Fideelia: Tänavakass Pontsu imeline teekond koju

2015. aasta sügisel toimus minus ökofeministlik pööre. Mitte et mul varem oleks loomakaitsest olnud ükskõik, kuid nüüd jõudsin petitsioonide allkirjastamisest tegudeni. Kõik toimus loomulikult ja etteplaneerimata. 27. novembril suri 20-aastasena mu ARS-i (maja, kus mu ateljee asub) üle-koridori naabri koer Hundu, keda olin hakanud suvel pildistatud fotode järgi maalima. Tema surmast sain teada alles hiljem. Sündmusi kokku viies selgus, et päev enne Hundu lahkumist vaatasin dokfilmi „Karusnahk“ ja ta surmapäeval osalesin Tartus karusnahavastasel meeleavaldusel ning kirjutasin Bioneeri ökofeminismi teemalist artiklit.

Hundu juulis 2015

Tükk aega varem, arvatavasti oktoobris märkasin Tartus Anne tänaval tiigi vastas 9-kordse paneelika ees parkivate autode all kasse. Neid oli kaks: väiksem hall triibik valge põlle ja sokkidega ning suurem tumehall triibik, mõlemil ilmekas ümmargune näoke ja ümmargused silmad nagu kodukakul. Paistsid nagu ema ja poeg. Miskipärast tekkis äratundmine nagu oleksin seda hetke eluaeg oodanud.

Kõnealusesse majja oli mul asja kord kuus – õe tühjas korteris oli vaja kommunaalnäidud üles märkida. Niisiis pidin järgmine kord sinna alles kuu aja pärast sattuma. Poriste autode all kössitajad köitsid aga tähelepanu. Kuidas oleksin saanud neist silmagi pilgutamata mööduda? Kuna kassid kutsumise peale minu juurde ei tulnud, helistasin õele ja uurisin, mis ta arvab, kuhu teatada. Kuigi mul oli tookord kodus juba kass, polnud ma kodutute kasside teemaga hästi kursis. Peas oli ähmane info, et kui nad kätte annavad, peaks arsti juures kiipi kontrollima ja kui ei anna, siis varjupaika teatama. Õde arvas, et võiks helistada Tartu Kassikaitsesse. Sain alles hiljem teada, et paljudes riiklikes varjupaikades ootab eluaeg tänaval olnud (metsikuid) kasse reeglina hukkamine, mille põhjus ei ole mitte varjupaiga töötajate kurjus vaid ruumi- ja rahanappus. Ei ole seal kellelgi võimalik haigustest puretud metslast kuude viisi ravida ja sotsialiseerida. Eraalgatusel põhinevates loomakaitseühendustes ei tapeta ühtegi looma, olgu ta oma metsikuselt kasvõi ilvesega võrdne. Vabatahtlikud pakuvad loomadele hoiukodu, kuni nad päriskoju saavad. Ega kõik saagi. Nii elab mõne juures üle 10 kassi. Iseenesestmõistetavalt ei olnud mu eesmärk väikesi hulkureid surmasuhu saata vaid risti vastupidi, kinkida neile hea ja tore elu.

Kassikaitsest lubati saata keegi maja ette vaatama. Läksin koju, mõtteis ikka kassid, kelle kasukas on uulitsal redutamisest tolmune ja käpakesed porised.

Möödus kuu ja olin jälle maja ees. Seekord tervitas mind auto alt ainult üks kass, see pisem. Õde oli vahepeal korteris käinud - kasse nägemata. Võtsin uuesti Tartu Kassikaitsega ühendust. Öeldi, et koha peal käinud inimene ei olevat kasse näinud. Hakkasin juba mõtlema, et kui olen ainus, kes neid näeb, kas ei või nad juhuslikult mulle viirastuda? Teistele nähtamatud karvased sõbrad, kes elavad mu peas? Endine staarfeminist keeras ära ökofeministiks ja näeb ilmutusi?

Kassikaitsest küsiti, kas mul on võimalik kassidele hoiukodu pakkuda ja kas oleksin nõus kassid ise kinni püüdma. Nende hoiukodud olevat täis. Soostusin plaaniga pikemalt mõtlemata, kuigi teadsin väga hästi, et mul on madal sissetulek, väike korter ja teisi loomi vihkav kass. Nüüd uuris kassikaitse, kas soovin neilt püüdmispuuri laenutada. Ma võhikuna ei teadnudki, et selline puur eksisteerib ja arvasin, et jutt käib transpordipuurist. Kui lõpuks aru sain, et püüdmispuur ongi spetsiaalne puur, millega hulkuvaid kasse püütakse, jäin kohe nõusse ja seiklus algas. Tõime sõbraga puuri kassikaitse inimese poolt ära ja panime maja ette üles. Keda ei olnud, olid kassid. Ega nad tellimise peale tule. Hakkasin nüüd iga päev maja ees tolgendama. Algus oli nutune, sest kiisud ei näidanud end enam üldse. Vahepeal laenasin omakorda puuri õe maja naabruses elavaile noortele, kelle kass oli aknast välja hüpanud ja võõra auto pagasnikus maale sõitnud. Kassi asukohast said nad teada sotsiaalmeedia vahendusel. Nad lootsid kiisu puuriga maalt kinni nabida. Lugu lõppes hästi, kass tuli puuritagi kutsumise peale juurde ja on nüüd taas kodus. Noored ütlesid, et ka nemad on väikest triibikut näinud – prügikastide juures. Olevat talle isegi süüa pakkunud, kuid üle 1,5 meetri polevat kiisu neile lähenenud. Hüpotees ökofeministlikest nägemustest sai ümber lükatud.

Käisin kooli tõttu korduvalt Tallinnas, kuid Tartus jätkasin igapäevaselt oma missiooni. Aeg muudkui läks, ilma et kasse oleksin kohanud. Ma enam ei viinud puuri alla maja ette. Vaatasin ringi ja kui kasse ei näinud, läksin koju. Olin ma tõesti napilt hiljaks jäänud? Kassid võisid vahepeal hukkuda või varjupaika sattuda. Linnas on lugematul hulgal ohte. Tekkis käegalöömistunne. Kui kassikaitsest uuriti, kuidas mul kassipüük edeneb, tunnistasin, et halvasti. Kassid on kadunud. Võin puuri neile tagasi viia, kui vaja. Mulle anti nõu, et võiksin kassidele maja ette kindlasse kohta toitu panema hakata. Nad harjuvad niimoodi seal käima. Puuri ei peagi kohe välja panema.

Samal päeval alustasin filmimist. Suunasin kaamera enda poole ja nii algas tõeline reality show, kus sündmused hargnesid omasoodu, ilma et keegi neid kunstlikult oleks provotseerinud. Sündis Kassi järjekas, millele tekkis kiiresti pühendunud ja tänulik publik, peamiselt Facebooki kassisõprade ja kiisusõprade grupist. Mul samal ajal polnud õrna aimugi, mis juhtuma hakkab ja kas ma üldse mõne kassi kinni püüan.

Juba järgmisel päeval, 7. detsembril aga ilmutas end põllega triibik. See ei tähendanud muidugi rõõmsat puuri ronimist. Vahetasime mõned repliigid ja ma lahkusin tühja puuri, kuid suurte lootustega.

Minu tulevane kass hulkurina öises linnas

Kuna kassid on liikvel päikesetõusu ja –loojangu ajal, võtsin end kokku ja läksin kohale järgmisel hommikul kella poole seitsmeks. Seekord tervitasid mind mõlemad triibikud. Nad ilmusid poriste autode alt nähtavale ja suurem sirutas haigutades nagu sooviks tere hommikust. Kuidas oleksin tahtnud sama pilti näha soojas toas! Olin juba unustanud, et esimene kord nägingi neid koos. Suur oli vahepeal pikalt ära. Lõksu jälle kumbki ei jäänud. Ilmselt oleksin pidanud toidu lühemate vahemaadega panema. Maja ees vooris varasest tunnist hoolimata palju rahvast, kes samuti kasse häirisid. Endiselt oli läbi mõtlemata, mida oleksin teinud kahe püütud kassiga. Mul polnud võimalik kahele kassile hoiukodu pakkuda, sest üks kasse vihkav ja end inimeseks pidav kass oli juba mul niigi. Ühe uuega olin valmis riskima, kuid kaks oleks mulle üle jõu käinud. Uitmõte kasse esialgu õe tühjas korteris pidada ja samas neile hoiukodusid otsida, hirmutas mu õe ära. Mis siis, kui metsik kass või lausa mitu kassi ta korteris kaose korraldavad?

Kodutud triibikud püüdmispuuri juures

Peagi sain targemaks. Selgus, et olemas on hoiupuur (näitusepuur), kuhu saab panna elama äsjapüütud kodutud kassid. Nii ei saa nad tube segi pöörata või nädalate kaupa kusagil vanni all redutada. Laenutasin kassikaitselt sellegi. Nüüd olid mul kõik tingimused vähemalt ühe püütud kassi kodustamiseks.

Suur kass hoiupuuris

Möödus paar päeva, kui jalutasime abikaasaga õhtul maja juurde ning nägime juba kaugelt, et pisike põllekesega kass ootab meid maja ees näoga nagu ei kavatseks ta sealt lähimate tundide jooksul kuhugi kaduda. Tormasin korterisse, tõime püüdmispuuri ja sööda alla, seadsime need maja ette üles ja mõne minuti pärast kukkus kass kinni. Viskasime lina puurile peale ja ronisime saagiga üles. Kõrvulukustavate kassikarjete saatel kuuendale korrusele jõudnud, sain korteris ohvrile pilgu peale visata. Pettunud, et ta nii alandavalt kätte saadi. Tolmune ja porine, nägu üleni kriimuline. Vurrude küljest tilkus muda. Toas mõjus ta palju suuremana kui väljas. Arvasin alguses isegi, et püüdsin teise, suurema kassi, aga hiljem vaatasin, et kass on sama, lihtsalt hetk oli suur. Panime puurid vastakuti ja lasksime loomal hoiupuuri minna. Seal oli tal toit, vesi, ase ja liivakast. Panime puuriukse riivi ning jätsime vangi üksi.

Esimene saak!

Alguses soovitatakse puuril kate peal hoida. Loen kassile Guy Debord'i Vaatemänguühiskonda

Püüdmisest kliinikukülastuseni, mis tegi neli päeva, viibis kass pidevalt puuris. Ei ta reageerinud suurt millelegi, ainult kössitas hangunult oma pesas. Süüa vaid öösiti julges. Kastil käis alles 24 h peale püüdmist.

Püütud tänavakassiga minnakse tavaliselt üsna pea arstile, et teha kindlaks tema sugu, võimalikud haigused ja et ta rohkem kodutuid kiisupoegi ei toodaks, siis viljatustada. Arsti juurde minek tekitas elevust. Ei teadnud ma ju oma saagist seni midagi. Ta oli „paljas elu“, kel puudus nimi, sugu, rahvus, vanus, pass.

Päev peale püüdmist - ikka veel stressiseisundis ja sundasendis

Transpordiabi osutas meile üks kassikaitsjate sõber, kes kaitseb merel kaubalaevu mereröövlite eest. Kaitsmine oli tal ilmselgelt veres. Arstile minekuks tuli mängu kolmas puur: transpordipuur. See on sisuliselt nagu väike sanga ja õhuvahedega kohver kasside ja väikeste koerte transportimiseks. See oli ainuke puur, mida ma ei pidanud laenama, sest tänu oma kassile oli see mul olemas. Terve tee kliinikusse kostis puurist kaeblikku njäugumist. Arsti juures paluti meil puur lauale panna ja küsiti kassi nime. Vastasin, et tal polegi veel nime, alles neli päeva tagasi püüdsin. Selle peale viidi puur minema ja kästi õhtul loomale järgi tulla.

Lahkusime segaste tunnetega. Kes teab, mis haigusi nad temalt leiavad ja äkki ei ela ta narkoosigi üle? Kui ta on emane, saab operatsioonist taastumine olema raske. Kindlasti arvab, et nüüd tehakse talle surmasüst ja saadetakse "kiisudemaale".

Õhtul selgus, et olen kinni püüdnud oma vanuse kohta ebatavaliselt väikese aastase kassipoisi. Leidlaps kastreeriti ja talle tehti ussi- ning parasiiditõrje. Haigusi ei avastatud. Sain kaasa vaktsineerimispassi, kuhu arstid märgivad üles kõik, mis kassiga tehakse. Vaktsineerimine ja kiipimine olid plaanis paari nädala pärast. Kodus mõjus loom iseäralikult rahulikuna. Pidasin seda narkoosi järelmõjuks. Hilisõhtul läksin teda uuesti vaatama ja toitma ning oh üllatust: minu endine paljas-, nüüdseks kohitsetud elu hakkas nurruma, käpakesega sõtkuma ja tahtis pai saada. Tema naljakad lühikesed käpad ei püsinud enam paigal. Mehike oli õnnelik, et kliinikust pääses. Mõtleks, et tema pisike elu oli kellelegi nii tähtis! Facebooki kassisõprade grupist kostis rõõmuhõiskeid.

Anna käppa!

Peagi hakkasime loomaga suhtlema väljaspool puuri ja ta tahtis teha kõike koos minuga. Koristamise ajal sagis ümber jalgade ning üritas kaasa lüüa. Pühade eel kaunistasin ta puuri jõulutuledega. Kui jõulude ajal paar päeva maal veetsin, külastasid teda kassikaitse inimesed, kellele loomake end kätte ei andnud, kuid ikkagi, millised suurepärased külalised igavust peletamas ja külakosti toomas!

Jõululapsuke

Kassipüük tõi mulle uusi põnevaid tutvusi. Väisasin seoses kassidega nii kirikut kui panka, kus kummaski töötab üks kassikaitse aktivist. Kirikust sain head nõu, kassitoitu ja ussirohtu Pontsule. Pangast sain kätte Saksamaalt tellitud kiisueined ja Feliway, millest tuleb kohe-kohe juttu. Ei olegi varem pangas kassitoidu järel käinud. Ootasin mõnda aega, enne kui jutule sain, sest üks vanamemmest klient ei suutnud küllalt imestada, kuidas ta poeg sai tema arvelt võtta välja suurema summa, kui pension, kas tal päriselt ka peale pinsi ja puuderahade muid sissetulekuid pole ning kas tal on „Piigile“ juba tõesti kõik makstud.

19. detsembril võtsin leidlapse esmakordselt sülle. Tasapisi kujunes kassile nimeks Pontsu. Kassi järjeka fännid leidsid, et nii kiire areng metsikust tänavakassist nurrumootoriks saab olla ainult jõuluime.

Pontsu esimest korda süles

Vana-aastaõhtul tõin Pontsu Buffyle külla. Kogenud kassisõbrad soovitasid enne päris kokku kolimist kasse omavahel harjutada, nii et külaline on puuris ja nad saavad teineteist küll nuusutada, aga füüsiliselt mitte puudutada. Kass pole karjaloom vaid üksildane kütt. Teame ju kõik muinasjuttu „Kass, kes kõndis omapead“. Nii ei pruugi osad kassid elu lõpuni teise kassi lisandumisega leppida.

Me kahekesi tuleme...

Algaja kassikodustajana tegin kindlasti mitmeid vigu. Blogi ja videopäevik näitavad, milliseid. Ilmselt poleks pidanud kasside kohtinguks valima vana-aastaõhtut, mil linnas paugutatakse ja rahvas on ülemeelikus tujus. Kuigi me alkoholi ei tarbinud, süvenes ka meis iseäralik elevus. Seiklusi oli sel õhtul kuhjaga. Kohtasin näiteks õe majast veidi kaugemal teise maja ees suurt punasetriibulist koera moodi kassi, kes oleks nagu taevast kukkunud. Mitte ei saanud aru, kust ta sinna sai. Aknad, uksed olid kinni, rahvast ei liikunud. Kui koju minema hakkasin, tahtis ta minuga kaasa tulla, kuid ehmatas ja jooksis ära. Kuna rohkem ma teda näinud ei ole, siis ilmselt tegu ikkagi kogemata välja pääsenud kodukassiga. Kasutan juhust, et lugejatele südamele panna: palun valvake, et tubased kiisud talvisel ajal õue ei pääseks ja kui, siis laske nad ruttu tuppa sooja tagasi. Neil hakkab samamoodi külm nagu meilgi. Koerte kohta kehtib sama – kontrollige, et nad ei külmetaks.

Külmetav koeralik kass paneelika ees

Teine põrutav sündmus juhtus palderjaniga, mida olin kasside kohtinguks valmis varunud. Sven oli seda enne mu kassile Buffyle andnud, kuid korgi lohakalt peale keeranud ning see läks mul kotis lahti, nii et ma levitasin 100 meetri raadiuses mõnusat „vanainimeselõhna“.

Tunnike enne uut aastat lendas Pontsu peale, puur palderjaniga kokku määritud. Algul ehmus Buffy mu kaameralambi peale ja läks voodi alla. Sven tiris ta sealt välja, kuigi poleks tohtinud, kuna voodi all on tema turvaline peidupaik. Läks nagu läks ja Buffy ei saanud kohe arugi, et tema valdustesse on tunginud teine kass: imestas hoopis, miks Aivar on kõhuli põrandal. Viimane vaatles muidugi Pontsut, keda ka Buffy seejärel märkas. Videos on näha, millist saurust Buffy suudab etendada, väga veenvalt kusjuures. Kui kass kähistab, tähendab see „jäta mind rahule“. Loomulikult ei saanudki Pontsu teda otseselt häirida, sest ta istus ju kinni. Piisas aga sellestki ja Buffy sai korraliku vapustuse. Suured silmad täis õudu, urises ta veel tükk aega peale Pontsu lahkumist.

Buffy

Pontsu

Nüüd hakkasid isegi kogenud kassitaltsutajad kahtlema, et Buffy Pontsuga lepib. Ema helistas mulle korduvalt ja rääkis õudusjutte päevist, mil Buffy veel tema pool maal elas ning teise kassiga veriseid kaklusi maha pidas, kuni teist aina vähem kodus näha oli. Jäi üle loota heale õnnele.

Buffy 3. jaanuaril kodus oli võõra sissetungija unustanud ja turnis laua peal

7. jaanuaril 2016 käis Pontsu kliinikus vaktsineerimas ning kiipimas. Passi ja registrisse sai kirja nimi Pontsu, sündinud 24.12.2014. Jõululapsuke oli kolme nädalaga 800 grammi kaalus juurde võtnud: 2,8-lt 3,6 kilole. Loomaarst Kenno Ruul hoiatas Facebookis, et see on liiga kiire kaalutõus. Pontsul ongi kalduvus juurde võtta. Ta keha on pontsakas, jalad lühikesed. Kõik temas on pehme ja ümar. Buffy on sihvakas, pikajalgne ja kondisem.

Pontsakas Pontsu

Enne Pontsu sissekolimist pistsin kasside lepitamiseks Feliway seina. See on keemiline ühend, mis sisaldab kasside feromoone. Kui kassid oma põski igale poole hõõruvad, levitavad nad samu feromoone ning see tekitab neis turvatunde. Igatahes, kui see purk on elektrikontaktis, on Feliway hõng kuu aega toas. Eriti hästi oli seda alguses tunda. Sauna tunne tekkis.

Buffy tegeles vahepeal linnujahiga looduskalendri talilinnukaamera abil

Suuremates elamistes saab kassid alguses eraldi tubadesse panna, et nad kinnise ukse vahelt teineteist tundma õpiksid. Meil seda varianti polnud ja seepärast võtsin mängu hoidmispuuri.

Esimesel õhtul kui Pontsu saabus, ei kostnud Buffylt kippu ega kõppu. Mu kodus polnud iial nii vaikne olnud. Isegi kui üksi olen olnud, pole vaikus kõrvadele nii kurdistavalt mõjunud. Pontsu magas puuris ja Buffy kössitas voodi all.

Mul oli hirm, et Buffy murrab Pontsu maha. Viimane mõjus ju nii väikese, kohmaka ja süütuna. Buffy on suurem, aasta vanem ja vihasem. Ma ei lasknud Pontsut puurist välja, kui teine kass viibis samas toas. Ruttu paljastus aga tõde: tegelikult on Buffy argpüks, sest ta ei julgenud puuri eest mööduda, et oma toidu juurde minna. Parim kaitse on rünnak. Puuri ees tegi ta end võimalikult suureks ja lasi kuuldavale hirmuäratava kähina.

Esimene kohtumine vabaduses. "Jääb nii nagu pikk ütles!"

Buffy ja Pontsu esimene kohtumine väljaspool puuri oli meie jaoks ärev hetk. Kassid jälgisid teineteist pikalt. Buffy jätkas kurja draakoni praktikat: ajas lõuad laiali ja kähises nagu saurus enne jääaega. Pontsu lihtsalt vaatas teda ja lükkas käpaga palli. Korraga pidime saama rabanduse: Pontsu hüppas Buffyle näkku! Buffy sai sellest nii suure närvivapustuse, et istus tükk aega omaette ja mõtles järele. Pontsu ei näidanud millegagi, et kardab Buffyt ja see ajas Buffy segadusse. Kui Buffy Pontsule ähvardavalt ligi hiilis, vaatas Pontsu talle uljalt silma ja hüppas lihtsalt mängeldes talle kaela või temast üle. Piisas ka järsust liigutusest, kui Buffy juba üllatunult tagasi tõmbus. Vähem kui nädalaga kodustas Pontsu Buffy ära. Puuri enam vaja ei läinud. Poisid ajavad teineteist hommikuti sõbralikult taga. Kui Pontsu Buffy kausist sööb, näkitseb Buffy teda turjast ja teeb urr. Kui Pontsu päev otsa voodi all magab, võib Buffyl lausa igav hakata.

Vennad peavad aru

Hommik kahe kassiga

Poisid hullavad

Postituse mõte on näidata, et kodutu kassi või koera püüdmine ei ole raketiteadus. Kui mina sain hakkama, saab igaüks hakkama. Lihtne on mööda minna ja öelda, et pole minu loom - pole minu asi või varjupaika helistada, aga saab ka teisiti. Tänavakassi kodustamine võib võtta palju kauem aega kui mul, kes ma sain Pontsu kuu ajaga metsikust prügikollist koduseks nurrumootoriks ja oma kasse vihkava kassi vahvaks kasuvennaks. Mind saatis seekord algaja õnn. Pontsu on lihtsalt erakordne karakter, kelletaolisi pole üleliia palju. Sündmused arenesid vahepeal nii tormiliselt, et ei saanud kaamerat käest panna. Kanal 12 Jututoa saatejuhi kohast loobusin juba detsembris, aga mitte kasside tõttu vaid ammenduma hakkas ja vähe tööd oli ka. Mis kooli puudutab, siis arvasin juba, et pean doktorantuurist akadeemilise võtma – lapsepuhkusele minek! Nüüd paistab, et lapsed kannavad juba kaela ja saavad isekeskis hakkama. Pontsu on palju ilusamaks läinud. Kasukas on puhas ja kriimud on näost peaaegu kadunud. Enesekindlus on kõvasti kasvanud. Aastate pärast ei mäletagi ta oma elu algusaegu tänaval. Kahju ainult, et ta suurem kaaslane silmapiirilt kadus. Loodan, et leidis kodu. Kui mitte, siis on väga halvasti, sest nii kangete külmadega nagu sel talvel, kass küll õues ellu ei jää.

Vennad maadlemas

Tänan Tartu Kassikaitset, täpsemalt Piretit ja Merlet, kelle abita ei oleks ma Pontsut kinni püüdnud ega kliinikuarveid maksta saanud (osaliselt maksin ise). Kõik selliste heategevuslike organisatsioonide aktivistid tegutsevad vabatahtlikult ja ilma tasuta, päevatöö ja pere kõrvalt. Kuidas nad küll seda jaksavad, eriti need, kel on 10+ kassi? Rahalised vahendid kiisude raviks jms tulevad vabatahtlike annetustest. Nii et kes ei saa loomakesi muidu aidata, siis väikese rahasüsti saab ikka vahel teha. Ühtlasi tänan Kristit, Taurit, Aivarit, Mereröövlite Hirmu, Sveni ja Facebooki Kassisõprade ning Kiisusõprade grupi liikmeid, kes hoidsid mu tuju ülal ning andsid väärt nõu. Täielikus teadmatuses alanud lugu jõudis õnneliku lõpuni. Ma ei paku Pontsule hoiukodu vaid päriskodu. Ta on meie pereliige.