Hiljuti helistas mulle minust 13-aastat vanem õde Anne ja luges ette katkendi oma nooruspõlve päevikust. Hakkasin naerma.
Meelis Lepp (nimi muudetud) - meie tolleaegne naaber, nüüd oma erialal hästi edenenud poolavaliku elu tegelane.
Sissekanne on järgmine:
Tulime Bubuga maalt ja läksime kinno ,“Vuk'i“ (Rebasepoeg Vuk) vaatama. Istume rahulikult ja äkki Bubu ütleb, et vaata, jube tuttav nägu. Löön silmad üles - Meelis Lepp istub meil eesreas. Vahetame mõned laused. Sellega on kõik. Kinost väljume eri suundades. Eks Meelis juba selle eest hoolitses et meiega mitte kokku saada. Imelik nagu ta on. Kõndis kogu tee meie taga.
Nüüd tuleb kõige nael. Ja Bubu poolt: ta nimelt küsis, kas Meelisel naine ka on. Ma hakkasin naerma ja ütlesin et ei, aga miks sa küsid?
- Noh, niisama, mõtlesin et võiks talle mehele minna.
Olin rabatud, küsisin miks just talle, kas ta meeldib sulle?
Bubu ütleb jaa, Meelis on ilus poiss ja vaikne.
- Aga sa oled liiga väike veel.
- Ootan kuni kasvan.
- Aga Meelis on siis juba ka vanem ja kindlasti abielus. Kas sulle mõni sinuvanune poiss ei meeldi?
- Meeldib kah, aga Meelis meeldib kõige rohkem.
Bubu vahtis koguaeg tagasi, vaatamata sellele et keelasin teda, sest on ebaviisakas teist koguaeg passida. Bubu tuli lagedale uue lausega: „See veel puuduks et mõni võõras naine Leppade poole läheks. Muidu saime ikka seal käia, aga siis ei saa.“
Mina vastasin et ega see naine ei takista sul sinna minemast.
- Nojah ei takista küll, aga ikka ei taha.
See oli öeldud jube armukadedalt ja salvavalt. Siis sosistas tasa, et lähme aeglasemalt muidu ei jõua Meelis järele. Seda me ei teinud, kui teine ei taha ise järele jõuda, lasku käia. :)
Teine põnev leid oli artiklijupp ajaleht Edasis (praegune Postimees) sellest, kuidas karu käis Alatskivi mesilas, kus mu vanemad olid mesinikud. Lugu võib olla aastast 1982.
Meile määrati abiliseks elukutseline Siberi jahimees Leo, kes ehitas mesilasse karu luuramiseks varjendi, aga karu ei tulnud mitte kunagi luureajal mesila lähedusse. Sain Leoga sõbraks ja me käisime koos jahil. Mul oli mängupüss, Leol ehtne jahipüss. Leo ei lasknud kunagi ühtegi looma ja ema ütles, et muidugi ta ei tulista, kui laps on metsas kaasas. Tegelikult poleks mulle jaht meeldinud. Ükskord andis Leo mulle oma püssi hoida ja natuke hirmus tunne oli.
Ehitasime isa ja Leoga kõrge aia mesila ümber ja lasime elektri sisse, aga karu murdis isegi aiast läbi. Karvatordid olid võrgus kinni.
Tegelased
Bubu - mina ise. Bubu oli mu hüüdnimiMeelis Lepp (nimi muudetud) - meie tolleaegne naaber, nüüd oma erialal hästi edenenud poolavaliku elu tegelane.
Sissekanne on järgmine:
pühapäev 25. sept. 1983
Tulime Bubuga maalt ja läksime kinno ,“Vuk'i“ (Rebasepoeg Vuk) vaatama. Istume rahulikult ja äkki Bubu ütleb, et vaata, jube tuttav nägu. Löön silmad üles - Meelis Lepp istub meil eesreas. Vahetame mõned laused. Sellega on kõik. Kinost väljume eri suundades. Eks Meelis juba selle eest hoolitses et meiega mitte kokku saada. Imelik nagu ta on. Kõndis kogu tee meie taga.
Nüüd tuleb kõige nael. Ja Bubu poolt: ta nimelt küsis, kas Meelisel naine ka on. Ma hakkasin naerma ja ütlesin et ei, aga miks sa küsid?
- Noh, niisama, mõtlesin et võiks talle mehele minna.
Olin rabatud, küsisin miks just talle, kas ta meeldib sulle?
Bubu ütleb jaa, Meelis on ilus poiss ja vaikne.
- Aga sa oled liiga väike veel.
- Ootan kuni kasvan.
- Aga Meelis on siis juba ka vanem ja kindlasti abielus. Kas sulle mõni sinuvanune poiss ei meeldi?
- Meeldib kah, aga Meelis meeldib kõige rohkem.
 |
| Anne ja Bubu 1. sept. 1983. Vanem õde astus Tartu Ülikooli ja noorem 1. klassi. |
Mina vastasin et ega see naine ei takista sul sinna minemast.
- Nojah ei takista küll, aga ikka ei taha.
See oli öeldud jube armukadedalt ja salvavalt. Siis sosistas tasa, et lähme aeglasemalt muidu ei jõua Meelis järele. Seda me ei teinud, kui teine ei taha ise järele jõuda, lasku käia. :)
 |
| Bubu 1981 vanavanemate kuldpulmas |
 |
| Bubu 1980 täditütre saabastes |
Teine põnev leid oli artiklijupp ajaleht Edasis (praegune Postimees) sellest, kuidas karu käis Alatskivi mesilas, kus mu vanemad olid mesinikud. Lugu võib olla aastast 1982.
Meile määrati abiliseks elukutseline Siberi jahimees Leo, kes ehitas mesilasse karu luuramiseks varjendi, aga karu ei tulnud mitte kunagi luureajal mesila lähedusse. Sain Leoga sõbraks ja me käisime koos jahil. Mul oli mängupüss, Leol ehtne jahipüss. Leo ei lasknud kunagi ühtegi looma ja ema ütles, et muidugi ta ei tulista, kui laps on metsas kaasas. Tegelikult poleks mulle jaht meeldinud. Ükskord andis Leo mulle oma püssi hoida ja natuke hirmus tunne oli.
 |
| Bubu onu Leo püssiga. Leo õpetab sihtima. |
Ehitasime isa ja Leoga kõrge aia mesila ümber ja lasime elektri sisse, aga karu murdis isegi aiast läbi. Karvatordid olid võrgus kinni.
 |
| Hakkame, mehed minema, aeda püstitama! :) Mina (Bubu), onu Leo ja isa |
 |
| Raske töö see aia ehitamine. Tagaplaanil isa ja Leo, esiplaanil Bubu |
 |
| Bubu läks Timboga sel ajal hoopis matkama |
Küll mulle meeldivad sellised lood: Bubust, onu Leost jms.. Fotodelt on näha, et Bubu oli lapsena väga artistlik tüdruk :)
ReplyDeleteTore. :) Artistlik- ja matkatüdruk juba lapsena.
DeleteLahedad tegemised!
ReplyDeleteArmas ja Sydantsoojendav lugeda, kuidas lastest hooliti ja elu õpetati, isegi aiategemist ja karujahti :)
Tänud. :) Lapsed käisid kõikjal kaasas. Ega kõik lapsed täiskasvanute omavahelisest jutust ja tegevusest ei huvitugi, aga ma kuulasin kogu aeg, kõrvad kikkis.
Delete