Kondiitripraktika

Pühapäevase seisuga on mul tehtud 41 tundi kondiitripraktikat 400-st. Oma esimeseks praktikakohaks valisin Werneri kohviku Tartus. Seal on paljudele meeldinud praktikat teha ja nüüd meeldib mulle ka, sest seal on lahedad ja praktikantidega kannatlikud töötajad. Werneriga on mul isiklik side ka, sest mu vanaisa, TÜ õppejõud Karl Taev omal ajal lausa elas seal. Soodne asukoht ülikooli kõrval muutis Werneri õppejõudude kogunemiskohaks. Sageli võeti seal ka eksameid vastu. Vanaisa unustas krooniliselt oma asju Wernerisse. Tavaliselt ununes vihmavari ja vahel ka portfell. Kaduma ei läinud kunagi midagi. Omad joped. Kui 1. klassis käisin, põles Werner maani maha ja me maalisime lastekunstikoolis tulekahju. Mu ema kutsus Wernerit vanamooride kohvikuks, sest viltuse baretiga vanadaamid armastasid seal kohvitada. Kartsin lapsena, et vanamoorid põlesid sisse, mis muidugi oli täiesti alusetu hirm, sest niipea, kui Werner taas tööle hakkas, olid moorid tagasi.

Werneris tehakse maailma parimat Napoleoni kooki, aga kõik muu ka on väga maitsev ja lõviosas tehtud naturaalsetest toiduainetest.

Minu kokku pandud Napoleoni kook on saanud FB-s rohkem laike kui mu kunstiteosed

Kahel esimesel päeval panin kokku Napoleoni- ja Porgandikooke.

Kolmas päev kulus kuulsate Brita kookide kokku panekule.

Edaspidi läks keerulisemaks.

Neljandal päeval kaalusin paljusid aineid. Oli meeletut külmkappide ja panipaikade vahel jooksmist. Kaalusin kohupiima, et teha tuuletaskutele kreemi ja plötserdasin terve ruumi täis. Mu juhendaja ütles rahulikult naeratades, et ma mökerdan kõik täis ja palus järgi jäänud kohupiim uude nõusse panna, et see viisakam välja näeks. Siis panin vahukoore mikserisse. Hiljem tuli juhendaja mulle viisakalt teatama, et kaalun nii kaua, et kui ta poleks vaatama läinud, oleks mu vahukoor võiks vahustunud. Tuuletaskute täitmine toimus pritskoti ja tüllega, kust pigistasin kohupiimakreemi tuuletaskusse. Umbes 10ndast taskust alates hakkas asi sujuma. Pritskotti pidi kõhu vastas hoidma, aga et kott oli kilest, niiskus ta ruttu ja kreemine löga imbus läbi riiete mu kõhunahani, põhjustades allergiat. Võtsin allergiarohtu ja sain terveks.

Viiendal päeval pandi mind valmis torte viimistlema ja lõikuma. Kartsin, et lõikan viltu ja kogu tort läheb mahakandmisele. Esimest korda torti puhtalt ja sirgelt lõigata ei ole kerge. Õnneks müüakse neid tükikaupa ja kui 2 tk kogemata valesti lõikasin, sain need endale. Korralikud tükid müüdi maha. Feilisin laimidega. Koored paluti ära riivida, aga sain valesti aru ja riivisin esimesest laimist pool viljaliha ka ära. Juhendaja märkis muiates, et pole viga, tulebki kook rohkem laimi maitsega. Seejärel pidin laime lõikuma, aga lõikusin kole paksud ja kohmakad viilud nagu mingi talumees. Täiega mark oli. Õhtuks õppisin kõik selgeks ja sain viie.

Need laimilõigud näevad juba päris head välja. See kook on minu kaunistatud.

Mulle meeldib peale tööd kondiitrite tsehhist, mis asub keldris, üles tulla, kevadisse Tartu Kesklinna astuda, juuksed valla, suured päiksekad silmi varjamas ja mõelda, et tänaseks olen vaba. Ja veel tõdeda, et kuigi praktika eest palka ei maksta, sain hindeks jälle viie, sest näitasin üles püüdlikkust, tahtejõudu ja kangelaslikkust, isegi kui esimesel korral kõik ei õnnestunud.

Varakevadine portree

Ei meeldi käia hommikuses vahetuses, sest olen öökullitüüpi. Ja ei, hommikune töö ei alga kell 04 vaid alles 08, mis ometi on minu jaoks ülimalt varajane aeg.

Hommikuti kl 7.30 bussi peale minnes tunnen end kui tõeline inimene, kes tõesti käibki iga päev tööl. Hommikuti läheb ja õhtuti tuleb. Ja kannatab välja igasuguse ilma, sest varahommikul võib olla päris külm. Bussid on hommikuti tihkelt täis. Isegi nädalavahetustel. Pühapäeva hommikud on Tartu kesklinnas haudvaiksed. Mõni üksik uitaja või kamp kusagil. Kõik magavad. Mina üksi külmas kevades. Ma lähen tööle.

Autoportree kondiitrina

Autoportree kondiitrina

Kella neljaks õhtusesse vahetusse minnes olen ärganud ja palju asjalikum ning optimistlikum kui hommikul. Tööjõudlus on suurem ja ma suhtlen rohkem, kuigi õhtuti polegi palju, kellega suhelda, sest tööl on ainult üks pagar ja vahel lisaks veel üks praktikant. See-eest on see pagar täiega lahe.

Taimetoitluse teema kütab kirgi. Lõuna on töö juures (kõlab päris šefilt- töö juures) tasuta, aga erimenüü võib olla raha eest, olenevalt toidust. Mina vajan erimenüüd. Iga kord, kui tellin endale taimetoitu, arutavad mu töökaaslased veel tükk aega sel teemal. Tõtt-öelda on ikka veel võõras tunne öelda enda kohta taimetoitlane või et ma ei söö liha. Ja endiselt tunnen et miski on puudu. See tuleb vist sellest, et mul pole praegu veel nii mitmekesine taimetoiduvalik nagu see ideaalselt võiks olla, et kõik ained kätte saada. Pooled asjad ei meeldi ka. Spinat on mõru, spirulina hakkab vastu, tofu meenutab seakõrvu ja on maitsetu, soja on jahune ja tuim jne. Läätsi ka iga päev ei taha. Toidul peab olema elementaarne maitse ja iseloom. Muna ja piima ma küll veel ei jäta. Kala olen nüüd maha jätnud. Eriti hard core vegan sööks ainult toortoitu. Ma ei kujuta end sellisena üldse ette. Tõenäoliselt ma nii kaugele ei lähe, aga eks aeg näita. Loomade nimel olen valmis loobuma mõnedest naudingutest, näiteks lihast ja kalast. Loomad on mu sõbrad, aga oma sõpru ma ei söö. Sarnast mõtet on väljendanud ka George Bernard Shaw, pikemalt siin. See, mida kuulus feminist Simone de Beauvoir ütles naiste kohta, seda saab öelda ka loomade kohta: kärbime neil tiivad ja imestame, miks nad ei lenda. Hoiame sigu räpase põrandaga raudsulus ja nimetame neid mustadeks, kuigi sead on väga puhtuselembesed loomad. Jne jne.

Ootamatu pööre toitumises seoses loomõigustega

Nagu igal aastal, on ka seekord kevadest rääkimine liiga ennatlik, eriti kui oled sunnitud varakevadel taimetoitlaseks hakkama. Vitamiini-, värske toidu ja päikesevalguse puuduses organism jääb äkki ilma olulisest valguallikast. Isegi muna- ja piimatoodete söömine tekitab süütunnet, sest piim on mõeldud lehma vasikatele, mitte inimestele ja munad on lihtsalt kanade kuupuhastuse jäägid. Mesinik on röövel, kes mesilaste mee endale võtab. Paanikaosakond, ma ei saa enam mitte midagi süüa! Suren nälga!

Sellised mõtted ringlesid mu peas pärast seda, kui olles võtnud kooli õppeaines "toitumise alused" ettekande teemaks taimetoitluse, olin suhelnud taimetoitlastega ja vaadanud filmi „Earthlings“ kuni isikliku taluvuspiirini 25ndal minutil. Sel hetkel näidati halal veisetappu suurfarmis (väiketootjad tapavad hoopis inimlikumalt), kus veis topiti trumlisse, kus ta kaeblikult ammudes tiirles. Usk keelab inimesel looma puudutada. Trumlis lõigati tal arter lõhki, verd purskas. Seejärel rebiti sisikond lõhki, tõmmati see välja ja trummel viskas veise põrandale, kust ta veel elus olles püsti tõusta püüdis. Ja see polnud veel kõik. Et te nüüd ei arvaks, et film demonstreerib loomapiinamist taimetoitluse propageerimiseks, täpsustan, et tegu on dokiga, mis ainult näitab, kuidas inimkond sõltub loomadest viiel erineval moel. Märksõnaks on liikidevaheline diskrimineerimine (Speciesism). Vt ka rassitsism ja seksism.

Igaüks võib nüüd omal vastutusel filmi vaadata ja mõelda, kui hea idee on liha söömist jätkata. Ja mitte ainult liha söömist vaid ka kosmeetika tarbimist jms, kus võivad olla mängus loomkatsed. PETA kodukal on firmade nimekirjad, kes teevad/ei tee loomkatseid. Loe filmi kohta Wikipeediast ja vaata filmi tervikuna Youtube’st. Kes kohe filmi vaadata ei suuda, võib vaadata reaktsioone filmile. Inimesed, peamiselt 20-30ndtes noored, kes on filmi vaadanud, on postitanud huvitavaid vastusvideoid, kus nad oma mõtteid jagavad. Enamus on šokis ja teatavad, et liha nad enam ei söö. Üks mu lemmikutest: „We have failed as a species“. Oleme liigina feilinud. Suurelt.

Minu jaoks on liha söömine nüüdseks välistatud. See on puhas moraalne valik, sest tegelikult olen suur lihasõber ja mulle maitseb nii veise-, kana-, lamba-, sea- kui ulukiliha. Tean, et Euroopa liidus on loomade tapmine reguleeritud seadusega, mis ütleb, et loomadele on keelatud põhjustada tarbetuid kannatusi. Kannatuste vältimiseks loomad tuimestatakse enne tapmist, aga see ei ole iga kord efektiivne ja nii võib loom isegi peale veristamist veel teadvusel olla. Toitumise aluste õpetaja näitas meile kaht filmi. Üks oli Hiina tapamajast, kus eiratakse kõiki hügieeninõudeid, loomad on suures stressis ja räpased. Teine oli Taani tapamajast, kus inimkäsi peaaegu ei puuduta loomi, kõik käib masinaga. Sead tuimestatakse gaasikambris: paralleel Holokaustiga. Eestis pidid sead enne tapmist ka sooja duši saama, et stressitaset maandada. Veised tuimestatakse poldilasuga ajju.

Mina seda mängu enam ei toeta. Ennetades kommentaare, et „kuidas sa seda varem ei teadnud?“, vastan, et üks asi on teoreetiliselt teada, et loomi kasvatatakse ja tapetakse söögiks ning teaduses on loomkatsed „kõrgema eesmärgi“ ja „arengu“ nimel tavalised. Teine asi on näha, kuidas see kõik päriselt toimub. See paralüseerib igasuguse mõtlemis- ja liikumisvõime ja paneb sind ainiti enda ette põrnitsedes korrutama: ma ei saa aru. Ma ei saa aru.

Vahepeal oli mul sünnipäev, uue ilusa valge kondiitrivormi saamine, Erni külaskäik, suguvõsa uurimine, uue kaamera ostmine jne, aga taimetoitlus kõrgus varjuna kõige taga. Mu õde, kes on juba 17 aastat taimetoitlane, ütles, et see ongi nagu sundus. Talle ka maitseb liha. Alguses olevat olnud raske, eriti, kui köögis liha valmistati. Lõhn olevat meeldinud ja isu tekitanud. Hiljem aga olevat tekkinud vastupidine efekt: liha lõhn ajanud iiveldama. Õde olevat tookord juba tükk aega võtnud hoogu, et taimetoitlusega alustada, aga pidevalt feilinud. Viimase piisa karikasse lisas koer, kes kogu Vastlapäeva liha pihta pani. Õde on taimetoitlane moraalsetel põhjustel. Ta ei ole iial vaadanud filme loomade tapmisest. Talle piisas juba teadmisestki.

Ma ei salli liigilist diskrimineerimist.

Ulukiliha söömine tundub mulle ausam, sest uluk on eluaeg vabalt oma keskkonnas endale loomuomast elu elanud ja kiiresti hinge heitnud. Juba kiviajal kütiti loomi toiduks. Lihatoidulised loomad ka söövad teisi loomi. See tundub normaalne. Aga kas teadsite, et ostes metsseavorsti saate kauba peale 22% ulatuses sinna sisse peidetud kodusealiha?

Ainuke võimalus ausal teel ulukit süüa on õppida selgeks jahipidamine. Ise kütin, ise tšekkan, et oleks ikka terve looma liha, ise valmistan ja ise söön. Ulme. Ma ei hakka never seda tegema, kui just maailma lõpp ei saabu.

Maheliha, mida müüakse ametlikult ökopoes või turul, on tegelikult tapamajades tapetud loomade liha. Isegi kui loom sai elada loomuomast elu, tapeti ta võõraste inimeste poolt võõras kohas küllaltki jõhkralt. Asjatuid kannatusi loomale küll seaduse järgi ei tohi põhjustada, aga loomi tapavad inimesed, mitte seadused. Ja mida teavad inimesed elust ja surmast?

Mitteametlikult on võimalik osta tuttavalt talunikult tema enda tapetud looma liha. Siin tekib hügieeniküsimus. Kuidas on kindlustatud, et loom oli tapmise ajal terve või et kui loom varem oli haige ja võttis ravimeid, siis kas ta tapeti ikka piisavalt kaua aega peale ravimite võtmist, et nende jääke enam lihastes ei oleks? Veterinaar annab loa looma tappa. Aga kas ta kutsutakse ka eraviisilisel tapmisel koju või on mitteametlik loomatapp salajane toiming, millest ainult perekond ja sõbrad teavad ja kuhu ei segata loomaarste? Pealegi olen kuulnud jutte, kuidas purjus külamehed siga tapavad, nii et loom oma seakisaga, kirves kuhugi suvalisse kohta löödud, mööda õue ringi tormab. Loodan muidugi, et see on erand, mitte reegel, aga kahjuks on reaalsus tihti palju kohutavam kui fantaasiad ja oletused. Sellest eestikeelsest seadusest saab teada igast asju loomse toidu käitlemisest.

Hetkeseisuga toitun järgmiselt: vabakanade munad, juur- ja puuviljad, teraviljatooted, mesi. Praegu veel tarbin supermarketi piimatooteid ja kala, kuigi ma pole kunagi kalafänn olnud. Samuti söön maiustusi, joon kakaod, kohvi ja teed. Kõik see on väga kahtlane, sest kusagil võidakse kasutada lapsorjade tööd või lehmi väärkohelda, mida neilt piima röövimine kahtlemata juba iseenesest tähendab. Olen muutunud täiesti paranoiliseks. Ja kogu aeg tunnen, et tahaks midagi süüa. Liha näiteks.