See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


05 May 2011

London

Olen Londonist tagasi.
Sinnaminek oli paras katsumus. Kõigepealt passisin pool tundi lennujaama check in-is. Saba seisis ja kedagi ei teenindatud. Kui lõpuks laua juurde jõudsin, öeldi, et kuna mul on juba välja prinditud boarding pass, ei oleks ma pidanud üldse sabas ootama vaid oleksin kohe võinud väravasse minna. Palju õnne. Läksin turvakontrolli sappa. Teatavasti peab enne turvakontrolli läbimist hambapasta-, kreemi- jt. tuubid kilekotti panema. Selgus, et kilekotte ei jagatagi tasuta vaid neid saab masinast 1 euro eest. Jätsin kõik asjad turvaväravasse, võtsin ainult rahakoti kaasa ja läksin kilekotimasina manu, kus avastasin, et mul ei ole sularaha. Mingid punased krossid olid vaid. Naasin turvakontrolli ja ütlesin, et mul ei ole 1 eurot ja et kas ma ei saaks ilma kilekotita läbi. Paneksin tuubid lihtsalt lahtiselt kasti. Öeldi, et nii kahjuks ei saa. Tormasin vihast puhisedes lennujaama teise otsa, et sularaha automaadist võtta välja mõned täiesti mõttetud eurod. Rusikareegel on, et alati, kui rahaautomaadi juures on kiire, pusib sinu ees paar pensionäri, kes ei oska automaati käsitseda ja uimerdavad seal terve igaviku, nii ka nüüd. Vene vanapaar. Lõpuks läksin siis paberraha vahetama. Esimeses putkas, kus üritasin seda teha, öeldi, et kuna neil käivad kõik 1-euroseid tahtmas, on need otsas. Õnneks sain R-kioskist kohe kilekoti osta ja võtsin igaks juhuks kaks tükki, et enam kunagi sellist jama ei peaks läbi elama. Samal ajal oli kogu mu kraam koos mobiiltelefoniga endiselt turvaväravas ning just sel ajal kui ma mööda lennujaama 1 eurot taga ajasin, oli helistanud kaks korda Erni. Kolmandat korda helistas ta õnneks juba siis, kui läbi olin tulnud. Tahtis kontrollida, kas olen ikka õigeks ajaks lennujaama jõudnud ja kas lennuk ikka väljub õigel ajal. Ütlesin, et kilekott drives me crazy.
Lend sujus normaalselt, aga laskumine oli pilvkatte tõttu jõnksuline.
Reedest pühapäevani oli Briti kuninglikke pulmi võimatu vältida. Põhiteemaks oli, et nad suudlesid KAKS KORDA. Teine suudlus olevat olnud siiram ja kinnitanud nende tõelist ehtsat ja nunnut armastust. Pulmajärgsel hommikul ilmunud ajalehes The Independent oli Tracey Emini graafiline teos sellest TEISEST suudlusest. Emin on briti feministliku kunsti staar. Varem väga ühiskonnakriitiline, nüüd aga on niivõrd ühiskonda sulandunud, et hääletab konservatiivide poolt. Muide, olen vist juba 10 korda Londonis käinud, aga iial enne ei ole seal ainsatki suudlevat paarikest näinud. Sel nädalavahetusel oli neid hulgi. Ajalehed ennustavad abielude arvu tõusu Inglismaal.
Kuigi ma pole mingi rojalist, otsustasin siiski reedel ka ise kuningliku paari pulmahüsteeriasse sukelduda. Saabusime Buckinghami palee ette liiga hilja, sest kui varem olid seal miljonid inimesed, siis nüüd mindi juba laiali. Vast pool milli oligi ainult.



Rahvas chillis keset kahuritena mõjuvaid kaameraid ja prügi. Paljudel olid lipud ja lipukangast rõivad. Mõnedel naistel olid valged lilled juustes ja väikesed tüdrukud olid ehitud valgesse pruutkleiti.



Äkki avanes B palee rõduuks ja rahvas hakkas karjuma. Eriti kõvasti röökis üks noormees: please give us a wave! Selle asemel, et kuninglikku paari kaifida, pidime leppima ühe mustanahalise ja paari valge suvalise mehega, kes punase liniku minema viisid. Siililegi selge, et pidu oli läbi.

GIVE US A WAAAAAAAAAAVE!



NOTHING? NOTHING!!! NOTHING...



Tõeline fänn



Maskidega pildistamine



Hommikust sõime järgmistel päevadel Sohos, kus Erni end alguses silmnähtavalt ebamugavalt tundis. Ostsin sealt kaks piitsa oma orja jaoks. Hiljem, kui piitsasid mööblil testisin, hakkas E kartma, et teda ründan! Umbes nagu oleksin piitsad muretsenud eesmärgiga kõiki ettejuhtuvaid inimesi peksta! Õudne. E igatahes pidas vajalikuks mind hoiatada, et kui ma teda löön, lööb ta kohe vastu, sest ega tema mingi ori ole. Vastasin, et ta on uskumatult arg ja minust kummalisel arvamusel, kui kardab, et teda peksma hakkan. Kui ta ei kardaks, ei ajaks ta sellist ilmselget jama suust välja. Groteskne ja jube on kujutleda, et lähen lambist piitsaga kallale 60-aastasele kooliõpetajale, oma kauaaegsele heale sõbrale. Kuidas ta suudab minust seda üldse eeldada?
Laupäeval oli meil teatriõhtu, muusikal Legally Blond. Muuhulgas esines seal kaks koera!

Pühapäeval käisime V/A kunstimuuseumis ning selle naabruses teadusmuuseumis. Viimases pakkus Erni mulle millegipärast kohe varianti 360 kraadi lennustimulaatorit proovida. See on väike kinnine akendeta kabiin, kuhu sind rihmadega kinni pannakse ja siis sa oled mängult piloot ja kui tahad, võid 360 pöörelda või pea alaspidi lennata. Kuvar näitab maastikku, kõrgust maapinnast, kallet jne. Masin müriseb ka. Sõita saab kahekesi, aga kuna Erni loomulikult selliseid asju kunagi ei tee, läksin üksi. Keerlesin ja pöörlesin ikka päris korralikult. Umbes pool aega kihutasin pea alaspidi või küljeli. Tegin ka järske tõuse ja laskumisi. „Chakrad“ said hästi läbi raputatud, kuigi midagi siiski jäi veel puudu. Veits liiga puine värk oli.

Kui rõõmsa ja rahulolevana kabiinist väljusin, vahtis rahvas mind suurte silmadega. Erni ütles, et kõik olid imestanud, kes hull seal pöördesse läks ja üks noormees oli märkinud, et tema tahab selle naise nägu näha, kui ta välja tuleb. Ju ta arvas, et olen mingi ullike, kes ei oska lennukikange käsitseda ja sel põhjusel masina pööraseks ajas. Minge pekki, ma tegin seda tahtlikult, et oma adrekat üles saada! Erni korrutas, et „I am impressed“. Lõpuks jõudsime Juri Gagarini lennule pühendatud kosmonautikanäitusele, kus veetsime kogu ülejäänud aja. Nagu varem juba siin blogis märkisin, olen kosmoselennuks valmis, mida lisaks mu 28 cm läbimõõduga biitsepsile tõestas ka mu uhke lennustimulaatori etteaste.

Õhtul tuli telekast ajaloosaade, kus homost vanamees ütles, et inglased on kõige romantilisem rahvus maailmas ja et saksa kuningannad olid paksud ja koledad.

Esmaspäev möödus Tate Modernis ja veidi vähem aega ka Tate Britainis.

Tate Modernis oli hiina kunstnik Ai Weiwei päevalilleseemnete installatsioon. Selles on 100 000 käsitsi valmistatud seemet, kus igaüks erinev. Hetkel aga on kunstnik, väidetavalt sõnavabaduse eest hiina võimude poolt arreteeritud. Eesti kunstnikud tegid 17. aprillil Ai Weiwei toetuseks meeleavalduse Hiina saatkonna ees. Siis kuulsingi, et tal hetkel suur näitus Tate Modernis. Ai Weiwei oli lisaks seemnetele ka veebikaamerad üles seadnud ja nende kaudu sai temalt küsimusi küsida või siis tema küsimustele vastata. Erni hakkas muidugi kohe tõsise õpetajailmega vastama küsimusele, milline on kunsti roll tänapäeval. Ma ei suutnud seda jama välja kannatada ning asusin taustal pildistama ja lõustu tegema. Erni võttis seda huumorina, aga esimese katsetuse kustutas ära: „I can’t publish that!“. Tegutsesin teise katse ajal läbimõeldumalt. Liikusin korrapäraselt edasi tagasi jne. Enne kui E lootusetu näoga seda kustutada jõudis, vajutasin enter. E kahetses, et tema ainsa kuulsuseminuti ära rikkusin, ma seletasin, et Ai Weiewei pole mingi kuivik vaid kunstnik ja tahab midagi muud näha kui järjekordset etteaimatavat „nagu raamatust“ maha loetud teksti. Teine video ongi üles pandud.

Vaatamata mõnedele lahkhelidele saime siiski seekord Erniga hästi läbi ja tülisid ei tekkinud.
Tate Britainis vaatasime romantismi näitust, kus põhilisteks tegijateks Turner ja Constable.

Õhtul West-End’is muusikal Billy Eliot.Teisipäeva hommikul tõusin enne nelja, sest lennuk läks juba kell 7.30. Tallinnas selgus, et sooja on ainult 3 kraadi. Londonis kastanid juba õitsesid, aga Tallinnas on enamik puid alles raagus.

Kevad Londonis

7 comments:

  1. Palju need piitsad seal maksavad? Olen ammu korralikust piitsast unistanud, praegu küll pole mul selleks ilmselt raha, aga ega niipea keegi ilmselt Londoni poole ka liigu:)

    ReplyDelete
  2. Päriselt või? :D Head tugevad piitsad maksavad 25 naela tükk. Kahju, et ma ei teadnud, et oled huvitatud! Sohos sai ikka mitu poodi läbi käidud, enne kui lõpuks asjalikke piitsu nägin. Ei ole lihtne see elu!

    ReplyDelete
  3. Ikka sa kiusad Ernit! Ja kui mulle meeldib kuninglike tseremooniate vaatemängulisus, olen rojalist, aga ise teed nii, nagu Villu ütles ja ostsid piitsa :D Aga lennustimulaator on väga viis asi.

    ReplyDelete
  4. Täpsustan: F arvab, et olen rojalist sellepärast, et mulle meeldivad kuninglikud tseremooniad, ise aga fännab Villu Põldmad ja ostis piitsa, mida Villu pooldab, aga ma ei usu, et see teeb F-i Villu mõttekaaslaseks. Märkasin seost. Paljud asjad võivad meeldida paljudel imelikel põhjustel. Et sai selgem? :D

    ReplyDelete
  5. Ma ei fänna Villu Põldmad. Lennustimulaator oli küll vägev.:)

    ReplyDelete
  6. No jummala tõsiselt tahan piitsa osta &h. 25 naela õnneks polegi nii jube kallis.

    ReplyDelete
  7. Kuidas seda siis nimetama peaks, mis sul Villu suhtes on? :D

    ReplyDelete