Paar viimast postitust on olnud meeldivalt kassikesksed, elu on aga edasi läinud. Buffy'ga on kõik nagu tavaliselt, mina olen alustanud oma kolmandat aastat EKA doktorantuuris ja avanud Luunja Kultuurimajas näituse Tugevate tee. Lisaks töötan osalise ajaga Kanal 12 saates Jututuba ja viibisin hiljuti Jututoa konverentsil, millest peaks eraldi postituse tegema. Täna keskendun Hundisilma avatud uste päeva kirjeldamisele. Margus Kiis juba andis oma panuse ja nüüd on me heietusi huvitav võrrelda.
Minna Hundisilma avatud uste päevale oli Marguse idee ja kuna teen Marcost dokki, haakusin sellega kohe. Asusime siis pühapäeva hommikul Marco ja M. Kiisiga teele. Tartust ühinesid meiega ka Susanna Kanal 12 öösaatest Unetud ja Gooti Libu. Kõik peale minu arvasid, et Hundisilma asub Tallinna lähedal. Tegelikult asub see koht Võsu kandis ja Tallinna on sealt veidi alla 100 km.
Palmse ja Võsu piirkond on praegu kolletamise ajal väga kaunis. Nägime ka mitut lehmakarja. Mul tekkis rännukihk. Kohale jõudsime alles kella kahe paiku, kui suurem mass juba lahkus. Bussid sõitsid metsa vahel, pensionäre sees kui liiva mere ääres. Majaümbrus oli veel üsna rahvarohke. Enamik tegutses aia taga, kuhu meiegi suundusime. Ajakirjanikud tulid kohe Marcot intervjueerima. Kiis ütles, et keegi oli sosistanud, et see on ju see tantsija Marco ja see on Fideelia, kes palja ülakehaga käis. Uskumatu, et ära tunti, sest mul uus soeng, pealegi pole ma tükk aega midagi selleks teinud, et pildil olla. Tegelikult mul on juba isegi Jututoa vaatajaskonna hulgas fänne. Läksime aeda sisse. Majaukse taga vonkles pikk järjekord. Edgar võttis toas tervitusi vastu. Seisime sappa, mis liikus üsna ruttu ja juba olimegi hämaras eeskojas. Kiisi fotokas osutus olevat taas rikkis (paranduses öeldi, et terve). Otsustasime, et ta filmib mu kaameraga, kust saan hiljem stillkaadri.
Arvestades, et võime sedapuhku esimest ja viimast korda elavat legendi näha, arutasime juba autos, mida Edgarilt küsida. Miskipärast tuli mulle pähe küsimus, kas ta on UFO-sid näinud. Teadsin, et osad võtavad seda Edgari mõnitamisena, aga tegelikult oli mu küsimus siiras. Mulle meeldiks, kui nii Edgari kui UFO-de teemal saaks arutleda rahulikult ja tõsiselt ilma irratsionaalseisse emotsioonidesse laskumata. Paljukirutud nõukaajal ilmus Rahva Hääles pikki artikleid tulnukaist, teemat lahati igakülgselt, põhjalikult ja tõsiselt. Ka telepaatia üle diskuteeriti palju. Tänapäeval leiab tulnukateema sageli meelelahutuse või Delfi Alkeemia rubriigist, segamini kõrvalise umbluuga nagu valgustoitumine ja tõelise naiselikkuse printsiip.
Edgar Savisaar istus ratastoolis, ühel pool pidas vahti noortekogu liige ning teisel pool Priit Toobal, kes kaamerat nähes mulle manitseval toonil teatas, et filmida ei tohi. Mul aga oli juba telefoni teel kokku lepitud: tingimusel, et Marco Edgarile ei esine, on filmimine lubatud ja seepeale andis Toobal mulle rohelise tee. Meeleolu ruumis oli kuidagi pühalik. Oli hämar, keegi ei rääkinud valju häälega, liiguti vaikselt ja õhus oli tunda hea energia vibratsioone. Olen külastanud Moskvas Lenini mausoleumi, millega võiks ehk seda võrrelda, sest õhkkond Jeruusalemmas Nutumüüri ääres, kus samuti olen käinud, oli tunduvalt lärmakam ja närvilisem.
Lingin siia video oma põgusast kohtumisest Edgariga. Kiis kirjutab oma blogis, et filmimine lõppes järsku, kuna ta vajutas kogemata kaamera kinni. Ärevusest võib kõike juhtuda.
Edgar mõjus üsna väikesena. Alguses soovisin Edgarile palju terviseid ning surusin ta kätt, mida Edgar tükk aega hoidis. Siis esitasin küsimuse. Seepeale köhatas Edgari valvur silmi pööritades, kuid Edgar vaid raputas aeglaselt pead ja ütles, et ei ole näinud ja soovitas Tunne Kelamilt küsida. Edgari surmtõsine valvur purskas naerma. Seejärel tahtsin Edgariga pilti teha, milliseks otstarbeks kükitasin ta kõrvale (nüüd mõjusin väiksemana kui niigi väike Edgar!). Selle aja peale aga oli ametlik fotograaf juba lahkunud. Kasutades hetkelist pausi, küsis Edgar, kas mina olen UFO-sid näinud. Vastasin, et arvatavasti olen, ema pool Kaiu raba lähedal. Edgar vastas seepeale muhedalt, et siis olete ju sellevõrra minust palju rikkam! Rohkem vestluseks aega ei antud, sest saba liikus edasi. Edgarist jäi helge mäletus. Meenusid kõik need jutustused lapsepõlvest, kus keegi kohtus Leniniga ja kuidas see oli tema elu tipphetk. Leniniga kohtuda oli sama, mis tulnukaga kohtuda. Kohe peale meid sai audients läbi ja Edgar tegi puhkepausi.
Susanna tahtis Edgarilt küsida Waldorfkoolide rahastamise kohta, kuid noortekogu naine, kes Edgari kõrval vahti pidas, ütles, et kahjuks ei ole küsimusteks aega. Sarnaselt minule ei saanud ka Susanna Edgariga pilti. Tallinna TV reporter Kristiina Võsu andis lootust, et Edgar tuleb mõne aja pärast õue ja nii jäime maja ette ootama. Ringi liikus mitmeid telekanaleid, kuid rahvast oli juba hõredamalt. Peavärav oli kinni ja seda valvasid kaks turvameest. Üks tipsutanud mees sõimas aia taga, et kuidas enam sisse ei lasta, kui kell pole veel neli, aga uksed pidid olema avatud neljani. Ta ei teadnudki, et teisel pool oli värav lahti ja valveta. Delfi fotograaf tegi meist pilti, mis ilmus uudise all Pensionäride hordid tunglesid, et Edgar Savisaarega kätt suruda, paar sõna juttu puhuda ja koos üks pilt teha
Tänapäeva pensionärid on ikka väga nooruslikud nagu pildilt näha.
Saabus Tallinna Jaani kiriku koguduse õpetaja Jaan Tammsalu ning maja ees platsil viidi läbi Hundisilma puhastusriitus, mida mul filmida õnnestus. Edgar vaatas seda mõtlikult oma ratastoolist. Kanal 12 Jututoa nõiad pakuvad samamoodi soovijaile kodupuhastust. Lõuna-Eesti nõia rituaalne performance olnuks ehk mõjuvam. Peale rituaali jooksid ajakirjanikud minema, kuigi üritus polnud veel kaugeltki läbi: Neeme Lall kinkis Edgarile rahvaga koos maalitud pildi. Meiegi panime oma nimed sinna kirja. Lall esines hingestatud kõnega, mida oli jäänud kuulama värvikas seltskond: meie, Joel Steinfeldt, mõned kohalikud elanikud ja poliitikud. Lall kinnitas, et on Nutumüüri sisse pannud kirja… Temale. Edgar tänas pildi eest ja lisas mõtlikult, et kaitset vajavad ju kõik. Edgar jäi meelde helge ja mõtlikuna, kohati nukralt naeratavana.
Hundisilma talu eest üle tee heinamaalt leidsime väikese telgi Meelis Kaldaluga, kelle eesmärk Edgariga kanepit suitsetada oli luhtunud. Neil arenes Marcoga huvitav dialoog. Kaldalu pidavat esinema Marco muusikavideos palja tagumikuga, kuhu on kas kirjutatud Rõivas või kleebitud Rõiva pilt. Lugu lõppes sellega, et viisime Meelise Tallinna ja ta musavideodebüüt lükkus määramatuks ajaks edasi.
Edgar on suutnud endast kujundada legendi, kellesarnast teist Eestis ei ole. Vaevalt, et viriseja Urmas Reinsalu juurde 5000 inimest külla läheks. Kuulsin juhuslikult ühe vanema daami telefonivestlust, kus ta vahendas oma muljeid Edgariga kätlemisest: „Ta seisis seal kõrval ja ütles, aeg on täis. Ma ütlesin, et niikaua kui MINU käsi ja TEMA käsi suhtlevad… ei, me ei rääkinud millestki, me ainult kallistasime…“.
Minna Hundisilma avatud uste päevale oli Marguse idee ja kuna teen Marcost dokki, haakusin sellega kohe. Asusime siis pühapäeva hommikul Marco ja M. Kiisiga teele. Tartust ühinesid meiega ka Susanna Kanal 12 öösaatest Unetud ja Gooti Libu. Kõik peale minu arvasid, et Hundisilma asub Tallinna lähedal. Tegelikult asub see koht Võsu kandis ja Tallinna on sealt veidi alla 100 km.
Palmse ja Võsu piirkond on praegu kolletamise ajal väga kaunis. Nägime ka mitut lehmakarja. Mul tekkis rännukihk. Kohale jõudsime alles kella kahe paiku, kui suurem mass juba lahkus. Bussid sõitsid metsa vahel, pensionäre sees kui liiva mere ääres. Majaümbrus oli veel üsna rahvarohke. Enamik tegutses aia taga, kuhu meiegi suundusime. Ajakirjanikud tulid kohe Marcot intervjueerima. Kiis ütles, et keegi oli sosistanud, et see on ju see tantsija Marco ja see on Fideelia, kes palja ülakehaga käis. Uskumatu, et ära tunti, sest mul uus soeng, pealegi pole ma tükk aega midagi selleks teinud, et pildil olla. Tegelikult mul on juba isegi Jututoa vaatajaskonna hulgas fänne. Läksime aeda sisse. Majaukse taga vonkles pikk järjekord. Edgar võttis toas tervitusi vastu. Seisime sappa, mis liikus üsna ruttu ja juba olimegi hämaras eeskojas. Kiisi fotokas osutus olevat taas rikkis (paranduses öeldi, et terve). Otsustasime, et ta filmib mu kaameraga, kust saan hiljem stillkaadri.
Arvestades, et võime sedapuhku esimest ja viimast korda elavat legendi näha, arutasime juba autos, mida Edgarilt küsida. Miskipärast tuli mulle pähe küsimus, kas ta on UFO-sid näinud. Teadsin, et osad võtavad seda Edgari mõnitamisena, aga tegelikult oli mu küsimus siiras. Mulle meeldiks, kui nii Edgari kui UFO-de teemal saaks arutleda rahulikult ja tõsiselt ilma irratsionaalseisse emotsioonidesse laskumata. Paljukirutud nõukaajal ilmus Rahva Hääles pikki artikleid tulnukaist, teemat lahati igakülgselt, põhjalikult ja tõsiselt. Ka telepaatia üle diskuteeriti palju. Tänapäeval leiab tulnukateema sageli meelelahutuse või Delfi Alkeemia rubriigist, segamini kõrvalise umbluuga nagu valgustoitumine ja tõelise naiselikkuse printsiip.
Edgar Savisaar istus ratastoolis, ühel pool pidas vahti noortekogu liige ning teisel pool Priit Toobal, kes kaamerat nähes mulle manitseval toonil teatas, et filmida ei tohi. Mul aga oli juba telefoni teel kokku lepitud: tingimusel, et Marco Edgarile ei esine, on filmimine lubatud ja seepeale andis Toobal mulle rohelise tee. Meeleolu ruumis oli kuidagi pühalik. Oli hämar, keegi ei rääkinud valju häälega, liiguti vaikselt ja õhus oli tunda hea energia vibratsioone. Olen külastanud Moskvas Lenini mausoleumi, millega võiks ehk seda võrrelda, sest õhkkond Jeruusalemmas Nutumüüri ääres, kus samuti olen käinud, oli tunduvalt lärmakam ja närvilisem.
Lingin siia video oma põgusast kohtumisest Edgariga. Kiis kirjutab oma blogis, et filmimine lõppes järsku, kuna ta vajutas kogemata kaamera kinni. Ärevusest võib kõike juhtuda.
 |
| Kas teie olete UFO-sid näinud? |
Susanna tahtis Edgarilt küsida Waldorfkoolide rahastamise kohta, kuid noortekogu naine, kes Edgari kõrval vahti pidas, ütles, et kahjuks ei ole küsimusteks aega. Sarnaselt minule ei saanud ka Susanna Edgariga pilti. Tallinna TV reporter Kristiina Võsu andis lootust, et Edgar tuleb mõne aja pärast õue ja nii jäime maja ette ootama. Ringi liikus mitmeid telekanaleid, kuid rahvast oli juba hõredamalt. Peavärav oli kinni ja seda valvasid kaks turvameest. Üks tipsutanud mees sõimas aia taga, et kuidas enam sisse ei lasta, kui kell pole veel neli, aga uksed pidid olema avatud neljani. Ta ei teadnudki, et teisel pool oli värav lahti ja valveta. Delfi fotograaf tegi meist pilti, mis ilmus uudise all Pensionäride hordid tunglesid, et Edgar Savisaarega kätt suruda, paar sõna juttu puhuda ja koos üks pilt teha
Tänapäeva pensionärid on ikka väga nooruslikud nagu pildilt näha.
Saabus Tallinna Jaani kiriku koguduse õpetaja Jaan Tammsalu ning maja ees platsil viidi läbi Hundisilma puhastusriitus, mida mul filmida õnnestus. Edgar vaatas seda mõtlikult oma ratastoolist. Kanal 12 Jututoa nõiad pakuvad samamoodi soovijaile kodupuhastust. Lõuna-Eesti nõia rituaalne performance olnuks ehk mõjuvam. Peale rituaali jooksid ajakirjanikud minema, kuigi üritus polnud veel kaugeltki läbi: Neeme Lall kinkis Edgarile rahvaga koos maalitud pildi. Meiegi panime oma nimed sinna kirja. Lall esines hingestatud kõnega, mida oli jäänud kuulama värvikas seltskond: meie, Joel Steinfeldt, mõned kohalikud elanikud ja poliitikud. Lall kinnitas, et on Nutumüüri sisse pannud kirja… Temale. Edgar tänas pildi eest ja lisas mõtlikult, et kaitset vajavad ju kõik. Edgar jäi meelde helge ja mõtlikuna, kohati nukralt naeratavana.
Hundisilma talu eest üle tee heinamaalt leidsime väikese telgi Meelis Kaldaluga, kelle eesmärk Edgariga kanepit suitsetada oli luhtunud. Neil arenes Marcoga huvitav dialoog. Kaldalu pidavat esinema Marco muusikavideos palja tagumikuga, kuhu on kas kirjutatud Rõivas või kleebitud Rõiva pilt. Lugu lõppes sellega, et viisime Meelise Tallinna ja ta musavideodebüüt lükkus määramatuks ajaks edasi.
Edgar on suutnud endast kujundada legendi, kellesarnast teist Eestis ei ole. Vaevalt, et viriseja Urmas Reinsalu juurde 5000 inimest külla läheks. Kuulsin juhuslikult ühe vanema daami telefonivestlust, kus ta vahendas oma muljeid Edgariga kätlemisest: „Ta seisis seal kõrval ja ütles, aeg on täis. Ma ütlesin, et niikaua kui MINU käsi ja TEMA käsi suhtlevad… ei, me ei rääkinud millestki, me ainult kallistasime…“.
No comments:
Post a Comment