See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


28 July 2012

Olen Fideelia ja elan..., õigemini elasin... MAAL

Nüüd kirjutan eneseirooniliselt oma maaelu kogemusest ja kommenteerima on oodatud eriti need blogi lugejad, kel on samaväärseid kogemusi.

Maal saab elada nagu tehnikaajastul, aga seal saab ka elada nagu 1000 a. tagasi. Eelmises postituses kirjutasin, et veetsin kaks nädalat praktika ajal oma suvilas, kus elasin arhailiselt. Ainult elektri olemasolu andis tunnistust tänapäevast. Hoolimata tõigast, et suure osa oma lapsepõlvest elutsesin vanatüüpi metsamajas, kus vesi tuleb kaevust ise tuua ning tuli ise pliidi alla teha, tabas maaelu ränkraskus mind otsekui nuiaga pähe. Mu töökasvatus on nullilähedane. Mind kasvatati kunstnikuks ja mu töö käis värvipliiatsite ja joonistusblokiga väikese kollase laua taga.

Mina joonistamas ca 1979
Isegi kui mul vahel paluti rehitseda või kitkuda, tegin ma seda nii halvasti, et järgmine kord jäeti mind rahule. Mu mesinikest vanematel oli suviti meeletult tööd. Mind ja õde hoidsid vanatädid ja vanavanemad ning vahel ka palju vanem õde, kes muidugi ka tegid majapidamistöid. Kõvasti aega veetsin lapsena ka linnas, unistades samal ajal maal elamisest ja põllumehe ametist, mille plussina nägin võimalust päevad läbi koeraga mööda põlde ja heinamaid joosta. Suuremana kolisin linna ja maalkäigud jäid aina harvemaks, pealegi pandi maale kanalisatsioon. Mulle jäi maaelust romantiline mulje, milles on tublisti lapsepõlvenostalgiat. Tegelikult on vanaaegne maaelu siiski ränk ellujäämise kool, isegi ilma koduloomadeta.
Vanatädi Hildaga Alatskivi maakodus. Ei tundu just väga hüsteeriline töö rühmamine.
Mu kadunud vanatädi Hildal on suvila Valgemetsas olnud nii kaua, kui mäletan. Ta pärandas selle eestiaegse villa mulle. Maja pole ammu remonditud. Võimalik, et kui tapeet maha kiskuda, kukub terve lobudik kokku. Ülakorrusel suvitas aastakümneid üks teine naine, kes jättis endast maha halli toa, halli köögi ja veneaegse liimpuitmööbli. Alumisel korrusel ei saa elada, kuna põrandad on läbi. Ainult köögis on normaalne põrand. Pealegi meeldib mulle võimalikult kõrgel elada. Kuna hallis toas hakkaks mul paha, kulus kõvasti aega ja vaeva, et värvida tapeet ja põrand kollaseks ning restaureerida ahi, lagi ja korstnajalg. Lae vooderdasin oma TÜ maalieriala-aegsete koolitöödega. Nõnda hakkas staarfeministi glamuurne villa oma omaniku nägu minema.





Lagi

Enne oli tuba selline:

Lagi




Osa remondist tegime abikaasaga enne praktika algust, näpistades väheseid vabu päevi, kuid osa jäi mulle teha koha peal elamise ajal. Lisaks pidin käima Kõlleste Kommimeistrite juures kondiitripraktikal ja igapäevaseid maatoimetusi ka tegema ning selline elu hakkas mulle kummaliselt mõjuma. Ühel ööl nägin unes, et elan päriselt Tallinnas. Jalutasin kesklinnas Estonia teatri juures, mingi väike tüdruk käekõrval. Õhtune linn oli tuledes ja rahvas sagis ringi. Värvid olid põhjas, kuigi oli vihmane.



Maal tuleb oma tegemisi süstemaatiliselt planeerida, eriti kui on külm. Maal sõltub inimene üldse ilmastikust palju enam kui linnas. Praktikalt tulles pidin kohe puid tooma, kui neid ette toodud polnud ja ahjud kütte panema. Kui vett ka polnud, oli järgmine töö vee tassimine. Tõin 5 ämbritäit järjest. Kaev on seal hullult sügav. Enda, nõude ja pesu pesemine toimus maja taga õues iga ilmaga. Pliidil soojendasin vett ainult kannuga, nii et enamus pesust toimus jääkülma veega. Kulutasin krooniliselt liiga palju vett. 50 liitrit kulus kahe õhtuga ära. Lisaks veel väliduši vesi, 20 liitrit, aga dušši ma iga päev nii põhjalikult ei võtnud, sest ilm muutus talviseks. Jõe äärde muidugi üldse ei jõudnud. Hea, kui suutsin end maasikale vedada. Õnneks kasvas aiaski metsmaasikaid. Korjasin ühel äikese-eelsel õhtul kiiruga sealt terve liitri.



Enne maasikate puhastamist panin kartulid keema. Linnas saab töölt tulles kohe lõõgastuda ja teha ainult lahedaid asju või süveneda sisulistesse probleemidesse ja arendada end mingil erialal või jõusaali minna või... võimalused! Samas ei saa teisiti, kui pean ütlema, et ela linnas või maal, parim oleks, kui tööl käima ei peaks. Kui elaksime ressursipõhises maailmas. Teaduse, kunstide ja teiste aladega tegelema motiveeriksid siis uudishimu ja tahe muuta maailm paremaks, mitte mingi mõttetu palk, mis enne järgmist palgapäeva ära kulub.

Aias kasvavad!
Mul on siiamaani meeles, kuidas lapsena olin vanatädidega suvilas ja öösel paukus kohutav äike. Sel ööl kloppis naaber meie aknale ja palus valuvaigistit. Oli natuke jube, aga põnev. Natuke nagu oleks sõda. Ühel noist kaugetest öödest jäin suvilas kuutõbiseks. Nägin unes, et seisan keset tuba laua ääres, puhastan noaga õunu ning siis heidan Hilda kõrvale magama. Hommikul ärkasingi Hilda kõrval. Ma olevat oma voodist tema juurde jalutanud, ise maganud.

Suvilas on igavesti see aasta, mil unes kõndisin.
Mis käesolevasse suvesse puutub, siis vahel kraapisin katuselt sammalt ja akendelt vana värvi. Vihma tõttu oli aga katus libe ja ma ei tahtnud sinna ronida. Kui ülemise toa aken oli lahti, kuulsin alt õuest selgelt, kuidas tuli ülal ahjus praksub. Kuivad puud, kiiresti läheb soojaks. Siis saab läpakaga diivanile minna, halvaad süüa ja kirjutada. Jah, internet mul siiski oli.

Õnnelik pannkoogipäev metsmaasika toormoosi ja piimaga.
Pood asub 4,5 km kaugusel Vastse-Kuustes. Vanasti oli Valgemetsas pood, kuid see põles maha.

Ühel hilisõhtul tegin kaks avastust: 1. Udu! 2. Jalad on räigelt mustad! Maainimese seisundi saavutanud aju arvutas kohe välja tegevuse järjekorra: kõigepealt kõndisin mööda teed, et udu vaadata ja oma maja möödakäija pilguga kaeda. Oli päris pandav. Pimedas olid näha ainult valgustatud aknad kahe suure kuuse all. Oli vaikne ja khmm, romantiline koos udu ja vanade suurte puudega. Seejärel pesin külma kaevuveega jalgu ja pärast istusin ahju taga, teadvuse vool maaka lainel ketramas. Millised tööd on veel tegemata ja mis järjekorras neid peaks sooritama? Mida homme teha? Aga järgmisel aastal? Mida siin on üldse mõttekas teha? Saun oleks tarvis ehitada, aga kes aitaks? Äkki müüks üldse maha? Aga see on mu ainuke side minevikuga! Taevas vilgub juba paar tähte. Loojangud on värvilised. Kõrvahargid on head ja siilidel on laktoositalumatus.



Suure ellujäämispingutuse kõrvalt kirjutasin artikli.

17. juulil oli telekas minu päev. Kordustena näitas lausa kaht minuga seotud saadet: TV 3 „Õhtusöök viiele“, kus mina kokkasin ning Kanal 2 seda Eestlast ja Venelast, kus Anne Paluver minu eeskujul palja rindkere aktsiooni tahab korraldada.

Üks öö suvilas võttis kriminaalsed tuurid. Poleks uskunud, et mul tuleb Valgemetsas politsei kutsuda. Nimelt hakkas juba umbes kuue ajal õhtul kostma mingi kummaline vile. Algul pidasin seda linnuks, aga äkki jõudis mulle kohale, et lind ei jaksaks pidevalt häälitseda. Tundus nagu autosireen. Eriti kõvasti kostis see hilja õhtul, kui päevased helid kadusid. Lootsin, et kunagi saavad auto akud tühjaks ja sireen vaikib või võtab keegi midagi ette. Kell aga oli juba kusagil 02 öösel, kui üürgamine endise hooga jätkus. Pidin hommikul pool seitse tõusma, et praktikale minna, maganud aga polnud veel silmatäitki. Haarasin metsikus vihas mobiili ja helistasin politseisse. Rääkisin, et juba pärastlõunast saadik üürgab autosireen. Politseimasin saabus mu maja ette teele kella 03- ajal. Nad sõitsid aeglaselt, pöörasid ringi ja kadusid. Sireen vilistas edasi. Ilmselt otsiti autot, aga see ei olnudki auto. Kella 8- ajal hommikul, kui rattaga praktikale läksin, kuulsin selgemalt, kust heli kostab: sireen kujutas endast minu maja lähedal asuva laagri ühe ruumi signalisatsiooni. Ma ei saa aru, kuidas inimesed laagris magada said. Kas olen kuidagi eriliselt tundlik? Päev oli muidugi rikutud. Ei tea, millal see kinni keerati, igatahes õhtuks oli ta vaikinud.

Järgmisel päeval läks kaev vett vedama. Lasin pange vist kogemata liiga sügavale, sest jäin mõtteisse ega pannud tähele, kus ämber juba on. Äkki igatahes juhtus, et nöör pööras end tagurpidi ja see liigutus, millega enne pange üles tõmmati, oli nüüd laskumise liigutus. Paanika. Suure vastassuunas tirimisega sain vee kätte, aga rohkem ma kaevule ei läinud, enne kui tuli Sven, kes nöörisõlme teisele poole rulli sättis. Ma oleksin ise ka lahenduse välja mõelnud, kui esimene vihahoog lahtunud, aga kuna Sven pidi niikuinii kohe maale tulema, jätsin selle tema ülesandeks.

Esimesel nädalal ei olnud ma suvilas veel kodunenud ja tormasin üles-alla, sisse-välja nagu peata kana, sest unustasin alatasa kuhugi midagi ja ei suutnud otsustada, kus ma mingeid asju hakkan hoidma. Maja oli minu jaoks selgelt liiga suur. Nii tulid sinikad. Sõpru aga külla ei tulnudki, kuigi olin kutsunud. Ma oleksin neile südamlikult väravale vastu läinud nagu Ines Aru Nukitsamehe filmis ja maasikaid pakkunud. NOT. Liiga pingeline elu ja jube välimus - oligi parem et nad mind maakana ei näinud.

Teise nädala lõpus tõdesin, et lisaks sellele, et mu hüperaktiivsus ei taha kuidagi maha jahtuda, ei saa vist jalgu ka enam kunagi puhtaks. Mu küüned olid murdunud ja varbaküüntelt lakk maha tulnud. Näonahk nägi halb välja ning poorid olid umbes. Juuksed olid pulstunud, käed karedad, randmed punased ja lõhenenud, keha sinikaid täis nagu oleks peksa saanud. Oma suurt õlgkübarat polnud kordagi pähe pannud, aga tolmumask ja töökindad olid mu sõbrad.

Wannabe maakatele võiks teha midagi AA-rühma taolist. Räägiksin seal endast:

„Mina olen Fideelia ja ma elan... maal.

Kõik: „Oijahh... teadagi“.

Mina: „Mu maakodust on Tallinna üle 200 kilomeetri!“

Kõik: „Mis mõttes, ä!?“ Ei ole võimalik! Sa elad maal JA Lõuna-Eestis?“.

Ükspäev sai jälle actionit. Olin oma toas, et asuda ahju lihvima, kui äkki ronis mu käe peal pikakoivaline ämblik. Rapsisin ta kiiresti maha ja karjusin nagu ma juba ammu karjunud pole. Ma ei karda loomi, aga mul on raskekujuline ämblikufoobia ja mõõdukas putukafoobia. Ämblik lidus voodi alla, mina trepikotta. Mu kõik ihukarvad seisid püsti - ma ei epileerinud maal end nii korralikult - ja kananahk kattis isegi silmamunad. Nutsin, et ei saa enam kunagi oma kollasesse tuppa. Siis pihustasin putukamürki tuppa, ise läksin sööma ja lasin mürgil samal ajal mõjuda. Rohkem ämblikke ma oma toas ei näinud. Ma ei olnud selle üle uhke, aga samas see on minu kodu ja ma olin paanikas. Lasin regulaarselt mürki tubadesse, sest vastasel korral ma seal lihtsalt ei oleks elanud. Kas putukad või mina- keegi peab kaduma.

Sain siilikesega sõbraks. Kaks korda jalutas mu aias. Piima andsin ainult esimesel korral, pärast sain teada, et seda ei soovitata.


Eelviimasel päeval tuli Sven ja me avastasime, et munaõli tempera, millega korstnajalga kruntisin, oli mul külmkapis pahandust teinud ja toidukraamile mõru maitse andnud. Süüdi oli tempera koostisosa värnits. Külmas aga hoidsin seda selleks, et järgmisel päeval üks kiht veel teha. Mahlal oli omamoodi peen maitse, peab ütlema.

Laupäeva õhtuks sain remondi valmis, aga ise hoopis lahkusin. Sõitsime õhtul ratastega linna (39 km). Teekonna esimene pool oli täitsa suvine, vastupidiselt tervele läinud nädalale, mil aina sadas ja ma olin praktikal karupükstega, näpud külmast nii peenikesed, et kommivormide määrimine lihtsalt võttis väga kaua aega... Sõit ülesmäge oli vaevaline ning sain kohe aru, kuivõrd vorm on langenud. Maaelu ilmselt lihasjõudu ega vastupidavust ei arenda, pigem vastupidi, kurnab.
Vihmasadu Valgemetsas
Kui Tartuni oli 18 km, hakkas raadiomast paistma. Ma pole vist Tartut nähes kunagi varem nii õnnelik olnud.

Teekonna viimane ots kujunes paaniliselt väntamiseks keset kobrutavaid mustjassiniseid pilvi, vesipükse, välke... meie peade kohal selge sinitaevaga. Ja ei hakanudki sadama. Kodus hüppasin kohe kuuma vanni, vahu sisse. Siis pediküür, maniküür, epilatsioon ja hiljem kosmeetik jne. Hommikul olid suunurgad lõhenenud ja keha valutas, kuid ma ohkasin kergendatult: "Hea rahulik, vähemalt ei ole meil ämblikke!". Praeguseks on mu välimus normaliseerinud. Hakkasin jälle jooksmas käima ja augustis naudin jõusaali steriilset putukavaba keskkonda.

Ma ei saa Sol’i kombel väita, et mu päriskodu on looduses, aga ma ei saa ka öelda, et see asub linnas. Minu jaoks oleks kompromiss maa ja linna vahel ideaalne. Piisavalt privaatsust, tehnoloogia igapäevaelu toetamas, kõik kaasaegsed mugavused, putukavaba keskkond, tippkultuur, sporditegemise võimalused jne, kuid sealsamas lähedal vaba loodus, loomad, linnud. Hiljuti avastasin, et Venus Project on olemas ja see tundub mulle vägagi ihaldusväärne, eriti mõte ressursipõhisest majandusest rahapõhise asemel.

-„Täna on laupäev. Olen Fideelia ning lähen uuesti maale.“

-„Oled sa valmis rääkima, miks sa seda teed?“

-„Mõned põhjused on, aga pean rohkem analüüsima, et need sõnadesse panna.“

13 comments:

  1. :D Kui sa oled valmis rääkima, siis tead, kust mind leida.
    Seda müstilist legendi, kuidas sa Valgemetsas kuutõbine olid, mäletan ma lapsepõlvest küll :).

    ReplyDelete
    Replies
    1. See pole müstiline legend vaid päriselt juhtunud sündmus. Hetkel on kuumalaine. Kui aastaringselt oleks kuum ilm, kaoksid kohe igasugused ellujäämispaanikad.

      Delete
    2. Müstiline legend ei tähenda, et poleks päriselt juhtunud. Väiksena tundus see lugu ülimalt kummaline. Natuke õudne ka :D

      Delete
  2. No vot mina olen see inimene, kes elabki nii - vesi kaevust, ahiküte, kemps kuuri nurga taga... Ei oska nuriseda, et elu sellepärast üle mõistuse raske oleks. Tegelikult tehniliselt elan linnas, sest Elva on ikkagi linn. Vee tassimine ei ole raske, sellega harjub. Kõige raskem on käsitsi pesu pesta ja seda ma üldiselt ei teegi - käin mujal masinaga pesemas. Olmemugavuste puudumine pole mu meelest üldse nii hull, kui su kirjeldatud putukakartus.

    Olen suvitanud ka nii, et kaevu polegi - vett saab 200m kauguselt allikast. Vat siis küll ei jaksa iga päev dušši võtta, vee vedamine on juba raskevõitu. Ja kui pood on liiga kaugel, oodatakse järjest kasvava õhinaga lavkapäevi. Kaks korda nädalas (heal juhul) sõidab kohale väga piiratud kaubavalikuga buss ja üldse ei julge nuriseda (nagu suures supermarketis tihti juhtub), et midagi ei ole võtta. Kui midagigi on, on juba hästi. Kui leib ei ole eelmistes peatustes otsa saanud, kui vorsti on koguni kaks valikut, kui korraga on võimalik osta nii piima kui keefiri! Elu maal võib olla päris suur maailma avardaja - ka nii saab hakkama ja võibolla pole väga vigagi, võibolla on sellel lihtsal eluviisil ka omad eelised.

    Ma usun, et maainimesel linnas võib samamoodi keeruline ja väsitav olla - võõras keskkond tahab ikka sisseelamist ja mõistmist.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sul on õigus, et putukakartus on hullem kui maatööd, sest foobia on üsna ravimatu haigus ja putukafoobiaga on maal elada väga raske. Vee tassimine kaevust ei ole minu jaoks liiga raske, aga see on tüütu ja nüri. Ma tahan midagi lahedamat teha selle asemel! Inimene on välja mõelnud veepumba. Seda võiks siiski kasutada. :) Muide, mul on mingi ime läbi suvilas kuivkäimla sees, nii et õue minema ei pea. Ma vihkan seda, kui kemmerg asub kusagil õues. Ma olen hügieenifriik ja külmavares. Raplamaal, kus mu ema elab, käib kord nädalas lavka ja ma seal olles alati külastan lavkat, kuna minu jaoks on see seiklus. :D Õnneks saab sealt ka kohalikku linna poodi veel üsna kergelt, pole hullu. Maakal on linnas kindlasti ka suuri üllatusi, kui ta varem pole seal elanud. Kasuks tuleb kindlasti! :)

      Delete
    2. mingil metafüüsilisel põhjusel tundub õue-kuivkäimla mulle palju hügieenilisem kui toa-kuivkäimla - nii normaalne on, et sitt toas ei käi. Meil on suvehooajal õuekas ja talvehooajal seame tubase sisse ja no talve hakul on ikka õudselt imelik ja perversne tunne, et kuidas selline roppus majas sees saab olla.

      Delete
    3. Tavaliselt paikneb tubane kuivkäimla eluruumidest kaugemal ja on aknaga ning kogumiskaev asub kohe väljaspool maja seina ääres. See on peaaegu nagu ta asuks väljaspool maja. Minu jaoks siiski ideaalsem kui joosta iga ilmaga õue vahet (ka suvel on koledaid ilmu), arvestades oma kiiret ainevahetust. Vesiklosett ju asub alati majas sees ning kanalisatsioon maja all.

      Delete
    4. njah, ja kui piisavalt kaua õuepeldikuga elada, tundub ka sees asuv vesiklosett imelik ja ropp.

      Delete
  3. Minu looduslapse-elu juures kõige mõnusam on see, et need on kogu aasta jooksul ainukesed 2 nädalat, kus ma ei pea süüa tegema. Isegi mõtlema ei pea selle peale, kust süüa saab. Minu asi on lihtsalt kauss välja sirutada ja maitsev&tervislik soe toit potsatab 3x päevas sinna sisse. Enamiku täisealiste naiste jaoks täieesti kättesaamatu olukord. Tegelik ellujäämiskunstnik on ilmselt see kokatädi, kes suudab lageda taeva all 15 päeva järjest 3xpäevas 100 inimesele süüa teha.
    Kui elada telgis, siis ei ole vaja tuba koristada ja kinniste hoonete puudumisel läheb keha termoregulatsioon nii heaks, et külma ja sooja vaheldumine ei tekita mingeid probleeme - keha kohaneb kõigega. Ja kui pole kaevu ega allikat, pole vaja ka vett tassida, kõik omad asjad ajad looduslikus veekogus ära.
    Meie kultuuris on maainimene oma maja ja maatüki külge aheldatud põldur. Aga maainimene võib olla ka nomaad, karjus, kes telgiga oma karja järel rändab. Või kalur, kes elab rannaääres onnis või hoopiski oma paadis. Kui peaksin looduses elama, valiksin midagi sellist.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga ütle abikaasale lihtsalt, et süüa teeb see, kel parajasti on rohkem aega. Miks ainult sina pead süüa tegema? Sa käid ju tööl. Mul igatahes selline probleem täielikult puudub. :) Sellega olen nõus, et pigem on nomaadina maaelu nauditavam kui oma põllulapi külge aheldatud sunnismaise orjana. Telkimine mulle väga ei meeldi, kuigi see võib olla tõsi, et keha harjub ilmastikuga ruttu. Samas on telkimisel rohkem võimalust igat sorti putukatega kokku puutuda ning asjad on telgis alati kusagil magamiskoti ja selja vahel või üle telgi laiali, nii et hämaras ei leia midagi. Ja rohkem kui ühe padjaga telgis magajat juba vaadatakse kui napakat. :D Või kui sul on seal kaasas elektriline soojakott. :) (nii kaugele ma pole läinud). Vihma ja külmaga telkimisi ei soovi ma üldse meenutada, aga ka neid on ette tulnud.

      Delete
  4. Samahästi võib ka nt. poest 2 nädalat järjest valmistoitu osta. Küsimus ei ole mitte toidu tekkimises, vaid selles, et ma ei pea sellest küsimusest isegi MÕTLEMA. Nagu ka toa koristamisest,pediküürist või enda väljanägemisest.

    ReplyDelete
  5. "Mina olen Fideelia ja..."
    Rahvas kooris: "tere Fideelia!"

    Ei, maal on tore. Vesi kaevust-puud riidast-solk õue elu on ka tore. Suvel. Minu vanuses on isegi rohimine juba tore tegevus. Aga talvel kujuneks sellest alles täiesti omaette katsumus. Kui ekstreemseid elamusi otsi, siis planeeri endale ka talveks mõni maalviibimise päev. Enne soeta väga soojad saapad, muidugi.

    Politseiga on maal nii ja naa. Läänemaal oli selline tore konstaabel, kes tuli isegi naabrimehele kuuluvaid ja januga meie aeda eksinud tigedaid lihaveiseid ära õigesse koju ajama. Otsis naabrimehe muidugi ka üles ja kamandas appi. Aga see on juba puhtalt vedamise asi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Praeguse kuumalainega naudiksin minagi jälle maaelu. :) Käiksin paljalt kaevul, päevituskreemised lihased mänglemas ja kütma ei peaks üldse. Ilmastikust sõltub meeletult palju. Olen 3 päeva ka südatalvel -18 C jube vanas koledas maamajas elanud ja see oli ka võitlus ellujäämise nimel, mitte päris elu. Praegu on naljakas meenutada, kuidas me seal aknavahesid kinni toppisime ja lumega hambaid pesime.

      Delete