiselt eeldustele rõõmsalt ja sõbralikult meid tervitasid. Seadus ütleb, et erateel ja eramaal võib viibida päikesetõusust loojanguni. Isegi, kui see Möldri küla läbiv tee oleks eratee, oli meil õigus sel kellajal seal viibida. Viimased paar tundi kõndisime pimeda tähistaeva all paksus udus. Niisiis jääb enekas praegu ära.

Mets Piusa ääres

Pühajärve 14 km. 5. nov

Ikka veel kergelt tõbine. Lühike teekond, kuid juba jõudsid samad kohad jalgadel valutama hakata nagu eelmisel matkal. Vorm on piinlikult nõrk. Trenni olen jõudnud vaid loetud korrad. Samas neist kolmest kõige ilusam matk. Hommikul murdsid päikesekiired läbi udu ja kaste oli maas. Õhtul imeilus loojang järvel. Vaikne, vähe inimesi. Loodus oli talveootel ja kõik tüütud putukad puukoore alla pugenud.

Hommikune mets Pühajärve ääres

Tissid

Vahepeal on pikenenud nii eesti kui välismaa artiklite jms loetelu, kus minu palja ülakeha aktsiooni mainitakse. Nüüdseks olen saavutanud juba maailmakuulsuse. Mind teatakse Norras, Soomes, Ameerikas, Kanadas ja võib-olla veel kusagil. Facebookis on hea jälile jõuda, kus riigis ma uudistes olin, sest iga kord peale uudist tuleb mulle vastava riigi sõbrakutseid ning lahedaid toetussõnumeid.

Rahvahuumori austajatele soovitan 13.okt eetris olnud ja netist järelvaadatavat osa sarjast „Eestlane ja venelane“. Nimelt on sealne tegevuskäik üles ehitatud minu palja ülakeha perfokale. Seda peab lihtsalt nägema, kuidas Anne Paluveri tegelaskuju Mutt minu aktsiooni eeskujuks võttes ka ise ähvardab rinnad paljaks võtta- vaeste ja pensionäride kaitseks! Ja keeldub neid paljastamast autode reklaamimiseks. Cool!


Lollus

Kuna hiljaaegu valitses mu elu kõigis aspektides täielik kaos, hakkas mulle tunduma, et äkki on netikommentaatoritel õigus, kui nad kirjutavad, et ma olen loll. Võib-olla olen lisaks veel kuri ja inetu ka. Eelmise laupäeva õhtu pühendasime Lehmaga iseenda mõnitamisele. Jõime likööri, sõime jäätist põhja kõrbenud moosiga ja ma kirjutasin FB-sse: „Fideelia on loll“, millele tuli üle 60 kommentaari ühe õhtuga. Igasuguseid soovitusi sadas, mida ette võtta, et lollusest pääseda. Paar päeva hiljem teatas Anders Härm FB-s et ka tema on loll, aga sai vähem soovitusi.