Ateljeesaaga jätkub

Pean oma sõnu sööma. Eelmises postituses kirjutasin: "Nüüd on mul uksekaart ja elu muutub üksluisemaks, sest rohkem ma oma atekasse sisse ei murdma ei pea.". Ühel läinud nädala hilisõhtul ei pääsenud ma sellesse hoonesse, kus mu ruum asub, kuna võti ei keeranud. Kuna ka valvur ei suutnud ust avada, tuli kutsuda lukuabi. Natuke ragistanud, teatas lukuabi, et snepper olevat katki ning selle väljavahetamine maksab muidu 65 eurot, aga minult võtaks ta 50 eurot. Väljakutse ise, ilma mingi teenuseta oleks 35 eurot. Oli pime ja külm reede õhtu, kell oli umbes 22 ning septembrikuus stippi ka ei saa: oktoobris tuleb kahe kuu stipp korraga. Niisiis puudus mul igasugune soov vaat, et kuu söögiraha välja käia. Et aga ööbida oli kusagil vaja, tegin paar kõnet ja saingi ühe sõbra juurde öömajale. Lukuabi ütles, et võtab väljakutse eest ainult 10 eurot. Maksin ja mõtlesin sõbra juurde minnes, mis küll esmaspäeval saab, kui rahvas tööle tulles kinnise ukse eest leiab. Ilmselt peab siis keegi teine lukuabi kutsuma ja vaevalt, et lahke pakkumine 50 eurot siis enam kehtiks.

Esmaspäeval selgus, et majahaldur oli uksele juba ammu uue luku pannud. Ta olevat mulle mingil hommikul helistanud, aga kuna mul on öösiti telefon väljas ja ma magan reeglina kaua, ei saanud ta mind kätte. Normaalne inimene oleks seepeale sms-i või e-kirja saatnud, aga tema lihtsalt lõi käega vist. Ma ei tea. Oleks mulle ometi pähe tulnud, et lukk on vahetatud! Uus võti asus tegelikult minu käeulatuses aknalaua ääre all. Teavitasin haldurit, et soovin uut ateljeed peamajja. See hoovimaja on üldse paras peldik, võtmega või ilma.

Vahepeal käisin Londonis ja vaatasin, mis kunsti seal hetkel näidatakse. Tate Britain'is oli Chris Killip'i fotonäitus, Royal Academy of Arts'i galeriis nägi Dennis Hopperi fotosid (Lost Album) ning road movie’t „Easy Rider“ (1969), mis meenutas mulle mu vanemate ja mu enda elu, ainult ilma narkootikumideta. Filmis muide olevat tõelisi narkootikume manustatud. Ernest arvas, et tänapäeval ei tuleks sellise filmi tegemine enam kõne allagi, mis paneb mõtlema, et ühelt poolt elame mingis kunstlikult turvaliseks muudetud maailmas, aga teisalt laseme sündida sellistel õudustel nagu sõjad, laste-ja loomadevastane vägivald ning üldine looduse reostamine. Film räägib neist, kes vabadust armastavad ning neist, kes vabadust kardavad ja vihkavad.

Tate Modern näitas muuseas Aleksandra Mir’i naljakat videot Esimene naine Kuu peal (1999)

TLÜ-s toimus hiljuti seminar maailmakuulsa ajaloolase Carlo Ginzburgiga. Lugesime eelmisel aastal Prof Tiina Kirsi seminaris Ginzburg'i raamatut „Wooden Eyes“ ja oli väga inspireeriv. Ginzburg on kirglik kõnemees ning näeb välja täpselt nagu apteeker Oskar Lutsu „Suvest“.

Vaadake ka Youtube' kanalit Lilli ja Soomustüdrukud, kuhu laadin üles võrdõiguslikkusega seotud videoid. Osad neist on mu enda loodud: näiteks see värskeim, kus loeme Väikese Lehmaga lastekat Ljuba suurpäev.