Kitsed lesbide väljakul ja hullud Karepal

2.06 toimus siis lõpuks Pirnil MA kaitsmine. Kui bussijaamast Narva mnt-le TLÜ poole sammusin, helistas T.V. : „Tead, ma nägin sind jälle unes! Sa jõid kohvikus šampat. Mina tulin ja istusin sinu juurde ja maitsesin sinu klaasist, aga sa said pahaseks, et ma sinu šampa ära joon. See pani mind mõtlema, ega sul napsitamisega probleeme ole?“. Olin jõudnud peaaegu Narva maanteele ja sain vaevu kõne lõpetada, kui pöörasin pead ja kohkusin: minust umbes 10 meetri kaugusel sõiduteel sooritas pikki hüppeid ehtne täiskasvanud metskits! Tugevas stressiseisundis loom tormas, keel väljas trammiteele, kus trammid ja autod tuututama kukkusid. Seejärel jooksis ta ühe poe ukse ette ja seisis seal paar sekundit nagu ootaks sisselaskmist. Sealt jätkas ta teekonda Pirita suunas.

Pirn sai oma magistritöö eest „väga hea“ ning nägi tõeliselt uhke välja. Käisime söömas ja siis läksime Kunstihoone „Sõnastamata lugude“ näitusele, kuhu jäin veel õhtuseks screeninguks ka, kuna Pirn, kellel tekkis kohutav peavalu, läks atekasse magama. Kell kuus hakkasid kaks noort kunstnikku Mateja Glavina ja Petra Hrovatin oma aktsioonidest rääkima ja videoid näitama. Ürituse pealkiri oli "Lesbide ülestõus. Aitab! Me oleme valjemad kui vaikus!". Mulle meeldis, kuidas nad sõpradega kleepisid linnas tänavasiltidele peale oma versioone: “Lesbide väljak” näiteks. Suuri pannoosid ja plakateid paigaldati ka. Politseinikule öeldi, et palun ärge plakateid maha võtke, see on kunstiprojekt ning ei võetudki kohe. Alles paari päeva pärast olid need läinud.

Pärast läksin L.L poole, kus valitses sume varasuvine õhtumeeleolu. Vaatasime mu viimatist videot ja ajasime juttu.

Järgmine täistööpäev lõunapausiga Põhuteatris kulus meil Pirniga kunstisaalides. Loomulikult võttis kõige kauem „Sõnastamata lugude“ väljapanek ja ma tänasin õnne, et kaht seal näidatavat filmi olin varem näinud. Mulle meeldis Minna Hindi ja Liisi Eelmaa videointervjuude komplekt. Koomika oli olemas, probleem olemas, absurd olemas. Mare Tralla töö mõjus alguses üllatavalt, kuid mida rohkem ma ta päevikut lugesin, seda enam hakkas tunduma, et see on lesbifoorumisse saadetud murekiri. Keelekasutus oli üsna omane murekirjadele ning tegevuskäik etteaimatav. Tekkis küsimus, kas sarnasus murekirjadega oli taotluslik ja kas päevik oli kirjutatud juba mõttega see näitusel esitada.

EKKM-is meeldis Köler Prize võitnud kunstniku töö ning lahe oli Sigrid Viir. Timo Tootsi installatsioon nüüd töötas ja ma sain ka lõpuks teada, kui kuulus ma olen. Kunagi ammu, kui seda proovisin ei töötanud. Pirn veel ei tahtnud algul oma ID-kaarti läbi lasta, põhjendades, et foto olevat kole ja tal olevat piinlik, kui see kõigile avalikult nähtavale tuleb. Pärast lasi ikka ja foto paistis seinal ilusam kui originaalis.

Mina autahvlil

Viimane, mida vaatasime oli EKA magistritööde näitus Loovalal. Ronisime järsust trepist üles ja ma mainisin, et kunst ükskord mu tapab, sest higi juba voolas ning jalad olid käimisest ümmargused. Korraga avanes meie ees Art Allmägi magistritöö „Nägin täna öösel unes…“ (juhendaja Teet Veispak). Jahmusin. See oli hea. LGBTQ-temaatika oli lõpuks ometi lihtsalt ja lühidalt kokku võetud. Koomika, absurd, lihtsus. Tõesti fantastiline, et viitsisin treppidest üles ronida ja seda nägin.

Art Allmägi installatsioon

„Sõnastamata lood“ näitus on kokku pandud suuresti dokumentaalsetest materjalidest. Kuna olen varem ise küllaltki palju samal teemal dokfilme ja -asju näinud, jäi ahaa-elamust saamata. Olen muide palju mõjuvamaid filme näinud, kui eelmainit näitusel. On olemas dokfilme testosterooni võtvatest naistest, kes filmi kestel vaataja silme all muutuvad meheks, on filme paduheteronaistest, kes püüavad end lesbiliseks muuta, on mängufilme, kus vanaaja lesbit hoitakse maa all kinni, et ta mehega abielluks ja lõpuks riietatakse ta meheks, on filme… on FILME! Kus need olid? Eks vist Artises, sest OMA Festivali raames näidatakse sealgi päris kõvu filme. On erinevaid näituseformaate, ideoloogiaid ja maitseid, aga praegu olen ma sellises meeleolus, et näitustel võiks olla rohkem suuri mängukarusid ja vähem pikki filme.

Õhtul käisin tädi sünnal. Tädi rääkis, et kavatseb teha meie abiga suure suguvõsa albumi. Sain tädilt oma vanaisa kohta artikleid ja vanaema vanu päevikuid. Loed, kui raske elu oli II ms ajal ja järjest kukub päeviku vahelt kuivanud nelja lehega ristikheinu ja viie lehega sireliõisi… "Jumal hoidku meid kõiki. Vast jätavad osa maad ja metsa meile alles. Nii ilus on oma metsas jalutada.".

Järgmisel päeval käisin Karepal Michael Sagritsa majamuuseumis. Valmistun augustis toimuvaks performance ürituseks „Äng“, mis toimub Karepal ja kuhu mind osalema kutsuti, nii saingi Teet Veispaku nõusse, et mulle seda paika tutvustaks. Lisaks käisime Rakveres näitusel „Minu erootika“. Sven tuli ka Tartust. Näitus ja majamuuseum olid paljutõotava auraga ja ilm oli ilus.

Rakveres on Kondivalu apteek

Rene Reinumäe skulptuur “Haigutav kunstnik”

Jüri Ojaveri teos "Ela ja sära" erootikanäitusel

Sven ja Olga linnupesi uurimas

 Sven hõljub mööda õue

Vestlus nagu tibutants :)

Hiljem sõitsime Sveniga bussiga Tapale ja sealt rongiga Tartu. Tapal passisime ühes urkas.

Rongis lugesin Sacher-Masoch’i romaani „Venus karusnahas“ ning süvenesin sedavõrd, et oleksin Tartu peaaegu maha maganud.

Tartus käisime TÜ kohvikus jäätist söömas ning ma avastasin sealt vana külaliste raamatu, mille esimesed sissekanded olid tehtud kohviku 10.juubeli puhul 50ndatel aastatel. Oma vanaisa nime, kes oli agar kohvikus käia, ma ei leidnud. Ta armastas pigem Werneris istuda. Kohvikus mängis selline muusika, mis hulle rahustab, ja hullud me ju oleme. Normaalne inimene ei teeks oma eluga nii nagu mina.

Või nagu Sven.

5.juunil Tartus pööran pilgu taevasse ja näen, et sajab lund. Tumesinise pilve taustal valgustab päike üle terve atmosfääri lendlevaid võililleseemneid. Keset seemneid lendavad omakorda piiritajad, kelle tiiva alumisi külgi päike oranžikalt valgustab. Seemned maanduvad, kuhu tuul nad viib, et aasta pärast uuesti tärgata. Sinna on palju aega.