Sügiseti on mul alati tunne, et vana aasta saab läbi ja algab uus. Seega on paslik teha kokkuvõte möödanikust.
Olen terve aasta purjetanud absurdihuumori tähe all ja tundnud õhus revolutsiooni. Vahel näib, et kohe saan maha istuda ja visata paar mõtlikku rida nagu Viktor Astafiev lasteraamatus „Punarinna laul“: Turjaku jalamil luhal laotus udu, ja rohi oli udust märg, tulilillede õied olid maadligi longus ning härjasilmade kollaste silmaterade kohal võbelesid valged ripsmed.“ (Eesti Raamat 1986, originaal 1983). Tegelikkuses aga toimub hullumaja või vähemalt selle puhvetit meenutav metsik tõmblemine ja ma kirjutan hoopis nii: „Ööseks saabusime Laululinnu majutusse. Mul olid väga valusad villid ja iga samm oli jube piinarikas. Kell oli umbes 21.20, kui ma väsinuna pilgu kodumajutuse peahoone ülemise korruse poole suunasin ja äkki nägin iseennast! Ei ma ei näinud ilmutust. Seal mängis suur LCD telekas, kust tuli Reporter ja sattusime maja ette just siis, kui eetris olin mina. Täiesti sürr! Vaatasime ära ja siis selgus, et maja uks on lukus.“ (blogipostitus Äng - 161 km jalgsi naiste õiguse eest olla palja rindkerega!)
Või nii: „Käisin lemmikloomapoes oma orjale koera kaelarihma ostmas. Müüja oli väga abivalmis noor neiu, kes uuris, mis mu koera kaelaümbermõõt on. Ma vastasin, et pole mõõtnud, silma järgi peab otsustama. Müüja küsis, kas on suur või väike koer. Vastasin, et pigem suur. Lõpuks valisin välja odavama kollase rihma, millele oli ilu pärast kinnitatud väike punane kolmnurkne rätik.“. (isiklikust päevikust)
Või suisa nii: „Paaniline näituse ülespanek. Dènes väänas kaela välja, mul nihkus biitseps paigast ja galerii valvur pani õhinaga tapeeti. Juhan ratest vedas mind alt, mul tuju langes. Kutsusin Jusket asemele, keeldus. Paanika. Kärt aitas mind välja. Ta üldse aitas palju.“ (isiklikust päevikust).
Orjavärki ma enam ei tee, sest see osutus täiesti mõttetuks rabelemiseks ja koerarollis ori oli igavam kui päris koer.
Näitusevärki ma ilmselt ka enam ei tee, sest meediakajastus oli seekord null, kuigi isiklikku tagasisidet sain ikka - alates sellest, et huvitav ja hullumeelne näitus kuni selleni, et üks tuttav vanem mees hakkas seda näitust vaadates miskipärast kahtlustama, et olen lesbi. Pean silmas oma hiljutist isiknäitust Mõmmi ja Ingel igavesti koos Draakoni galeriis. Selliseid põhjalikke installatiivseid ülespanekuid, mis hõlmavad inimesi, suuri asju ja rasket tööd, ei ole mul enam tahtmist teha. Videoid ka enam miski mind tegema ei kutsu. Professionaalse tagasiside puudumine on peamine põhjus, aga teine põhjus on muidugi palga olematus. Palka ju endiselt kunstnikele ei maksta, kuigi kevadtalvel plaaniti lausa kunstnike meeleavaldust, mis siiski katki jäi mille ma soolo-meeleavaldusena Objektis tegin. Oma hiljutise isiknäitusega jäin õnneks natuke plussi, aga ainult tänu sellele, et kulkast raha sain ning galerii üür vahepeal poole võrra langes ja osad ehitusmaterjalid olid poes ka odavamad kui kardetud. Seoses selle näitusega kogesin mitmeid suuri pettumusi kaasinimestes, aga veendusin samas, et olemas on ka ilusaid ja abivalmis inimesi. Mis on sõprus? Aga Facebooki sõprus? Sõbrad on need, kes muuhulgas täidavad lubadusi ja kui neil on võimalik, tulevad appi. Teoorias me ju teame seda, aga praktikas ei tule tihti elus selliseid olukordi ette, kus sõprust testida saaks. Elu on liiga normaalne ja tavaline. Me ei õpi sellise vegeteerimise käigus tundma ei iseennast ega ka oma kaaslasi.
Mu palja rindkere aktsioon Äng sai niivõrd palju meediakajastust, et mida iganes ma veel tulevikus teen, võib selle varju jääda ja see on jama, sest olen ka varem loonud paljude arvates huvitavaid teoseid, mis on laiema tähelepanuta kodukale lihtsalt kiratsema ununenud. Näiteks video Isa ja tütar, video Hilda ja üks uuemaid videoid Lennuk ja Lehm ning veel rida töid, terveid projekte... Mulle ei meeldi kunsti sahtlisse teha ja ei meeldi nahast välja pugeda, et kriitikutelt väikest nupukest kusagil ajalehes oma näituse kohta saada. Kui teha kunsti, siis ainult suurelt ja minna kunstiajalukku.
Paljud on primitiivsete ihade küüsis, neil on silme ees vaid paljad seksualiseeritud tissid ja muu on nende jaoks tühine. Hetkeseisuga olen ma esitanud avalduse soolise võrdõiguslikkuse volinikule ja ootan vastust. Kirjeldasin avalduses, kuidas mulle palja ülakehaga liikumise eest politsei kutsuti ja kuidas menetluses märgiti, et kuigi ma karistada ei saa, rikkusin ma siiski avalikku korda. Palusin tal oma arvamus anda, et kas on tegu soolise diskrimineerimisega. Minu meelest on. Septembri lõpus peaks eetrisse jõudma Aunaste saade „Mida teie arvate? Kas erineda või sarnaneda?“, mille võtetele mind seoses „Ängiga“ kutsuti ja kus sai sõna otseses mõttes kino. Seoses oma rindkere perfokaga nägin, kui sügavad pained on meie ühiskonnas ja kui kaugele ulatuvad sooliste eelarvamuste juured. Nagu näitusega, nii ka aktsiooniga seoses õppisin paljusid tuttavaid ja võõraid inimesi tundma kas väga haigest või vastupidi, väga lahedast vaatepunktist. Muljeid tuli seinast- seina. Suurim üllatus siiski oli, kui palju leidub neid, kes peavad naise rindkere eemaletõukavaks ja alasti keha inetuks. Artiklite kommentaare, mida varem innukalt kollektsioneerisin, ma enam ei loe. Pole tõesti enam midagi imestada, et Eesti on ainuke EL liikmesriik, kus puudub ametlik nudistide rand.
Kokkuvõtteks. Kui tavaliselt on tegemist kuhjaga, kõik tundub huvitav ja tahaks veel igast asju proovida, siis nüüd ei näe ma peaaegu mitte millelgi enam mõtet.
Sul on palju head ja põhjalikku kunsti, see et aga paljad rinnad kuulsaks said, on üks masendavamaid asju viimasel ajal. Primitiivne ühiskond ikka (ja mitte ainult Eesti, vaid valdav osa inimkonnast).
ReplyDeleteKüll sa sellest hetkelisest madalseisust üle saad. Patareide laadimise aeg ilmselt.
ReplyDeleteP.S. Ma varem ikka mõtlesin, et meediakajastuse saamiseks peab ise natuke oma asjadele ajakirjanike tähelepanu juhima. Nii palju tehakse ju igasugu näituseid, et kõike ei pruugi märgatagi ja kes see koera saba ikka liputab, kui mitte koer ise :)
Tänx! Miski pole igavene, kunagi saab kõik otsa.
ReplyDeleteMeediakajastustega on segased lood, sest Eestis on vaid käputäis inimesi, kes kirjutavad kunstist. On juhuse küsimus, kas neist kellelegi on huvi ja aega just sinu näitusest kirjutada. Oma 2009. aasta näitusest palusin ja sain ka konkreetse inimese kirjutama, aga samas teine kriitik, A. Juske, kes oli tollal EPL palgaline kunstist kirjutaja, käis minust sõltumatult mu näitusel ja kirjutas sellest. Seekord ei juhtunud keegi kirjutama lihtsalt niisama, ilma et mina oleksin palunud. Mul oli seda näitust niivõrd keeruline koostada ja üles panna, et kriitikute n-ö moosimiseks ei jäänud energiat. Mõtlesin, et OK, vaatame, kas nad ilma palumiseta kirjutavad. Nagu oligi arvata, ei kirjutanud, aga minu meelest on see ebaloogiline, et kunstnik, kes niigi põhjaliku töö on ära teinud, peab veel nagu vaene patune ringi käima ja kriitikat kerjama. Aitab!
Ja veel - ma mingit otsest ja korralikku tagasisidet sulle "Mõmmi ja Ingel igavesti koos" näitusele varem ei andnud nii, et teen seda paari sõnaga nüüd siin:
ReplyDeleteEsiteks, ka minu jaoks jäi see sinu eelneva võrdõiguslikkuse aktsiooni varju ja mitte sellepärast, et paljad rinnad mus mingit erilist reaktsiooni tekitaksid, vaid sellepärast, et selle performance kontseptsioon oli lihtsalt niivõrd tugev. Niisiis "Mõmmi ja Ingel..." vajus selle varjus kuidagi laiali, jäi kahvatuks, võib-olla oleks pidanud seda naise minapildi probleemi ( - kuidas naine end ühiskonnas soorollidest lähtuvalt esitleb) temaatikat kuidagi virtuaalkeskkonnast väljapoole laiendama, süvenema sellesse põhjalikumalt. Ja jätma nende kahe teose esitluse vahele rohkem aega.
Teiseks ei olnud see rindade aktsioon vähemalt minu jaoks veel nagu lõpetatud. Ma nagu ootasin mingit dokumentatsiooni, nt näitust kuskil galeriis, mis sisaldaks performance kokkuvõtet - pilte, kirjeldusi jne., ehk siis blogi on küll ka meedium, kus võib seda teha, kuid selline avalik esitlus oleks olnud kuidagi ametlikum, andnud nö i le punkti ja teosele viimase lihvi. Nüüd aga trügis äkki selle vähemalt minu jaoks loogilise asjade käigu vahele mingi "Mõmmi ja Ingel..." :)
Nii et kokkuvõttes mulle, kui (rõhutan!) võhikule tundub, et "Mõmmi ja Ingel..." ei pälvinud piisavalt tähelepanu näituse veidi ebasobiva ajastatuse tõttu.
Arusaadav. Näituseaeg aga oli juba üle aasta tagasi bronnitud, kulkalt raha taotletud ja ma ise olin selle internetisuhtluse teemaga juba pikalt tegelenud ning vajasin kokkuvõtet. Rindade teemast oli mul juba kopp ees ka. :)
ReplyDeleteMõmmi ja Ingli teema on põhimõtselt juba ammu aega tagasi alanud, pikalt kujunenud ja vähemalt minu arust piisavalt põhjalik, lihtsalt rindade teema küttis kirgi ja ilmselt jäi paljudele mulje, et see oligi kõige tähtsam ja põhjapanevam teos Fideelial. See on muidugi minu isiklik teema, aga mina ei ütleks kunagi loojale, mida ta oleks pidanud ära võtma, juurde panema või teisti tegema. Muidugi võib igaüks seda teha, aga selline tunne tuleb üha enam ja enam, et looja oleks nagu kõige madalamal redelipulgal, kuigi tema teeb ju töö ära - aga pärast seda hakkavad kõik teised seda tööd lahkama ning arvama, mis oleks võinud olla teisiti ja looja, ilma kelleta seda tööd üldse ei oleks, on see, kes siis kuulab, noogutab, muretseb kriitikute arvamuste pärast, palub tähelepanu ja lõpuks maksab peale ka, et oma tööd üldse teha. Ma avastasin hiljuti, et tegelikult nähakse meil teise inimese loomingut alati kui midagi, mis nõuab tingimata kriitikat ja arvamusi, mis võiks teisti olla, aga tegelikult võiks ju teiste inimeste loomingut ja suurt ajutööd selle taga hoopis austada ja nautida, juhul kui meeldib. Austatakse kriitikuid, aga mitte loojaid, tundub. Arvamust võib alati avaldada, aga lihtsalt see üldine suhtumine, et keda tegelikult ja mille eest austatakse ja tasustatakse ning kelle töö loeb, on mind elu aeg häirinud.
ReplyDeleteMinu meelest "Ängi" perfonks oligi väga hea ja sa ei pea põdema, et see hitiks sai. Meediakajastus käis otrgaaniliselt asja juurde ning oli suurepärane. Nii et ära põe.
ReplyDeleteMina olen suht-puht loobunud kunstist kirjutamast peale seda kui Reet Varblane teatas ühe mu artikli peale, et tema pole minuga nõus ja seetõttu seda rtiklit ei avalda. Edaspidi ei avaldnud ta ka mitut järgnevat artiklit. Ma pole grafomaan, ma ei kirjuta lenneldes ja massiivselt, angu mõni Müürilehe kaasautor, minu jaoks on see raske töö ja tühja ma ei taha kirjutada lihtsalt. Lisaks solvab selline toimetaja tsensuur, millega on Reet ka varem vägagi jõhkralt silma paistnud (ükskord kirjutas veerand minu artiklit nii ümber, et pidin personaalselt kunstniku ees vabandama). Mina ei saa aru, kust Reet küll võtab sellise totaalse nahhaalsuse, igatahes võttsi ta mult igasuguse soovi kunstikriitikat kirjutada. Ja ma kahtlustan, et ma pole ainus.
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteKahju, et Reedaga nii läks. :(
ReplyDeleteOlen tegelikult rahul, et mu Äng sai nii palju kajastamist, aga olgem ausad: osaliselt tekkis antud olukord ainult sellest, et paljaste tissidega naine uitas avalikus ruumis, aga paljas naine kütab kirgi. Paljusid üldse huvitas, mida ma öelda tahtsin? Käputäit ainult. Mul on jube kahju, et ainult primitiivsetele impulssidele rõhudes saavutab kunstnik laialdase meediakajastuse. On veel palju sügavaid ja olulisi teemasid, millega tegelevad kunstnikud kas jäävadki varju või saavad tunnustuse osaliseks alles peale surma. Teada on ju naiskunstnike probleem, kes algul üldse kunstiajaloost välja jäeti ja keda alles nüüd avastatakse. Selles ei olegi keegi isiklikult süüdi- ükski kriitik, kuraator, ajaloolane ega tegevkunstnik- vaid viga on süsteemis tervikuna. Loodan, et keegi ei arva, et ma kedagi konkreetset süüdistan. :) Kunstniku tänamatu töö- ta ei saa ei palka ega tunnustust (enamasti), on olnud teemaks juba mõnda aega, aga lahenduseni ei ole jõutud, sest kõik teemakohased jutuajamised, artiklid ja avalikud salvestused on jäänud õhku rippuma. Võib-olla olekski kõige targem istuda avalikku ruumi maha ja end mitte sealt liigutada, kuni olukord paraneb. Tõmblemine on asjatu.
Väga paljud head ideed, olulised ja sügavad teemad ning sisukad inimesed jäävad tähelepanuta. Sinuga seda siiski õnneks juhtunud pole : ) Vähemalt oma blogi võiksid ikka edasi pidada.
ReplyDeleteJah, maailmas on info üleküllus ja kahjuks jäävad paljud sisukad geniaalsed asjad kas igaveseks või kauaks ajaks märkamatuks. Aga küllap ma ikka pean blogi edasi! :) Lihtsalt praegu on pikemad vahed sisse tulnud. Ei pea lõpetamise plaani.
ReplyDelete