Talvekool ja feministid

Käsil on viies kuu EKA doktorantuuris ja eelmisel nädalal viibisin oma esimeses Kultuuriteaduste ja kunstide talvekoolis. See tähendas viit pikka päeva, mille sisuks olid istumine, kuulamine ja toitumine, lisaks (rahvusvaheliste) tutvuste sõlmimine ja oma tuleviku üle mõtisklemine. Kuna kohal tuli olla juba kell 10.00 EL ja õhtusöök lõppes umbes kl 20-21 PL ning kehalist kasvatust ette ei nähtud, kulgesid päevad uniselt, kuigi oli ka erksaid hetki. Nägime paljusid erinevaid professoreid, kes kõik andsid tunnise loengu, millele järgnes tunnine diskussioon.

Kõige ekstravagatsema professori auhinna annaksin oma lemmikule Mieke Bal'ile, kes on nii teadlane kui kunstnik ja kelle raamatut "Loving Yusuf" analüüsisime sügissemestril Tiina Kirsi interdistiplinaarses seminaris. Tiina Kirss on öelnud, et tekstid ei ole koduloomad vaid metsloomad, kes sulle vastavad, teadustöö aga on matk, kus silmapiiri taha ei näe. M. Bal ei väsi üllatamast. Ta avas koos kunstnik Gamakeriga Vaal galeriis ka videonäituse.

M. W. Gamaker ja Mieke Bal Vaal galeriis

Michelle, Fideelia ja Mieke Vaal galeriis

Superstaar, 88-aastane sotsioloog Zygmunt Bauman meeldis väga Prof. Mieke Bal'ile, kes vanameistri loengu lõppedes kõiki püsti seistes plaksutama ärgitas. Interregnum on peamine mõiste, mida temaga seoses meelde jätta. Üks tudeng küsis Baumanilt, kuidas ta ikka veel motivatsiooni leiab. Zygmunt Bauman vastas, et see, et ta endiselt elab, on ennekuulmatu ja need tema 60 raamatut on grafomaania tulemus - ta ei oska kirjutamata mõelda. Mõtted tuleb kirja panna, muidu käivad need püüdmatult peas ringi.

Põnevad mõtted tulid ka Dr Victor Buchli'lt Londonist, kes mitmele teiselegi sarnaselt seostas nõukogudeaegse ametliku võrdõiguslikkuse diskursuse reaalsete muudatustega naiste olukorras. Loengu teise poole pühendas ta 3D printimisele.

Loodus ja kultuur ühinesid!

Kas teate, mis asi on DIM?!

Prof. François Hartog käis välja huvitava idee, aga oli nii tuim esineja, et terve saalitäis tukkus ning kui ta loeng lõppes, pidi moderaator vaeva nägema, et saalist norskamise asemel vaimustunud aplodeerimist kostaks. Meelde jäi tema peamine sõnum: "When the past no longer illuminates the future, the spirit walks in darkness", aga millest ta ülejäänud ajal rääkis, ei tea.

Professor on loengut läbi viies unehõlmas

M. Bentley St Andrews' ülikoolist rääkis muhedalt, kuidas teemad ajaloo õpetamises on muutunud. Näiteks oli tema tudengipõlves konstitutsiooni ajalugu kohustuslik aine, kuid see oli nii igav, et õppejõud tõi loengutesse veini. "The past is a place where people dream dreams".

Foto: Liina Luhats

Prof. Ansgar Nünning Saksamaalt saaks kõige väljendusrikkama kehakeelega professori auhinna. Ka jutt oli huvitav: millised on ajalooromaani liigid jne. Aga see kehakeel!

Igal õhtul toimus ühine õhtusöök või mingi üritus. Kolmapäevane aftekas sai teoks Lennusadamas.
Lennusadama minnes sattusin bussis ühe norra teadlase kõrvale, kes mõtles, et sõidame lennujaama. Rääkisin oma uurimisteemast. Ta meenutas, kuidas ta sattus kusagil Gruusias mägedesse ning kohtus kangelaslüpsjaga, kes oli saavutuste eest saanud Volga. "Hero-milker with Volga- just imagine!"

Lennusadama kohvikus sattusin lausa, kus olid teiste seas ka Muusikaakadeemia doktorandid. Seal hakkas minuga lobisema keskealine naine, kes hoidis mind tund aega oma jutustamisega kinni, nii et mina koju ei saanud ja näitas igati, et on minust vaimustatud. Paistis, et temas on isegi veidike feministi. Järgmisel päeval tegi tädi näo nagu ei tunneks mind. Issanda loomaaed. (Sain hiljem teada, et ta ongi natuke "uhhuuu").

Esmaspäeval tuli toidusabas mu juurde üks soome noormees ja küsis, kust koolist ma olen. Vastasin, et kunstiakadeemiast.

– Kas see helihargiga?

– Ei, see hobusega, Pegasusega.

Jutt käis koolide logodest, mis meie konverentsikausta ülaäärde olid trükitud.

Reedel toimus "Mustas puudlis" lõpupidu. Tantsisime, et konverentsil kangeks jäänud konte sirutada. Toidud olid väga maitsvad ja peab rõõmsalt nentima, et iga päev said ka taimetoitlased süüa. Oli väga huvitav üritus, suured tänud korraldajatele.

Foto: Liina Luhats

Sel semestril ma ei võta nii palju aineid, kuna tahan oma uurimusele keskenduda. Laual kõrgub mitu pooleldi läbi loetud raamatute virna. Hakkan veebruarist EKA-s maalitunde ka andma. Selle eest saab doktorantuuris punkte ja muidu ka hea end vormis hoida. Üks asi on vaimne vorm, teine on füüsiline, millega meenus eilne kohtumine jõusaalis, kus minuga tuli vestlema üks mees (ülla-ülla). Tema soovitavat mul ühineda naiste jõusaalitreeningutega, üks kord nädalas. Probleem: minul on päevane pakett, trennid on aga õhtuti. Lahendus: tema saab mulle välja teha. Mina lihtsalt tulgu kohale ja koputagu jõuka uksele. Tema olevat siinses jõusaalis KÕIK, ilma temata ei toimuvat midagi ja ta võib mind ise ka õpetada, kui mul aega on jne. Sellega seoses on hea võimalus jagada humoorikat flip side videot, kus tuuakse esile naiste ja meeste sterotüübid jõusaalis.

Veel väärib märkimist, et nädal enne talvekooli käisime feministidega Riigikogus poliitikutega kohtumas. Kohale ilmusid Marianne Mikko, Ester Tuiksoo ja Olga Sõtnik. Hiljem väisasime Eiki Nestorit tema kabinetis. Eiki Nestor ütles julgelt, et tema on feminist. Feministid pärinesid Facebooki grupist „Virginia Woolf sind ei karda“. Alguses toimus ümarlaud, ettekanded. Seejärel külastasime Nestorit ja vaatasime hoones ringi. Lõpuks maandusime Mikko kabinetis ja päris lõpuks meiega ühinenud Mikkoga Koplis ühes pooleliolevas galeriis, kus mitteformaalses õhkkonnas päris palju huvitavaid ideid tekkis. Kaks grupiliiget kutsuti Ringvaatesse rääkima, mida me tahame. Imelik, et iga kord tuleb üle korrata: feministid tahavad võrdõiguslikkust.

Feministid Riigikogus