See blogi on kasutusel alates 21. augustist 2010. Vana blogi asub siin.


15 February 2011

Superkangelased

Mõtlesime Sveniga, kumba filmi sõbrapäeval vaadata: kas teistkordselt „Antikristust“ kodus või esmakordselt Kick-Ass’i Ateena kinos Tartus. Hoolimata külmast ilmast otsustasime kinno minna. Mul on filmide peale alati hea nina olnud. Kick-Ass on iroonilises võtmes lahendatud koomiksiraamatul põhinev superkangelase film. Mu feministlikud närvid said ergutatud juba kodus treilerit vaadates.



Ei saa ju suhtuda ükskõikselt filmi, kus 11-aastane supernunnu lilla parukaga tšikk Hit-Girl (Chloë Grace Moretz) terve maffiakamba kasti taob.



Tal on vahva issi Big Daddy (Nicolas Cage), kelle käe all tüdruk relvi käsitsema õpib. Filmi peategelane, nohikust wannabe superman Kick-Ass (Aaron Johsnson) jääbki Hit-Girli varju. See ei tähenda, et ta halvasti mängiks, kõik näitlejad on tasemel, aga Hit Girl on nagu uuem ja täiustatud Vampiiritapja Buffy. Filmis on muuhulgas kasutatud ka Joan Jett’i 1980. aasta hitti Bad Reputation.



Mida sa hing veel sõbrapäevast tahad! Mulle meeldivad sellised actionfilmid, kus tüdrukud on poistest tugevamad ja targemad, sest vastupidiseid filme on liiga palju juba tehtud. Kick-Ass kannab lisaks kolmanda laine feministlikule ideele veel seda mõtet, et üksikisik suudab maailma päästa, kui ta vaid endasse usub ja see on nii romantiline ja idealistlik, olgugi et samas ka irooniline, et ma ei väsi seda fännamast. Pealegi olen ma Buffy filmi teemat puudutanud oma kunstiakadeemia loengutes ja eelmise aasta sõbrapäeval käisin Londonis James Marsters’i (Buffy sarja Spike) fänniüritusel. Sellest kirjutasin oma vanas blogis: 1. osa ja 2. osa. Tegin Spike’ga pilti ja sain autogrammi ka, vot.

Fideelia ja Spike Londonis 2010
Kinost tulime koju bussiga läbi räigelt külma Tartu, suu kõrvuni ning kodus sõime Pavlova torti, mille küpsetasin päris ise ning mis oli senistest Pavlovatest parim. Kui paned tüki Pavlovat suhu, tunned selle maitset küll, kuid tükki ennast mitte ja nii tundub nagu ei sööks sa midagi, aga jube hea hakkab.

Olen kaks päeva trennis käinud. Nii viimasest trennist kui Pavlovast on möödas juba üle nelja kuu, sest viibisin ju kaks kuud Soomes ja peale seda toimus igast jama, kaasaarvatud mu pooletoobine elu maal. Jõumasinate kallale ma kohe ei läinud vaid jooksin 45 min mõlemal päeval. Praegu olen nagu puujalaga karu (selline multikas oli kunagi), kõik lihased valutavad. Märtsis saan oma treenerilt uue treeningkava. Kick-Ass!

3 comments:

  1. Kas sa võiksid mõne sõnaga öelda, mis sind "Antikristuses" on köitnud? Pean Trierist väga lugu, aga see konkreetne film on tema omadest mu meelest nõrgemaid - kuidagi lihtsa ja toore mustvalge ideoloogiaga (filosoofiaga), mis on seejuures väga esil. Jah, võib-olla oli sarnast ideoloogiat ta varasemateski filmides, kuid sellisel juhul kunst/lugu suutis selle õnneks ületada ja panna filmi elama oma elu. "Antikristuses" oli minu jaoks kogu aeg tunda autori suurt soovi midagi põhapanevat öelda - ja see, mis siis öeldi, oli kuidagi, ma ei tea, banaalne. Ei tea. Võib-olla on asi ka selles, et ma ei suuda nautida filmi kui ainult visuaali.

    ReplyDelete
  2. Visuaal köidabki mind Antikristuses kõige rohkem.:) Algus oli võimas, karp jäi lahti. Sisu juures häirib mind, et autor tahaks nagu naistele kohta kätte näidata. Mees on psühhoanalüütiku rollis, naine on selline bad-ass, kes alatealikult mehi vihkab ja neid tappa püüab nagu metsik loodus, keda mees taltsutada üritab. Samas võib seda ka võtta kui kommentaari asjade seisule. Vbl autor lihtsalt näitab, kuidas õhtumaal asjad on olnud.

    ReplyDelete
  3. Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas nad kasutavatki päris tihti 12aastaseid mõrtsukaid, sest neid ei oskavat tavainimesed kahtlustada. Vähemalt nii kirjutati eelmisel aastal, kui mingi 14aastane, kel juba mitu aastat "karjääri" selja taga oli, Mehhikos mitu inimest maha lasi.

    ReplyDelete