Rattamatk paljaste rindadega feminismi kontekstis

Eile käisime Sveni ja Aivariga rattamatkal Tartu-Annikoru-Elva-Tartu. Distants 80 km. Kusagil külavaheteel võtsin rinnad paljaks ja sõitsin nõnda Annikoruni, kus poe ees pilti tegime. Poodi minnes panin siiski topi selga, kuna aimasin, et see ei lõpeks hästi, kui läheksin poodi poolalasti. Oleks siis Aivargi solidaarsuse mõttes minuga koos palja ülakehaga poodi tulnud, aga ei, tema pani särgi selga, kuna arvas, et ta karvane rind šokeerib inimesi! Kohe saabusidki poe ette mingid rullnokad…

Naistel peaks olema õigus riietuda nii nagu nad ise tahavad, kartmata nilbeid märkusi. Isegi palja ülakehaga võiksid naised käia kuumal ajal. Miks mehed seda võivad? Ühiskond peab muutuma, mitte naiste stiil! Londonis, Torontos jne on vinged meeleavaldused, kus naised nõuavad õigust riietuda kuidas iganes, kartmata meeste solvanguid ja vägivalda. Kahe käega poolt.

 – Toronto

 – London

Mare Tralla kirjutas Postimehesse väga hea loo. Toetan tema seisukohti naisküsimuses.

Kuna ühiskond on sallimatu, siis tekkiski minus tõrge siseneda poodi poolalasti. Võiks lõpuks kohale jõuda, et isegi kui naine otsustab palja ülakehaga avalikku ruumi ilmuda, ei tähenda see kutset seksile ja kellelgi pole õigust ahistada miniseelikus ja tikk-kontstel liikuvat naist, meest ega kesksoolist. Saan aru, et loomulik uudishimu paneb sellistele tegelastele järgi vaatama, aga vaadata saab ka viisakalt.
Siit artiklist selgub, et palja ülakehaga käimine on täiesti seaduslik. Naisi eraldi ei mainita, järelikult kehtib see ka naistele.

Muide, poes hakkasin pearätti pähe siduma, püüdes poeukse klaasi peeglina kasutada. Poemüüja õpetas, et lühem räti kolmnurk käib peale. Jäin täitsa sõnatuks. Tuleb välja, et kusagil on maailm, kus isegi rätiku sidumiseks on reeglid. Kas ma olen eluvõõras?

Enne poe ette jõudmist möödus meist vanem mees jalgrattal ja küsis: „How do you do?“ vastasime, et very well. Enamus inimesi, kes meid rattamatkadel kohtab, peab meid välismaalasteks. Eestlased sõitvat autodega.

Ilm oli tohutult kuum ja me tahtsime ujuma minna. Aivar viis meid oma töökaaslase maamajja, kus on väike tiik. Seal me koos roheliste konnade ja kullestega suplesimegi. See töökaaslane on minu blogi fänn. Kindlasti oli ta õnnelik, mind alasti tiigis nähes, aga ta oli äärmiselt viisakas. Ta kaks poega olid ka õues. Samuti viisakad. Filmisin, olles paljas, paarituvaid konni ja Aivari töökaaslane ei saanud traktoriga sõita, kuna enese teadmata olin tal ees. Seepeale küsis ta, ega traktori mürin mind sega!

Elva poest ostsime külma jooki ja juba teist korda jäätist. Kooli jäätist. Täitsa nagu vanasti. Sealt kimasime Tartu. Mul olid eelmisel päeval jõusaalis käimisest lihased jube valusad ja lisaks lõin rattapedaaliga oma sääreluu peale kaks suurt valusat muhku. Nii et invaliid valmis.

Kitsed lesbide väljakul ja hullud Karepal

2.06 toimus siis lõpuks Pirnil MA kaitsmine. Kui bussijaamast Narva mnt-le TLÜ poole sammusin, helistas T.V. : „Tead, ma nägin sind jälle unes! Sa jõid kohvikus šampat. Mina tulin ja istusin sinu juurde ja maitsesin sinu klaasist, aga sa said pahaseks, et ma sinu šampa ära joon. See pani mind mõtlema, ega sul napsitamisega probleeme ole?“. Olin jõudnud peaaegu Narva maanteele ja sain vaevu kõne lõpetada, kui pöörasin pead ja kohkusin: minust umbes 10 meetri kaugusel sõiduteel sooritas pikki hüppeid ehtne täiskasvanud metskits! Tugevas stressiseisundis loom tormas, keel väljas trammiteele, kus trammid ja autod tuututama kukkusid. Seejärel jooksis ta ühe poe ukse ette ja seisis seal paar sekundit nagu ootaks sisselaskmist. Sealt jätkas ta teekonda Pirita suunas.

Pirn sai oma magistritöö eest „väga hea“ ning nägi tõeliselt uhke välja. Käisime söömas ja siis läksime Kunstihoone „Sõnastamata lugude“ näitusele, kuhu jäin veel õhtuseks screeninguks ka, kuna Pirn, kellel tekkis kohutav peavalu, läks atekasse magama. Kell kuus hakkasid kaks noort kunstnikku Mateja Glavina ja Petra Hrovatin oma aktsioonidest rääkima ja videoid näitama. Ürituse pealkiri oli "Lesbide ülestõus. Aitab! Me oleme valjemad kui vaikus!". Mulle meeldis, kuidas nad sõpradega kleepisid linnas tänavasiltidele peale oma versioone: “Lesbide väljak” näiteks. Suuri pannoosid ja plakateid paigaldati ka. Politseinikule öeldi, et palun ärge plakateid maha võtke, see on kunstiprojekt ning ei võetudki kohe. Alles paari päeva pärast olid need läinud.

Pärast läksin L.L poole, kus valitses sume varasuvine õhtumeeleolu. Vaatasime mu viimatist videot ja ajasime juttu.

Järgmine täistööpäev lõunapausiga Põhuteatris kulus meil Pirniga kunstisaalides. Loomulikult võttis kõige kauem „Sõnastamata lugude“ väljapanek ja ma tänasin õnne, et kaht seal näidatavat filmi olin varem näinud. Mulle meeldis Minna Hindi ja Liisi Eelmaa videointervjuude komplekt. Koomika oli olemas, probleem olemas, absurd olemas. Mare Tralla töö mõjus alguses üllatavalt, kuid mida rohkem ma ta päevikut lugesin, seda enam hakkas tunduma, et see on lesbifoorumisse saadetud murekiri. Keelekasutus oli üsna omane murekirjadele ning tegevuskäik etteaimatav. Tekkis küsimus, kas sarnasus murekirjadega oli taotluslik ja kas päevik oli kirjutatud juba mõttega see näitusel esitada.

EKKM-is meeldis Köler Prize võitnud kunstniku töö ning lahe oli Sigrid Viir. Timo Tootsi installatsioon nüüd töötas ja ma sain ka lõpuks teada, kui kuulus ma olen. Kunagi ammu, kui seda proovisin ei töötanud. Pirn veel ei tahtnud algul oma ID-kaarti läbi lasta, põhjendades, et foto olevat kole ja tal olevat piinlik, kui see kõigile avalikult nähtavale tuleb. Pärast lasi ikka ja foto paistis seinal ilusam kui originaalis.

Mina autahvlil

Viimane, mida vaatasime oli EKA magistritööde näitus Loovalal. Ronisime järsust trepist üles ja ma mainisin, et kunst ükskord mu tapab, sest higi juba voolas ning jalad olid käimisest ümmargused. Korraga avanes meie ees Art Allmägi magistritöö „Nägin täna öösel unes…“ (juhendaja Teet Veispak). Jahmusin. See oli hea. LGBTQ-temaatika oli lõpuks ometi lihtsalt ja lühidalt kokku võetud. Koomika, absurd, lihtsus. Tõesti fantastiline, et viitsisin treppidest üles ronida ja seda nägin.

Art Allmägi installatsioon

„Sõnastamata lood“ näitus on kokku pandud suuresti dokumentaalsetest materjalidest. Kuna olen varem ise küllaltki palju samal teemal dokfilme ja -asju näinud, jäi ahaa-elamust saamata. Olen muide palju mõjuvamaid filme näinud, kui eelmainit näitusel. On olemas dokfilme testosterooni võtvatest naistest, kes filmi kestel vaataja silme all muutuvad meheks, on filme paduheteronaistest, kes püüavad end lesbiliseks muuta, on mängufilme, kus vanaaja lesbit hoitakse maa all kinni, et ta mehega abielluks ja lõpuks riietatakse ta meheks, on filme… on FILME! Kus need olid? Eks vist Artises, sest OMA Festivali raames näidatakse sealgi päris kõvu filme. On erinevaid näituseformaate, ideoloogiaid ja maitseid, aga praegu olen ma sellises meeleolus, et näitustel võiks olla rohkem suuri mängukarusid ja vähem pikki filme.

Õhtul käisin tädi sünnal. Tädi rääkis, et kavatseb teha meie abiga suure suguvõsa albumi. Sain tädilt oma vanaisa kohta artikleid ja vanaema vanu päevikuid. Loed, kui raske elu oli II ms ajal ja järjest kukub päeviku vahelt kuivanud nelja lehega ristikheinu ja viie lehega sireliõisi… "Jumal hoidku meid kõiki. Vast jätavad osa maad ja metsa meile alles. Nii ilus on oma metsas jalutada.".

Järgmisel päeval käisin Karepal Michael Sagritsa majamuuseumis. Valmistun augustis toimuvaks performance ürituseks „Äng“, mis toimub Karepal ja kuhu mind osalema kutsuti, nii saingi Teet Veispaku nõusse, et mulle seda paika tutvustaks. Lisaks käisime Rakveres näitusel „Minu erootika“. Sven tuli ka Tartust. Näitus ja majamuuseum olid paljutõotava auraga ja ilm oli ilus.

Rakveres on Kondivalu apteek

Rene Reinumäe skulptuur “Haigutav kunstnik”

Jüri Ojaveri teos "Ela ja sära" erootikanäitusel

Sven ja Olga linnupesi uurimas

 Sven hõljub mööda õue

Vestlus nagu tibutants :)

Hiljem sõitsime Sveniga bussiga Tapale ja sealt rongiga Tartu. Tapal passisime ühes urkas.

Rongis lugesin Sacher-Masoch’i romaani „Venus karusnahas“ ning süvenesin sedavõrd, et oleksin Tartu peaaegu maha maganud.

Tartus käisime TÜ kohvikus jäätist söömas ning ma avastasin sealt vana külaliste raamatu, mille esimesed sissekanded olid tehtud kohviku 10.juubeli puhul 50ndatel aastatel. Oma vanaisa nime, kes oli agar kohvikus käia, ma ei leidnud. Ta armastas pigem Werneris istuda. Kohvikus mängis selline muusika, mis hulle rahustab, ja hullud me ju oleme. Normaalne inimene ei teeks oma eluga nii nagu mina.

Või nagu Sven.

5.juunil Tartus pööran pilgu taevasse ja näen, et sajab lund. Tumesinise pilve taustal valgustab päike üle terve atmosfääri lendlevaid võililleseemneid. Keset seemneid lendavad omakorda piiritajad, kelle tiiva alumisi külgi päike oranžikalt valgustab. Seemned maanduvad, kuhu tuul nad viib, et aasta pärast uuesti tärgata. Sinna on palju aega.

Ilu, sensuaalsus, seksikus ja mõned näited

Viimase aja erutavamad juhtumid on pärit meediast.

Halb: koerapiinaja Marge Arumäe mõisteti kohtus õigeks.

Eesti meedias on sellest juba nii palju juttu olnud, et igaüks peaks juba teadma, millega on tegu, kuid tore, et see uudis ka inglise keeles avaldati.
Palun anna siin allkiri, et julmur saaks väärilise karistuse.

Hea: ETV saade „Kahekõne“ 26.05.2011

Tegin teleka täiesti juhuslikult lahti, et näha mis tuleb. Sattusin peale imeilusale romansile Indrek Treufeldi ja Kristiina Ehini vahel. Jutt käis viimase luulekogust ja loomingust laiemalt. Kristiina rääkis tibihäälega. Ta oli endale teinud lokid ja selga pannud pika heleda printsessikleidi. Oma 34-eluaasta juures nägi ta välja üllatavalt sale, tütarlapselik ja Lolitalik. Käitumine oli selline ebalev, kuidagi kartlik, kobav ja samas ka mingis jaburas võtmes enesekindel. Kõige suurem üllataja aga oli alati asjalik, kriitiline, tõsine ja teravapilguline Treufeld uduste silmade ja poolavatud naerul suuga neiukest jälgimas. Vähemalt kolmel korral mainis Treufeld, et tema küsimus võib tunduda jabur, lapsik või rumal ja vabandas. Ehin ei pisendanud end kordagi. Ja siis veel öeldakse, et naised marginaliseerivad oma saavutusi ja vabandavad liiga palju. Ehini ilu oli kahtlemata Treufeldi muutnud täiesti mõtlemis- ja tahtejõuetuks lambaks, kes Kristiina mitte kuigi teravmeelse ja targa jutu peale ainult niiske imetleva pilgu saatel noogutas. Ehin esitas minu kõrva jaoks suhteliselt kulunud mõtteid. Ilmselt on tõsi, et ilusad ei peagi targad olema, sest ega nende tarka juttu keegi kuulegi. Kõik on ilust liiga rabatud. Vaatasin kahekõne nagu armastusfilmi.

Kui neiu asemel ilmus saatesse mees, muutus Treufeld otsemaid asjalikuks, tõsiseks ja selgepilguliseks, kuigi uus saatekülaline ei olnud ju mingi macho vaid aeg-ajalt naeratav pehmeloomuline tüüp. Romanss oli aga Kristiina lahkumisega jäädavalt lõppenud. Treufeld oli good old self again.
On küllalt uurimusi tehtud, mis näitavad, et kui mees näeb ilusat naist, lülituvad tal teatud ajukeskused välja. Ilu, seksikuse ja sensuaalsuse vahel on kindlasti ka erinevusi, sest klassikaline iluetalon ei pruugi üldse sensuaalne olla. Seksikus jälle ei pea alati olema iluga seotud. Sensuaalne tegelane võib olla ilmselt ka täiesti aseksuaalne. Sellised jaotused tekitavad muidugi suurt segadust ja vääriti mõistmist.

Enda puhul olen tähele pannud, et minu sensuaalsus, ilu ja seksikus sõltub mu tahtest. Tahan, siis olen ja kui ei taha, ei ole. Seksikus on osaliselt sotsiaalne konstruktsioon, millega ma ei välista siiski ka geneetilist kaasa sündinud võimet muuta kõik, kes sind näevad, taltsasteks armunud lambukesteks. On juhtunud, et mind ei ole seltskonnas absoluutselt märgatud, kuna ma pole soovinud, et mind märgataks. Samas on esinenud täpselt vastupidiseid seiku: olen teadlikult end regullinud ja tähelepanu on garanteeritud: saan mida iganes. Turn on ja turn off. Enamasti ma pole ei liha ega kala, mu lüliti asub keskel ja omaruum on neutraalselt valgustatud. Tuian ringi omi mõtteid mõeldes. Võiks ehk rohkem pingutada.

Minu kuldaeg jäi 90te lõppu, mil olin enda meelest nagu miss universum. Ükskord tuli Vahur Kersna maale mu vanematekoju UFO-dest saadet tegema. Võib-olla oli ta eeldanud, et maainimesed on koledad. Kui ma siis oma pikkade lokkide, värvitud huulte ja miniseelikuga uksele ilmusin, jäi Kersna soolasambaks ja kaotas kõnevõime. Ema siiamaani meenutab, kuidas Vahur aegamööda end kogus, et saade ära teha. Panen siia oma portree tollest ajastust, kuigi paberil näeb see pilt palju säravam ja ilusam välja. Siin on hall ja tuhm, kunagi ammu skännitud jumal teab mismoodi. Vahel tundub mulle, et tegelikult olen praegu isegi ilusam kui tol ajal. Oma eelnevalt paksu ja raske teismelise kehaga võrreldes tundus mulle tookord loomulikult et muutusin ühtäkki maailma kõige ilusamaks inimeseks.

Mina 1997. aastal

Vahur Kersna "Õhtuse ekspressi" võttegrupp meie pool maal ja meie pere 1996.a.
Kõige taga on 2 onklit ja isa. Keskmine rida vasakult paremale: ema, Pirn, mina, Anne, tv-onkel.
Ees on Muginsioon, tv-tädi, Kersna ja kohalik nõid, kelle peres hiljem toimus veretöö ja UFO-d viisid vist poja minema.

Kusagil 16-19-aastasena vihkasin ma oma välimust südamest. Nimelt olin lapsena kogu aeg hästi kõhn, kuid teismeeas võtsin juurde. Ma ei tundnud oma peegelpilti enam ära. Ei sallinud peegleid ja haudusin plaani kloostrisse minna. Ainsaks takistuseks oli minu täielik usu puudumine jumalasse. Ja see usuikaldus kestab siiamaani. Kuna ma juba eos end jube inetuks pidasin, siis nimme muutsin end veel koledamaks: pesin pead harva ja kandsin juukseid ainult hobusesabas. Madalad tossud, dressipluus ja koledad paksud teksad kuulusid mu garderoobi. Mingeid Kersna stiilis juhtumeid ma küll tollest ajast ei mäleta.

Mina sinises, Pirn punases 1992. Talumatu välimus.

Niipea, kui taas peenemaks muutusin, hakkasin kõrgemaid kontsi kandma ja peegleid fännama.

Mis puudutab hetkeseisu, siis ma olen küll juba vana, aga näib, et ikka veel võimeline päid segi ajama. Alles paar päeva tagasi toimus mul selline kirjavahetus end fotomeheks kutsuva inimesega:

Fotomees: Oleks suur soov saada sind endale aktimodelliks fotograafiliste katsetuste jaoks. Ka tasustamine võimalik. Kas pakuks huvi see?

Mina: Enne sooviksin näha Teie eelnevaid aktifotosid ja täispikka nime. Lisage palun ka põhjendus, miks just minu pildistamine Teid huvitab. Millal me sina- peale läksime?

Fotomees: Vabandan Sinatamise pärast!
Olen netis vaadanud Teie kodulehte ja kunsti. Jättis mulje see... Samas olen ikka vägagi algaja ja vajaksin kannatlikku ja kogemusega modelli. Vabandan kui asjata tülitasin.

Mina: Miks siis kohe nüüd asjata, aga mind paneb imestama, et ilma end tutvustamata kohe selline küsimus esitatakse. Mina olen oma nime ja töödega avalikult rahva ees. Eeldan ka enda poole pöördumisel ausust ja avalikkust, ilma milleta ei teki usaldust. Mul ei ole põhimõtteliselt midagi akti poseerimise vastu, aga kuni ma Teid ei tunne, jääb see ära. Rääkigem niisiis konkreetselt asjast. Teie ees- ja perekonnanimi? Kui algaja olete? Kui te üldse pole pildistanud, siis ei tasu küll kohe aktist alustada. Kui on varasemaid töid, palun saatke.
Küllap oli tegemist mingi ullikesega, sest tema nime ma siiamaani teada saanud ei ole. Ta lihtsalt polegi rohkem mulle vastanud. Tüüpiline.

Aga teate, mis värk Kristiina Ehiniga TEGELIKULT on? Üks hea sõber, keeleteadlane seletas, et eestlastel olevat tarvis igast põlvkonnast üht puutumatut ja püha naisluuletajat, kelle saaks pjedestaalile tõsta, et teda hardalt imetleda. Ta oleks nagu diiva, kelle sõnades ei kahelda. See on isereguleeruv süsteem, mis toimub mitteteadlikult. Varasemad diivad on olnud näiteks Lydia Koidula ja Marie Under, hetkel aga on Ehin.

Veel üks leid, mille eile üks sõber oli FB-sse pannud, on Mari-Leenu blogipostitus.
Mari-Leen: „Seisin seal, uhkelt riides, veiniklaas käes ja minust möödunud staarid (kuidas me neid Eesti kuulsusi siis ikka kutsume) ja tervitades lõid minuga klaase kokku. Koit Toome „tsau“ maksab märksa enam kui toidupoes lihapakkiva naise tervitus.“

Rattamatk- hullude ajaviide

Vahepeal toimunud rattamatka kohta saavad ekstreemspordihuvilised lugeda minu rattamatkablogist. Üllatusena KOOMIKS! :)