See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


14 July 2013

Juhtum Anne kanali ääres ja teisi uudiseid


Kirjutan harva, aga kui juba, siis järelikult oli ikka asja ka. Alustan kõige põletavamast päevakorrapunktist. Päevitan umbes sama harva kui blogin, aga kui juba, siis ikka palja rindkerega. Täna päevitasimegi sõbrannaga topless Tartus Anne kanali ääres. Kui kesklinnas võib palja rindkerega naistel probleeme tekkida, siis tunnistas isegi politseinik kaks aastat tagasi, et avalikes randades on topless päevitamine tänapäeval tavaline. Ma ei läinud täna randa tähelepanu otsima või selleks, et meediasse saada vaid lihtsalt puhkama ja sõbrannaga lobisema. Ometi sattusime 5 minutit pärast pikali heitmist kahe vene rahvusest mehe huviorbiiti. Nende omavahelisest jutust sain aru, et nad peatusid meie naabruses spetsiaalselt sellepärast, et meil on rinnad paljad. Üks jäi linale lamama, teine aga seisis meie ette, vahtis mind ja esitas pudikeelse küsimuse, millest me aru ei saanud. Ta oli purjus. Ma palusin tal päikese eest ära minna, mida ta ka tegi, kuid minuti pärast oli ta uute küsimustega tagasi. Ta kükitas meie ette, et päikest ära ei varjaks ja ütles, et meil on ilusad rinnad ja et ta tahab meid endale. Seejärel küsis ta oma sõbralt, kuidas on „prostituut“ eesti keeles. „Kas olete prostituudid?“. Vastasin, et oleme inimesed. „Kuulsid, nad on inimesed!“ ütles purjus tüübi sõber. Minut aega oli rahulik, siis hakkas jälle ketrama: „Sul on nii ilusad tissid. Kas pükse ära ei taha võtta? Ma nii tahan sind.“ Seletasin autoriteetsel hääletoonil, et meil on meestega võrdse õigus siin palja rindkerega olla, me ei tulnud siia mehi otsima jne. Selle peale ta noogutas ja püüdis ikka aru saada, mis imeloomad me oleme. Tundus, et ta on täiesti siiras ja tõesti paneb väga imeks, et kaks naist niimoodi koos palja ülakehaga rannas puhkavad. Lõpuks tõusime, riietusime ja lahkusime, kuuldes veel selja tagant: „Kas olete lesbid?“.

Kahetsen, et pilti ei teinud, aga olime kergelt ärritunud ja see ei tulnud kohe meelde. Järgmine kord teeme kindlasti pilti ja politsei kutsume ka. Lihtsalt, iga päev ei viitsi. Mingi eraelu ka võiks olla.

Koduteel arutasime, mis juhtuks, kui me rannas palja mehe juurde küsima läheksime, et kas sa oled prostituut või homo ja oi, me nii tahame sind, sul on väga kaunis noks. Kaks aastat tagasi tegin oma palja rindkere aktsioone. Maailm pole selle ajaga üldse muutunud. Endiselt on naise keha tabu ja mehed lubavad endale ikka väga palju. Vahel isegi tundub, et hullemaks läheb. 
Illustreerin oma tänast lugu pildiga, mis meenutab, kui sarnased on naise ja mehe rindkered.
Naise ja mehe rindkere võrdlus. Foto pärineb Facebooki grupist "Topfree Equal Rights Association"
Mul on veel nii toredaid uudiseid, et sel suvel sain kunstiakadeemia doktorantuuri sisse. Konkurss oli kõva: mulle öeldi, et ainult kaks kandidaati kümnest võetakse vastu, nii et vestluselt lahkudes olin üsna masendunud. Õhtuks aga sain kirja, et olen sisse saanud. Sügisest elan siis rohkem Tallinnas.

Juuli algul tegime abikaasaga toreda peo selle auks, et oleme 10 aastat abielus olnud. Ilm oli ilus ja külalised tulid hästi igasuguste hullustega kaasa. Palju lahedaid pilte saime. 

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Foto autor Fotopesa

Juuli keskel oli jälle pidu: Valgemetsa küla sai 80-aastaseks. Meil on seal vanatädi Hildalt päritud suvila, kus ikka vahel käime. Väga huvitav oli küla põliselanikega kokku saada ja nende lugusid kuulata. Valgemetsa on ajalooliselt kultuuriinimeste suvituspaik ja selgus, et see roll on tal siiamaani. Külas elab teadlaseid, õpetajaid, kunstnikke jne. Seal asub isegi nn hullumaja suvila ehk Tartu psühhoneuroloogia haigla endine pansionaat, millest on elumaja ehitatud. 

Sveniga Valgemetsas sünnipäevalõkke taustal
Minu vanemad käisid juba siis Valgemetsas, kui mind olemaski polnud, kuid tollal suvitasid nad kunstnik Elmar Kitse pool. Hilda ostis suvila 60ndte lõpus ja mina lapsena alustasin Valgemetsas käimist ca 1980. alates just sealt Hilda majakesest. Muuhulgas selgus, et seal elanud veel teinegi Hilda, kellega enne minu Hilda segi aeti, kui väideti, et ta olevat elanud koos väikese vanamehega. Minu Hilda oli eluaegne vanatüdruk, sest tal oli üks jalg haige ning ta oli väga tagasihoidlik hea inimene. Tõsi, oma kõige punasemad õunad ja magusamad kommid jättis ta endale. Sain peol teada, et minu filmi Hilda ja Harilik pensionär kasutatakse Tartu Tervishoiukõrgkoolis õppefilmidena. Seda oleksin varem teada tahtnud, aga parem hilja kui mitte kunagi. Tagasiside olevat väga hea. Pärast neid filme lähevad tudengid hooldekodu praktikale, kus saavad oma hinge kõvasti muserdada.


YMSOIFTS

4 comments:

  1. väga tore aastapäevapidu oli teil, nagu näen. Vinge. Vabandan veelgi, et ise kohale ei saanud tulla.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oli küll. :) Mul oli kahju, et sa ei saanud tulla, aga alati ei lähe nii nagu algselt oled plaaninud, pole hullu.

      Delete
  2. Olen tahtnud juba ammu öelda, et mulle tohutult meeldib Su rinnavõrdõiguslikkuse aktsioon. Aknast välja vaadates näen tihti üht naabrimeest suurte lotendavate rindadega tänaval jalutamas, palava ilmaga alati palja ülakehaga, see ajab oksele ja hing läheb täis, aga keegi ei pahanda, kedagi ei paista häirivat. Paljaste rindadega naine on vähemalt ilus, aga kõik ohivad või reageerivad haiget moodi napakalt. Ilu on, mõistagi, vaataja silmades, sellest ma saan aru küll, mõnele võibolla tunduvad esteetiliselt nauditavad kõik karvaste rindadega õllekõhulised alasti pässid. Tänan Sind selle eest, mida teed!

    ReplyDelete