See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


27 May 2011

Ilu, sensuaalsus, seksikus ja mõned näited

Viimase aja erutavamad juhtumid on pärit meediast.

Halb: koerapiinaja Marge Arumäe mõisteti kohtus õigeks.

Eesti meedias on sellest juba nii palju juttu olnud, et igaüks peaks juba teadma, millega on tegu, kuid tore, et see uudis ka inglise keeles avaldati.
Palun anna siin allkiri, et julmur saaks väärilise karistuse.

Hea: ETV saade „Kahekõne“ 26.05.2011

Tegin teleka täiesti juhuslikult lahti, et näha mis tuleb. Sattusin peale imeilusale romansile Indrek Treufeldi ja Kristiina Ehini vahel. Jutt käis viimase luulekogust ja loomingust laiemalt. Kristiina rääkis tibihäälega. Ta oli endale teinud lokid ja selga pannud pika heleda printsessikleidi. Oma 34-eluaasta juures nägi ta välja üllatavalt sale, tütarlapselik ja Lolitalik. Käitumine oli selline ebalev, kuidagi kartlik, kobav ja samas ka mingis jaburas võtmes enesekindel. Kõige suurem üllataja aga oli alati asjalik, kriitiline, tõsine ja teravapilguline Treufeld uduste silmade ja poolavatud naerul suuga neiukest jälgimas. Vähemalt kolmel korral mainis Treufeld, et tema küsimus võib tunduda jabur, lapsik või rumal ja vabandas. Ehin ei pisendanud end kordagi. Ja siis veel öeldakse, et naised marginaliseerivad oma saavutusi ja vabandavad liiga palju. Ehini ilu oli kahtlemata Treufeldi muutnud täiesti mõtlemis- ja tahtejõuetuks lambaks, kes Kristiina mitte kuigi teravmeelse ja targa jutu peale ainult niiske imetleva pilgu saatel noogutas. Ehin esitas minu kõrva jaoks suhteliselt kulunud mõtteid. Ilmselt on tõsi, et ilusad ei peagi targad olema, sest ega nende tarka juttu keegi kuulegi. Kõik on ilust liiga rabatud. Vaatasin kahekõne nagu armastusfilmi.

Kui neiu asemel ilmus saatesse mees, muutus Treufeld otsemaid asjalikuks, tõsiseks ja selgepilguliseks, kuigi uus saatekülaline ei olnud ju mingi macho vaid aeg-ajalt naeratav pehmeloomuline tüüp. Romanss oli aga Kristiina lahkumisega jäädavalt lõppenud. Treufeld oli good old self again.
On küllalt uurimusi tehtud, mis näitavad, et kui mees näeb ilusat naist, lülituvad tal teatud ajukeskused välja. Ilu, seksikuse ja sensuaalsuse vahel on kindlasti ka erinevusi, sest klassikaline iluetalon ei pruugi üldse sensuaalne olla. Seksikus jälle ei pea alati olema iluga seotud. Sensuaalne tegelane võib olla ilmselt ka täiesti aseksuaalne. Sellised jaotused tekitavad muidugi suurt segadust ja vääriti mõistmist.

Enda puhul olen tähele pannud, et minu sensuaalsus, ilu ja seksikus sõltub mu tahtest. Tahan, siis olen ja kui ei taha, ei ole. Seksikus on osaliselt sotsiaalne konstruktsioon, millega ma ei välista siiski ka geneetilist kaasa sündinud võimet muuta kõik, kes sind näevad, taltsasteks armunud lambukesteks. On juhtunud, et mind ei ole seltskonnas absoluutselt märgatud, kuna ma pole soovinud, et mind märgataks. Samas on esinenud täpselt vastupidiseid seiku: olen teadlikult end regullinud ja tähelepanu on garanteeritud: saan mida iganes. Turn on ja turn off. Enamasti ma pole ei liha ega kala, mu lüliti asub keskel ja omaruum on neutraalselt valgustatud. Tuian ringi omi mõtteid mõeldes. Võiks ehk rohkem pingutada.

Minu kuldaeg jäi 90te lõppu, mil olin enda meelest nagu miss universum. Ükskord tuli Vahur Kersna maale mu vanematekoju UFO-dest saadet tegema. Võib-olla oli ta eeldanud, et maainimesed on koledad. Kui ma siis oma pikkade lokkide, värvitud huulte ja miniseelikuga uksele ilmusin, jäi Kersna soolasambaks ja kaotas kõnevõime. Ema siiamaani meenutab, kuidas Vahur aegamööda end kogus, et saade ära teha. Panen siia oma portree tollest ajastust, kuigi paberil näeb see pilt palju säravam ja ilusam välja. Siin on hall ja tuhm, kunagi ammu skännitud jumal teab mismoodi. Vahel tundub mulle, et tegelikult olen praegu isegi ilusam kui tol ajal. Oma eelnevalt paksu ja raske teismelise kehaga võrreldes tundus mulle tookord loomulikult et muutusin ühtäkki maailma kõige ilusamaks inimeseks.
Mina 1997. aastal
Vahur Kersna "Õhtuse ekspressi" võttegrupp meie pool maal ja meie pere 1996.a.
Kõige taga on 2 onklit ja isa. Keskmine rida vasakult paremale: ema, Pirn, mina, Anne, tv-onkel.
Ees on Muginsioon, tv-tädi, Kersna ja kohalik nõid, kelle peres hiljem toimus veretöö ja UFO-d viisid vist poja minema.
Kusagil 16-19-aastasena vihkasin ma oma välimust südamest. Nimelt olin lapsena kogu aeg hästi kõhn, kuid teismeeas võtsin juurde. Ma ei tundnud oma peegelpilti enam ära. Ei sallinud peegleid ja haudusin plaani kloostrisse minna. Ainsaks takistuseks oli minu täielik usu puudumine jumalasse. Ja see usuikaldus kestab siiamaani. Kuna ma juba eos end jube inetuks pidasin, siis nimme muutsin end veel koledamaks: pesin pead harva ja kandsin juukseid ainult hobusesabas. Madalad tossud, dressipluus ja koledad paksud teksad kuulusid mu garderoobi. Mingeid Kersna stiilis juhtumeid ma küll tollest ajast ei mäleta.

Mina sinises, Pirn punases 1992. Talumatu välimus.
Niipea, kui taas peenemaks muutusin, hakkasin kõrgemaid kontsi kandma ja peegleid fännama.

Mis puudutab hetkeseisu, siis ma olen küll juba vana, aga näib, et ikka veel võimeline päid segi ajama. Alles paar päeva tagasi toimus mul selline kirjavahetus end fotomeheks kutsuva inimesega:

Fotomees: Oleks suur soov saada sind endale aktimodelliks fotograafiliste katsetuste jaoks. Ka tasustamine võimalik. Kas pakuks huvi see?

Mina: Enne sooviksin näha Teie eelnevaid aktifotosid ja täispikka nime. Lisage palun ka põhjendus, miks just minu pildistamine Teid huvitab. Millal me sina- peale läksime?

Fotomees: Vabandan Sinatamise pärast!
Olen netis vaadanud Teie kodulehte ja kunsti. Jättis mulje see... Samas olen ikka vägagi algaja ja vajaksin kannatlikku ja kogemusega modelli. Vabandan kui asjata tülitasin.

Mina: Miks siis kohe nüüd asjata, aga mind paneb imestama, et ilma end tutvustamata kohe selline küsimus esitatakse. Mina olen oma nime ja töödega avalikult rahva ees. Eeldan ka enda poole pöördumisel ausust ja avalikkust, ilma milleta ei teki usaldust. Mul ei ole põhimõtteliselt midagi akti poseerimise vastu, aga kuni ma Teid ei tunne, jääb see ära. Rääkigem niisiis konkreetselt asjast. Teie ees- ja perekonnanimi? Kui algaja olete? Kui te üldse pole pildistanud, siis ei tasu küll kohe aktist alustada. Kui on varasemaid töid, palun saatke.

Küllap oli tegemist mingi ullikesega, sest tema nime ma siiamaani teada saanud ei ole. Ta lihtsalt polegi rohkem mulle vastanud. Tüüpiline.

Aga teate, mis värk Kristiina Ehiniga TEGELIKULT on? Üks hea sõber, keeleteadlane seletas, et eestlastel olevat tarvis igast põlvkonnast üht puutumatut ja püha naisluuletajat, kelle saaks pjedestaalile tõsta, et teda hardalt imetleda. Ta oleks nagu diiva, kelle sõnades ei kahelda. See on isereguleeruv süsteem, mis toimub mitteteadlikult. Varasemad diivad on olnud näiteks Lydia Koidula ja Marie Under, hetkel aga on Ehin.

Veel üks leid, mille eile üks sõber oli FB-sse pannud, on Mari-Leenu blogipostitus.
Mari-Leen: „Seisin seal, uhkelt riides, veiniklaas käes ja minust möödunud staarid (kuidas me neid Eesti kuulsusi siis ikka kutsume) ja tervitades lõid minuga klaase kokku. Koit Toome „tsau“ maksab märksa enam kui toidupoes lihapakkiva naise tervitus.“

8 comments:

  1. Ma mäletan, kui süürealistlik see tundus, kui sa hakkasid poistega positiivselt läbi käima. Algul tundus see täiesti mõistusevastane, ma mõtsin, et mu õde läheb kloostrisse! :D
    Aga naisluuletajate ülistamine on äkki vajadus kadunud jumalannakultuse järele?

    ReplyDelete
  2. Minu meelest oled sa praegu ilusam kui 97ndal, vähemalt pildi põhjal. Maitseasi muidugi. Kristiina Ehin on muidugi eriliselt haldjalikult ilus. Eks see võtab paljudel meestel silmad uduseks.
    Aga kas pole elu/emake loodus ebaõiglane... ühel naisel on nii ilu kui anne kui kõrgelt mõtestatud elueesmärk, aga teisel... pole muud kui ambitsioonid, needki väga pealispindsed. Mari-Leenust hakkaks või kahju, kui tema wannabiindus nii kirkalt siiras poleks.

    ReplyDelete
  3. irw, jah kujutan ette et mul õnnestus perekonda ehmatada tookord.

    See vana 1997. a. foto siin näeb kuidagi hallim välja kui ta päriselt on, viga on ilmselt ebakvaliteetses skännis. Ma tegelikult ise ka vahel vaatan, et olen praegu ilusam kui toona. Samas hakkavad vaikselt juba väikesed kortsud ilmuma. Tookord lihtsalt tekkis minu eelmise paksu olekuga ülisuur kontrast, mis lõi mulje nagu ma oleksin üleöö miss universumiks moondunud.
    Loodus on tõesti ebaõiglane. Mari-Leen tundub vägagi siiras, oma figuuri aga saaks ta ju toitumise ja trenniga parandada, kuigi ilmselgelt usub ta et on supermodell. :D

    ReplyDelete
  4. Lisasin nüüd postitusse väikese selgituse ka, miks mulle tookord tundus, et olen äärmiselt ilus ja miks pilt seda nii hästi ei peegelda :)

    ReplyDelete
  5. Kersna on kogu aeg olnud äärmiselt naistenõrk mees. Eriti hüpnotiseeris teda väga noorte, nii 14-16 aastaste lapseohtu loliitade nägemine.
    Paistab, et kui on olemas sünnipäraselt väga tugeva veetlusvõimega inimesi, siis on olemas ka neid, kes vastassoo suhtes lootusetult nõrgad.

    ReplyDelete
  6. Selles 1997. aasta portrees on midagi doriskarevalikku :)

    ReplyDelete
  7. Jah, Doris on ka üks pjedestaalipoetess! Ilus, habras, ebamaine, naiselik, sensuaalne.

    ReplyDelete
  8. Ooo, tähendab see, et mul on lootust samasugusele või isegi veel vingemale iseloomustusele?

    Aga jah, olen ka märganud, et vastupidiseid näiteid, kus isik on väga sõbralik, hea ja välimuselt OK, aga samas puudub tal täielikult võime olla seksikas, sensuaalne jne. Kui ta siis pingutama kukub, näeb see väga groteskne välja. :)

    ReplyDelete